Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Dagmar Lamp: titeblogijate põlvkonna kannatused

Dagmar Lamp FOTO: Erakogu

Möödunud nädalal ületas uudiskünnise fakt, et tuntud blogija Mallukas pöördus Perekooli-nimelise foorumi juhatuse poole ning palus sealt eemaldada teda puudutavad laimavad ja mõnitavad postitused.

Ma rääkisin sel teemal paljude inimestega ning enamasti oldi üsna mõistmatul seisukohal: inimene on ju ise end avaliku elu tegelaseks teinud! Täpselt niisamuti, nagu Mallul on õigus kasutada oma sõnu ja väljendada end blogis, on ka teistel sõnavabadus, isegi kui nad kasutavad seda Mallu pihta ebasündsaid väljendeid pildudes. Või nagu üks sõbranna väljendus: kuna sul on õigus möliseda ja seda üsna valjult teed, arvesta sellega, et lõpuks möliseb sulle keegi ka vastu.

Ka tõstatus huvitav küsimus. Rääkisin Malluga. Ta vahendas mulle huvitavat suhtumist, mida foorumihaldaja oli väljendanud: nimelt avaldati kahtlust, et äkki Mallu ise mõtleb neid sõimuteemasid välja. Noh, umbes et ise anonüümselt sõimab ennast ja siis nõuab postituste eemaldamist.

Milleks? Ei teagi, odava kuulsuse nimel? Sest ei saa ju ometi olla, et keegi on meil blogimaailmas nii skandaalne (ja avalikkusele piisavalt tundmatu), et inimesed tahavad tema teemal muudkui jahvatada! Aga vot on.

Mind aeg-ajalt jätkuvalt hämmastab, et mingi osa ühiskonnast on täiesti pime blogimaailmas toimuva suhtes. Eriti aga hämmastab mind, et väga sageli on võetud täiesti radikaalne seisukoht: ei mingit blogimist, ei mingit sotsiaalmeediat. «Kui minu emal oleks Facebook olnud, poleks ta kindlasti seal minu titekakateemasid lahanud,» tuuakse enamasti näiteks.

Muide, see on üks naeruväärsemaid ja ebapädevamaid võrdlusi, mida saab üldse tuua! Sotsiaalmeedia on olemas, see ei kao kuhugi ja on mõttetu silmad selle ees kinni pigistada. Selle asemel et kasutada oma laste peal täielikku keelupoliitikat, oleks tark ise see va Facebook lahti teha, viia end kurssi erinevate privaatsusteemadega ning õpetada ka oma lapsi normaalse inimese kombel internetis suhtlema.

Ja on muidugi ka teine äärmus, needsamad «titekaka-emmeblogijad». Ja ka see on nähtus, mis paneb mind muret tundma. Inimestel on piirid erinevates kohtades. Mõne jaoks on kakast kirjutamine täiesti okei, teise jaoks on terviseteemad piisavalt delikaatsed, et nendega sotsiaalmeedias mitte vehkida.

Lõpuks tahakski ma kõigi nende titekaka-emmeblogijate käest küsida: kas te olete kunagi mõelnud, et te võtate oma lapselt võimaluse privaatsusele? Mis siis, kui ta kasvab suureks ja tahaks, et temast ei oleks netiavaruses kakaseid jälgi?

Selge see, et meie lapsed kasvavad inimesteks, kellega me lõpuni samastuda iial ei suuda – sest meie lapsepõlves ei olnud neid tehnilisi võimalusi ja sotsiaalvõrgustikke, mis on praegu. Selge see, et meie lapsed hakkavadki suhtuma privaatsusesse hoopis teistmoodi, ja on raske ennustada, mida su praegu-nii-nunnu-kõhubeebsu tegelikult tulevikus su blogitäiest beebijuttudest arvab.

Aga mis siis, kui? Mis siis, kui ta tahab, et tal oleks vähemalt võimalus privaatsusele? Mis siis, ah?

17.10.2015 20.10.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto