Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Lenduri tütar hoiab vanemate korterit kui kallist mälestust

Vaade Puiestee 77 hoonele Ohvitseride pargi poolt. Müürimaaling garaažide tagaseintele valmis kogukonna soovil sel kevadel, autoreiks noored kunsnikud Maari Soekov ja Sandra Ruudu. FOTO: Aime Jõgi

Pensionipõlve pidaval Ljudmilal on terve elu Tartus möödunud. Suure osa sellest ajast on ta elanud Puiestee tänaval kolmetoalises korteris, mis on talle praegugi väga oluline. Pärit on Ljudmila aga Moskvast.

Tutvume Ljudmilaga nagu kord ja kohus, aga Ljudmila ei taha, et ta  täisnimega ajalehte satub. «No milleks seda vaja,» ütleb ta. «No milleks!»

1956. aastal oli Ljudmila 14-aastane ja õppis seitsmendas klassis.

Ta mäletab, et Moskvast Tartusse kolisid nad talvisel koolivaheajal. Uued majad Puiestee tänaval hakkasid just valmis saama. Päris valmis veel ei olnud ja umbes kuu aega tuli neil elada Tartu sõjaväelinnaku korrapidajamajas.

Ljudmilal on hästi meeles nende Moskva elukoht – pikk-pikk koridor, millel kahel pool toad. Nemad elasid perega ühes neist tubadest.

«Nagu võõrastemajas, ka mu noorem vend sündis seal,» ütleb Ljudmila. «Kui isa lõpetas sõjaväeakadeemia ja sai suunamise Tartusse, siis siia tulimegi juba viiekesi.»

Ljudmila elutoas on ema ja isa pilt seinaäärsel lauakesel aukohal, roosibuketiga vaas keskel. Nüüdseks on vanemad surnud, maetud siiasamasse Tartusse. Aga Ljudmila kogu emapoolne suguvõsa on pärit Saraatovi oblastist ning isa Ukrainast.

Kui Nõukogude Liit veel eksisteeris, sõideti sageli üksteisele külla. Suguvõsas oli neid, kes käisid koguni Tartu maratonist osa võtmas ning peatuti ikka nende pool.

Viimati käis Ljudmila Venemaal viis-kuus aastat tagasi. Nüüd ei ole see enam lihtne, ütleb ta, sest pensionist on reisiraha kõrvale panna keeruline. Ljudmila ohkab.

Muutunud aeg

Möödunud aastakümnetele mõeldes on ta meel pisut kurb nende inimeste pärast, keda enam alles ei ole. Kes on surnud või siis ära sõitnud. See-eest on nüüd siin palju noori ning ka oma korteriühistu esimehe Teet Merisaluga on Ljudmila rahul. Usaldab teda täiesti. Kui ühistu esimees korteri ukse taga ükskõik mis ajal kella annab, ei uuri naine enne üle läve, mis vaja, vaid kutsub kohe tuppa. Eks ühistu esimees siis ise räägi, miks ta tuli.

«Jah, palju on vahepealse ajaga muutunud,» ütleb ta. «Aga hea on see, et mu vennad elavad senimaani Tartus. Ja et mu tütar elab siinsamas – mul on väga, väga hea tütar!»

Ljudmila on ka vanaema ja vanavanaema. Ja see korter ohvitseride majas on tervele nende perele oluline

«Vennad tulevad siia nagu oma vanemate koju, ma ei ole remontigi lasknud teha sellepärast. Kõik on nii, nagu oli ema ja isa ajal,» räägib ta.

Koridoriseintesse ehitatud tahvelustega seinakapid on alles. Köögi, WC ega vannitoa vaheseinu ole maha lõhutud ega mujale nihutatud nagu mõnes teises selle maja renoveeritud korteris.

Elutoa seinal hoiab Ljudmila tohutu suurt plüüsvaipa ning ukseavadel on lisaks ustele ees kardinad. Klaasist vitriinidega raamatukapid on tihedalt täis venekeelseid entsüklopeediaid ja ilukirjandust ning nende pealt põikipanduna leiab ka Helmi Leberechti õpiku «Räägime eesti keelt».

Ljudmila räägib eesti keelt vähe. Natuke liiga vähe selleks, et näiteks keeleeksam ära anda.

«Mul on oma suhtlusring, mul ei ole olnud väga vajadust ... Kuigi nüüd saan sellest aru küll, et ilmaasjata,» ütleb ta. «Aga mu tütar valdab keelt vabalt ja tema kaudu on meie perel palju eestlastest sõpru.»

Ljudmila oli abielus eesti mehega, aga kui mees aastaid tagasi ära suri, võttis ta oma isa nime tagasi. Niimoodi oli nagu kergem tasakaalu saavutada, segadust tekkis vähem, sest inimesed ei tahtnud kuidagi aru saada, miks üks eesti perekonnanime kandev naine, kes elab Tartus, ei räägi eesti keelt.

Postkast, park ja klubi

Suure osa oma täiskasvanuelust töötas Ljudmila enda sõnul postkastis.

«В почтовом ящике?» küsin imestunult vastu ja pakun, et vast ikka postkontoris, mitte postkastis. Aga siis tuleb meelde, et just niimoodi kutsuti Nõukogude Liidu sõjatehaseid. Neil tehastel ei tohtinud olla muud ametlikku postiaadressi kui Пoчтовый ящик номер ...  

Tartu «postkastis» ehitati lennukitele musti kaste. Arvatakse, et kõik 1990. aastate keskpaigani endise idabloki riikides ehitatud lennukid lendasid ringi Tartus valmistatud mustade kastidega, mis lindistasid kõike pardal toimuvat.

Ljudmila ütles, et tema töötas montaažiosakonnas. Ja kui isa enam ei lennanud, töötas ka tema seal. Ema oli pärast noorema venna sündi kogu aeg kodune.

Ljudmila mäletab ohvitseride perede elust mõndagi, oska ainult küsida.

Näiteks selles teises majas – Puiestee 81, kus praegugi on alles suured vaateaknad, oli sõjaväekauplus ehk военторг. Tööstuskaupade osakond oli väiksem, toidukaupade osakond suurem. Need ei olnud kinnised poed, neis võisid kõik käia.

Ohvitseride majade all nõlval pargis oli tantsuplats ja Ljudmila käis seal tantsimas, kuidas siis teisiti. Kohe kõrval oli võrkpalliväljak ning õhtul pärast lende käis ka nende isa seal meestega võrku tagumas.

Puiestee tänaval tegutses ohvitseride maja – nüüdne mööblikauplus. Ja seal käisid esinemas väga kuulsad Vene artistid, kellest nüüd enam ei räägita.  Ljudmilal on need nimed aga kõik veel peas ja ta vuristab neid järjest: Ljudmila Zõkina, Jelena Velikanova, Maija Kristallinskaja.

Tsiviilkaitsevarjendit mäletab ta samuti hästi. Kuuekümnendatel, kui sõda kangesti kardeti, tehti seal majarahvale õppusi. See oli aeg, mil tsiviilkaitseõppusi korraldati koolideski ning gaasimaski pidid kõik oskama pähe tõmmata.

Ljudmila on lõpetanud Tartu 4. keskkooli, mis asus Riia tänaval. See on maja, kus tegutses venekeelne kool juba 1899. aastast ning mis nüüd kuulub Reiniku koolile.

Ljudmila mäletab, et oma isa töökohas, Raadi lennuväljal, õnnestus neil käia mitu korda. Tema isa oli lendur, auastmelt polkovnik. Ljudmila mäletab hästi ka polgu inseneri ja arsti ning teiste lendurite nimesid.

«Kui tuli lennunduse päev, viidi vanemate klasside õpilasi ekskursioonidele. Terve sõjaväelinnak oli avatud,» meenutab ta. «Meile näidati ajalootuba, staapi ja kasarmuid, kõike võis vaadata. Lennukeid oli lennuväljal palju, ma ei oska öelda kui palju, aga väga palju.»

Pildid albumist

Ljudmila läheb teise tuppa ja tuleb tagasi albumiga. Selle pärgamendist vahelehed krabisevad, kui ta lehti keerab: Nõukogude lendurid Vanemuise saalis 1. maid tähistamas, lendurid Raadi lennuväljal paraadmarsil, lendurid Raatuse tänaval paraadil, lendurid lennuväljal rändpunalipu tseremoonial, lendurid lennukostüümides.

Ühel lehel on perefoto, kus Ljudmilal langeb kaks pikka patsi kõrvade tagant seljale. Isa on vormis. Vanem vend kannab madrusekostüümi ja väikevend istub ema süles. Pilt on tehtud sellessamas Puiestee tänava ohvitseride maja korteris. Vist aastal 1957.

20.10.2015 22.10.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto