Sisukord
Sport
Postimees
22.10.2015
Eesti Mälumäng Kõusaare «Kohtumõistja» Postimehe kinos Horoskoop Male Palju õnne Dilbert Naaber olgu samasugune nagu mina Tagakülg Eesti lühiuudised lk 4 Savisaare-Simsoni duell – teineteise kasuks loobumist ei tule Justiitsministeerium kaitseb erakoole Majandus Majanduse lühiuudised 22.10 Helm: me ei jõuagi kõiki kontrollida Graafik: maksuameti uuendused tõid mullu 100 miljonit eurot lisatulu Välismaa Balkani pagulasdraama kestab edasi Spalta välismaa lk10 Arvamus Postimees 1934. aastal: murrang sakslaste suhtumises? Juhtkiri: uskumatud vihavillemid laste spordivõistlustel Siiri Liiva: alkohol kaob pilgu alt, ja mis siis? Ergo Hanni: Lõuna- ja Põhja-Eesti tuleb ühendada neljarealise maanteega Päeva karikatuur Marko Rillo: OÜ teeb vabaks Ahto Lobjakas: Kanep tuleb seadustada Olev Remsu: Täielik krahh? Kultuur Kõusaare «Kohtumõistja» Postimehe kinos Eesti moe kuldliiga Sport Spordi lühiuudised Räuskav lapsevanem takistab noore arengut Neueri prohmakas kinkis Arsenalile võidu Potentsiaalne uus olümpiaala on aina süvenevas võimuvõitluse kütkes Tarbija Eakad vajavad lisaks ravile rohkem tervisemurede ärahoidmist Ehitusalpinism nõuab kokkupuudet kaljuronimisega AK Eesti moe kuldliiga Tartu Raamatukogu­hoidja saab mälestuspingi Maaülikool mängib korvpalli rahvusvahelises liigas Ärge jääge kujundeisse, vaid keskenduge värvile Postimees annab välja raamatuid juba 120 aastat Von Dorpat proovib kolmandat korda õnne Priit Pullerits: arulage kiremöll jalgpalli ümber Vallavolinik ootab Tartult rahasüsti Teeäär varjas sünget saladust Meelelahutus Koomiks Sudoku

Räuskav lapsevanem takistab noore arengut

4 min lugemist
Spordiloo illustratsioon. FOTO: Illustratsioon: Martin Perens

«Õpi mängima!», «Kohtunik seebiks!», «Sööda täpsemalt!», «Löö kõvemini!». Õhtupoolik spordiväljakul. Lapsed mängivad jalgpalli, roheline meeskond kollase vastu. Kõigil on lõbus ja igaüks püüab tegutseda oma võimete piiril. Vahel ei tule kõik välja, mis on noorte puhul igati loomulik. Väljaku ääres seisavad treenerid, kes julgustavad oma meeskonda mängu nautima. Teisel pool platsi kõlavad lapsevanemate suust aga eespool tsiteeritud hüüded. Ristuvad erinevad kasvatamisfilosoofiad ja konfliktis jääb kaotajaks laps. Mida tema valesti tegi? Mitte midagi.

«Eesti spordiväljakutel ja -saalides on selline käitumine igapäevane,» tunnistab Tartu Ülikooli spordipsühholoogia vanemteadur ja õppejõud Aave Hannus. «Loomulikult tahavad vanemad oma lastele parimat, kuid nad lihtsalt ei oska selles olukorras toime tulla. Oma võsukesi võistlustules vaadates tekib kontrollimatuse ja abituse tunne. Nad tahaksid last aidata, kuid ei oska seda kuidagi teha.»

Probleemil on palju tahke ning omamoodi puudatab see igas eas noori. Hannus selgitab, et kuni 15. eluaastani teeb laps trenni peamiselt selle pärast, et mängida ja areneda. Abstraktne mõtlemine hakkab välja kujunema pärast 11. eluaastat, mis tähendab, et enne seda ei suuda laps kaotuse ja võidu suhet endale päriselt selgeks teha. «Nad ei saa aru, et spordis ei ole tulemus enda kontrolli all. Palju sõltub vastasest ning vähemalt pooled osalejad on ju lõpuks ikkagi kaotajad.» Sellestsamast ei saa aga tihtipeale aru ka täiskasvanud inimesed väljaku kõrval.

Võistlustel viibivad lapsevanemad ei adu tihtipeale, mis lapse peas toimub. Sõimatakse kohtunikke, vastaseid, teisi lapsi ja nende vanemaid. Pole harvad ka juhud, kus verbaalne vägivald läheb üle füüsiliseks. Loomulikult on kurb, kui laps selliste juhtumite tagajärjel trennist lahkuda soovib, kuid ülikogenud vehklemistreener Igor Tšikinjov vaatab suuremat pilti. «Kas need lapsevanemad tõesti tahavad, et nende lastest kasvaksid samasugused agressiivsed molkused nagu nad ise?» küsib 33 aastat treenerina töötanud mees.

Võtmesõnaks usaldus

Tšikinjov on ähvardanud lapsevanemad saalist välja visata, kuid saab aru, et tegelikult pole see lahendus. «Aga mis teha, kui reaalselt kakluseks läheb? Minu arvates on lastevõistluste ajal niimoodi käituvad inimesed vaimselt haiged ega tohiks seal olla. Inimesed peavad jääma inimesteks, mitte muutuma loomadeks. Kas lõpuks saame loomaaias vaadata puuri, millel on silt «agressiivne isa»? See on ju absurd,» selgitas praegu Eesti meesvehklejate epeekoondise peatreenerina töötav Tšikinjov.

«Võtmesõnaks peab olema usaldus. Kui laps antakse treeneri hoole alla, siis ei saa seda teha pooleldi. Treenerit peab usaldama ning sellisel juhul kaoksid ära ka probleemid. Keegi ei ütle, et lapsevanem peaks treeningutest ja võistlustest eemale hoidma. Peame rõhuma hoopis sellele, et nende koostöö treeneritega paraneks. Peab olema ühine eesmärk,» jätkas ta.

Nii Tšikinjov kui Hannus on kindlad, et treenerid, klubid ja ka alaliidud peavad peavad lapsevanemaid senisest veel rohkem harima. Eesti jalgpalliliidus treenerite koolitajana töötav Jan Harend treenib ise lapsi Sakus ning ütleb, et konstruktiivne suhtlus osaliste vahel on kõige alus. «Muidugi peavad treenerid selle probleemiga tegelema, kuid neid ei tohi üksi jätta. Spordiklubid peavad olema treenerite selja taga. Klubi peab end kuuldavaks tegema ning saatma lapsevanematele selge sõnumi, mis on lubatud ja mis mitte,» arutleb Harend.

Noore põlvkonna treenerina on ta viimastel aastatel vähemalt jalgpalliväljakute ääres näinud selget edasiminekut. «Ma pole seda tööd teinud kaua – 2009. aastast –, kuid ometi on olukord teinud tohutu arengu positiivse poole. See loomulikult ei tähenda, et probleemi enam ei oleks.» Ühe vanemate teadlikkuse parandamise viisina suunab Harend inimesi jalgpalliliidu  pakutavale kõige madalama taseme treenerikoolitusele, mis on tasuta. Seal saavad lapsevanemad veidi teistmoodi keskkonnas probleemile otsa vaadata.

Võitmine ei saa olla prioriteet

Piisab vaid ühest emast või isast, kes ei suuda oma emotsioone ohjes hoida. Kõik teised võivad samal ajal kilgata ja kaasa elada, kuid ühe täiskasvanud inimese sõim kohtunike või laste aadressil tekitab hetkega olukorra, mis võib väljakul viibivad noored endast välja viia. «Vanemad peavad aru saama, et nad pole ühegi sporti tegeva lapse vaenlased. Tegelikult peab tegema lastega koostööd ja proovima neid mõista. Võitmine ei saa olla prioriteet. Kõigis arenenud riikides rõhutakse arengule, mitte tulemusele tablool,» räägib Hannus.

Tšikinjov teab aga oma kogemusest, et vanemaid harida on keeruline. «Olen alati pidanud lapsevanemate koosolekuid, kus selgitan oma filosoofiat – miks, kuidas ja millal ma midagi teen. Ometi olen 33 aasta jooksul näinud väga harva olukorda, kus laps, tema ema ja isa ning treener korralikku koostööd teevad.»

Tema sõnul muutub olukord eriti keeruliseks vanuses 15–16, kui lapsed hakkavad tasapisi nn päris sporti tegema ning karjäärile mõtlema. «Selleks ajaks on vanemad juba aastaid võistlusi vaatamas käinud ning kujutavad ette, et on nüüd spetsialistid. Tihtipeale maksavad nemad ka treenerile palka ning see lööb hierarhia veelgi enam sassi. Lõpuks ei saa noor enam aru, kelle juhtnööre ta kuulama peaks: kas oma maailmameistrist isa või maailmameistreid kasvatanud treeneri?»

Elutark Tšikinjov jätkab: «Sporti ei ole vaja enam agressiivsust juurde süstida, seda on seal juba niikuinii piisavalt. See, mis toimub võistlusel, on nagu väike mudel meie ühiskonnast. Me teame, et peab järgima reegleid, kuid ikka leidub mõni treener, kes reaalselt õpetab lapsi sohki tegema. Mõnes kohas kasvavad aga sportlased, kes peavad lugu ausa mängu mudelist. Elu ja sport on ümmargused. Ühtegi kindlat ja õiget retsepti asjade parandamiseks ei ole, sest me kõik teeme vigu ja areneme.»

Hannus annab omalt poolt soovituse, mida lapselt pärast spordivõistlust küsida tasuks. «Mis sul täna hästi läks? Mida sa täna uut õppisid?» pakub ta välja. «Juba enne võistlusele või trenni minekut võiks lapsega koos varustuse üle vaadata ning head emotsiooni tekitada. Peaasi on hoiduda pingete tekitamisest.»

Seotud lood
21.10.2015 23.10.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto