Sisukord
Kultuur
Postimees
24.10.2015
Eesti Palju õnne Narva Toomi pisaraid ei pühi. Või siiski? Male Mälumäng Dilbert Horoskoop Nooruke irbis saab nime Eriüksus tegi üllatusrünnaku relvastatud kriminaalidele Tagakülg Taluniku armastus relvade vastu Varmas virtin Eesti lühiuudised lk 4 Džinn püsigu pudelis Ringkonnakohus jättis Edgar Savisaare ametisse ennistamata IRLi toetus kahanes rekordmadalaks Välismaa Saakašvili ja Leedu püüdsid Gruusiale tähelepanu Prantsusmaal hukkus bussitäis pensionäre Nõrgenev perekond Konservatiivide aastaüritus kasvas pagulaskongressiks Välismaa lühiuudised Arvamus Postimees 1911. aastal: Venemaa nälgib Kuldne moelooja Võitleja tagasitulek Džinn püsigu pudelis Varmas virtin Päeva karikatuur Juhtkiri: vastuolusid Euroopas ei jäeta kasutamata Piret Kooli: Viro või Eesti Madis-Ulf Regi: minu päevik 2015 Tiiu Kuurme essee: vaimukultuur ja mahulised mõõtsuurused Kultuur Teatris ikka valetatakse Luulehetk – hetk luules Mees kitarriga = diip? Uue satiiri sünnilugu: «Monty Pythoni» allikatel Punainimese agoonilised pihtimused Teise raamatu needus ehk igav Elviira Nädala plaat. Edmundi katkine kaleidoskoop Kuidas eri liiki puid üsna kaugelt ära tunda Nokturn üksikutele hingedele Kuldne moelooja Sport Spordi lühiuudised 24.10 Tänak kihutab Kataloonias kolmandal kohal Olümpiakomitee plaanib muuta sportlaste toetamise korda Võitleja tagasitulek Sportlased, kes teevad head Tarbija Tööpsühholoog: töötajad on muutunud töökeskkonna suhtes nõudlikumaks Tööandja maine sõltub suhtumisest töötajatesse AK Nädala plaat. Edmundi katkine kaleidoskoop «Viimne reliikvia» 25 aastat hiljem Nokturn üksikutele hingedele Kuidas eri liiki puid üsna kaugelt ära tunda Valitsus hädas töömeestega Koduliigas läheb karmiks Teeme rahval elu paremaks Viimane veerg Peeter Langovits: tagasivaade Kreml kasutab pagulaskriisis relvana paremäärmusparteisid Madis-Ulf Regi: minu päevik 2015 Arter Haarav telemäng ootab küsimusi Suhkrust, tiigrist ja maasikavahust Milleks meile koolikokkutulekud? Selliseid mehi annab otsida! «Eesti rikkaim mees» elab tulevikus Lõputu võitlus umbluuga Ühe seminari protokoll Meelelahutus Koomiks Sudoku
minu meedia
Minu Meedia digi­paketiga saad piiramatu ligipääsu Postimehe ja maakonnalehtede tasulisele sisule nii veebis, mobiilis kui tahvlis.
Telli minu meedia

Punainimese agoonilised pihtimused

3 min lugemist
Just nüüd: värske nobelist Svetlana Aleksijevitš avab ajakirjanikele oma Minski korteri ukse. FOTO: VASILY FEDOSENKO/REUTERS

Kui lugemine võib olla piinav, siis äsja Nobeliga pärjatud Aleksijevitši raamat seda on. Oh ei, mitte igavusest ega ka vaimsest pingutusest, nagu seda mõnede romaanide või traktaatide puhul ette tulnud, mille lugemine on siis ka pooleli jäänud. «Pruugitud aega» loed, nagu veeretaksid lumepalli – aina uued ja uued sulalume kihid kleepuvad selle ümber –, lootuses, et kui see kord valmis saab, siis sobib eemalt vaatamiseks ja imestamiseks. Aga ei saa valmis, ehkki autor kuulutab enda ja autori kõrvalt kogutud pihtimustega  punainimese, homo soveticus’e lõppu. Ja pole üldsegi kindel, et kui see ükskord lõppema peaks, ise selle lumepalli või laviini alla lõksu ei jääda.

Tellijale

Võib-olla ei juhtu see Eestis veel elavate «punainimestega» – kelle hulka, vähemasti riivamisi, pean oma sünni- ja noorusaja tõttu ennastki liigitama. Aga Venemaal, Valgevenes, kust kümned-sajad erinevad hääled raamatu-agoraaks ühendatud, paistab see lõpp pigem agooniana, mis võib sujuvalt üle minna taassünniks. Mis see putinism siis muud on kui nõukogude aja restauratsioon, silmapiiril ühtlasi «geopoliitilises katastroofis» kaotatud maade tagasivallutamine. Üks hääl 2001. aastast: «Aga putš ju võitis. Džerzinski mälestusmärk võeti maha, kuid Lubjanka jäi alles. Ehitame KGB juhtimisel kapitalismi.» Ja teine hääl: «Vene inimesel on vaja millessegi uskuda... millessegi helgesse, ülevasse. Impeerium ja kommunism on meile juba naha alla pugenud. Kõik sangarlik on meile omane.»  Ja kolmas hääl: «Meie elame ilma ideeta. Ma tahan vägevat Venemaad.»

Kui neid Aleksijevitši poolt erinevate kujundpealkirjadega  («Lohutuseks apokalüpsis», «Tühjuse veetlus» jt) kokku põimitud monolooge saanuks lugeda uue aastatuhande algul (ehk Jeltsini aja lõpus), mil tundus, et Venemaa võtabki ette demokraatliku ümbersünni, väljub 1990ndate kaosest ja Eestiski vallandunud metsikust kapitalismist ning – nagu demokraatliku riigikogemusega Eestis ja teistes Balti riikides juhtus – ehitab üles õigusriigi kõigi oma tasanditega, siis oleks vähem olnud ka seda sinisilmset lootust, mida lääs oma positiivse hõlvamisega harrastas, paiskudes  nüüd, Vene-Ukraina sõja ja Krimmi annekteerimisega otsekui vastu betoonseina.  Sest nõukogude sotsialism (sisult autoritaarne riigikapitalism) oli vahetanud lihtsalt kesta, õieti tagasi läinud selle juurde, mis ta ennegi olnud. Venemaa jäävuse seadusse oli juba sisse programmeeritud kolm võimukeset, ohranka, armee ja bürokraatia, ning nende kohal kõrguv isevalitseja. Üks hääl: «Inimelu ei maksa midagi, sülitad ja hõõrud laiali. Nagu tsoonis...»

23.10.2015 26.10.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto