Sisukord
Arvamus
Postimees
24.10.2015
Eesti Palju õnne Narva Toomi pisaraid ei pühi. Või siiski? Male Mälumäng Dilbert Horoskoop Nooruke irbis saab nime Eriüksus tegi üllatusrünnaku relvastatud kriminaalidele Tagakülg Taluniku armastus relvade vastu Varmas virtin Eesti lühiuudised lk 4 Džinn püsigu pudelis Ringkonnakohus jättis Edgar Savisaare ametisse ennistamata IRLi toetus kahanes rekordmadalaks Välismaa Saakašvili ja Leedu püüdsid Gruusiale tähelepanu Prantsusmaal hukkus bussitäis pensionäre Nõrgenev perekond Konservatiivide aastaüritus kasvas pagulaskongressiks Välismaa lühiuudised Arvamus Postimees 1911. aastal: Venemaa nälgib Kuldne moelooja Võitleja tagasitulek Džinn püsigu pudelis Varmas virtin Päeva karikatuur Juhtkiri: vastuolusid Euroopas ei jäeta kasutamata Piret Kooli: Viro või Eesti Madis-Ulf Regi: minu päevik 2015 Tiiu Kuurme essee: vaimukultuur ja mahulised mõõtsuurused Kultuur Teatris ikka valetatakse Luulehetk – hetk luules Mees kitarriga = diip? Uue satiiri sünnilugu: «Monty Pythoni» allikatel Punainimese agoonilised pihtimused Teise raamatu needus ehk igav Elviira Nädala plaat. Edmundi katkine kaleidoskoop Kuidas eri liiki puid üsna kaugelt ära tunda Nokturn üksikutele hingedele Kuldne moelooja Sport Spordi lühiuudised 24.10 Tänak kihutab Kataloonias kolmandal kohal Olümpiakomitee plaanib muuta sportlaste toetamise korda Võitleja tagasitulek Sportlased, kes teevad head Tarbija Tööpsühholoog: töötajad on muutunud töökeskkonna suhtes nõudlikumaks Tööandja maine sõltub suhtumisest töötajatesse AK Nädala plaat. Edmundi katkine kaleidoskoop «Viimne reliikvia» 25 aastat hiljem Nokturn üksikutele hingedele Kuidas eri liiki puid üsna kaugelt ära tunda Valitsus hädas töömeestega Koduliigas läheb karmiks Teeme rahval elu paremaks Viimane veerg Peeter Langovits: tagasivaade Kreml kasutab pagulaskriisis relvana paremäärmusparteisid Madis-Ulf Regi: minu päevik 2015 Arter Haarav telemäng ootab küsimusi Suhkrust, tiigrist ja maasikavahust Milleks meile koolikokkutulekud? Selliseid mehi annab otsida! «Eesti rikkaim mees» elab tulevikus Lõputu võitlus umbluuga Ühe seminari protokoll Meelelahutus Koomiks Sudoku

Kreml kasutab pagulaskriisis relvana paremäärmusparteisid

6 min lugemist
Anton Shekhovtsov FOTO: Erakogu

Pagulaskriisi ajal on Euroopa paremäärmuslikest väikeparteidest saanud Venemaale kasulikud tööriistad, leiab Londoni mõttekoja Legatum Institute teadur Anton Shekhovtsov. Nad ei ole kasulikud mitte seetõttu, et saavad kunagi võimule, vaid seetõttu, et on võimelised lõhestama ühiskonda, külvama viha ja provotseerima rahutusi.

Londonis Legatumi instutuudi mõttekojas toimus just arutelu teemal, kuidas Euroopa paremäärmuslikest parteidest ja rühmitustest on saanud Vene meediale kasulikud mänguasjad. Kui lühidalt kokku võtta, siis kasutab Venemaa Euroopa paremäärmuslasi muu hulgas selleks, et lõhestada Euroopa riikide ühiskondi, luues seal vastuolusid ja külvates viha. Kui vaadata Eestis aset leidvat põgenikedebatti, mida pingestavad just tugevalt paremale kaldu marginaalsed poliitikud, siis see otsekui kinnitaks seda.

Venemaa kurameerimine lääne paremäärmuslusega algas tegelikult juba varem, pärast Gruusia sõda 2008. aastal, kui Venemaa mõistis, et tema edu sõjalises plaanis ei vasta sugugi tema edule infosõjas. Asi polnud üksnes selles, et Vene rahvusvaheline meedia ei suutnud veenda lääne avalikkust oma tegude õiguspärasuses, vaid kogu senine pehme jõu kasutamine selleks, et esitada sõnumit «Venemaa on hea», ei töötanud enam.

See oli esimene kord, kui Vene meedia mõistis, et neil ei ole võimalik oma poliitikuid kasutades Venemaa tegusid legitimeerida ei kodumaal ega Euroopas. Nad vajasid Euroopa paremäärmuslikke poliitikuid, kes ütleksid, et Venemaa käitub õigesti. Et näidata Venemaa avalikkusele, et üksnes mõni liberaalne demokraatlik inimene läänes leiab, et Venemaa tegevus Gruusias ei olnud õige ja et lääne ühiskonnas on ka hulk poliitikuid, analüütikuid, ajakirjanikke, kes kiidavad Venemaa tegevuse heaks. Lühidalt, kõik algas vajadusest saada väljastpoolt heakskiit ja õigustus oma tegudele Gruusias.

Kui Kreml sai aru, et «Venemaa on hea» lähenemine enam ei tööta, hakkas Venemaa selle asemel kasutama uut lähenemist: mitte Venemaa ei ole hea, vaid lääs on halb. Kes oleks parem kui lääneriigist pärit paremäärmuslik euroskeptikust poliitik tõestamaks, et lääs on halb? See on põhjus, miks nad hakkasid endaga liitma spetsiifiliselt kommentaatoreid ja arvamusekujundajaid. Kõik läänevastased ideoloogiad võeti kasutusele, kriitika Ühendriikide, NATO, ELi, eurotsooni, multikultuursuse, migratsiooniküsimuse, inimõiguste suhtes – kõik leidsid kasutust.

See sai suurema hoo sisse 2013. aastal, kui algas Ukraina revolutsioon. Venemaa vajadus paremäärmuslike kommentaatorite ja nende vandenõuteooriate järele kasvas hüppeliselt. Alates sellest ajast vajasid nad paremäärmuslastest Euroopa poliitikuid, kes ütleksid, et Krimmi annekteerimine oli õigustatud, et Vene vägesid Ida-Ukrainas ei ole jne.

Kui näiteid tuua, siis 2014. aasta detsembriks oli Voice of Russia prantsuskeelne kanal lasknud eetrisse umbes 20 intervjuud Prantsuse paremäärmuslike poliitikutega, kes kiitsid Moskva poliitikat. Sama raadiojaama poolakeelne kanal oli aastatel 2010–2014 teinud 60 intervjuud Poola paremäärmuslike aktivistidega, üle poole neist 2014. aastal. Ungarikeelne kanal lasi 2013–2014 eetrisse kuus intervjuud paremäärmusliku Jobbikuga.

Lääne paremäärmuslasi kasutatakse nii rahvusvahelise kui ka kodumaise avalikkuse jaoks?

Jah, Venemaa meedia kasutab lääne paremäärmuslasi kahel eesmärgil, rahvusvahelises kontekstis ja Venemaa kontekstis, erinevalt.

Rahvusvaheliselt peaks lääne paremäärmuslaste kasutamine toetama Kremli sõnumit, õõnestades samal ajal lääne arusaamu ja väärtusi. Venemaa enda avalikkusele on sõnum aga teine. Seal peaks lääne äärmuslased andma sõnumi, et Venemaa ei ole isoleeritud, vaid euroopalik riik.

Mida Euroopa paremäärmuslased vastu saavad? Lihtne oleks nimetada neid kasulikeks idiootideks, aga on arvata, et vähemalt osa neist siiski teab, mida teeb.

Sellele on lihtne vastus: niimoodi lihtsalt meedia töötab. Nad annavad Vene meediale kommentaari, vastu saavad aga selle, et nende nimi on meedias esil. Nad saavad oma ideedele platvormi. Eriti on seda vaja marginaalsetele paremäärmuslikele poliitikutele, kellele peavoolumeedia nende oma kodumaal platvormi ei anna, sest nad ei ole selleks piisavalt tuntud. Aga kui nad pääsevad RTsse, mis on tohutu levialaga kanal, või The Voice of Russiasse, aitavad nad marginaalsete poliitikute ideed peavoolu tuua. See on neile väga oluline, sest nad saavad selle kaudu suuremaks.

Sa kasutasid arutelus väljendit «narratiivipesu». Kas sa seletaks seda palun?

Rahapesu puhul on tegu musta rahaga, mis pestakse tehingutega puhtaks. See teeb raha seaduslikuks. Narratiivipesu on protsess, kus sama tehakse narratiiviga. Näiteks narratiivi, mis tuleb prantsuse marginaalselt paremäärmuslikult poliitikult, kannab üle mõni suur Vene meediakanal, sealt edasi jõuab see sotsiaalmeediasse, kus ei loe ei info tõele vastavus ega info algne allikas, hakkab seal levima ja saab lõpuks osaks peavoolu arusaamast, täiesti aktsepteeritavast mõtteviisist ja kõnepruugist. Kust see alguse sai? Keegi ei tea, sest narratiivi algset allikat ei saa enam kindlaks teha. Sellest saab lihtsalt üldise arusaama üks osa. Täiesti tavalised inimesed aitavad sellele kaasa, jagades sotsiaalmeedias linke, mille allikat ega tõsiseltvõetavust nad ei tea.

Oma algse allika tõttu poleks see sõnum olnud tõsiseltvõetav. Suurte telekanalite ja seejärel sotsiaalmeedia kaudu muudetakse see tõsiseltvõetavaks. Vene meedia aitab tahtlike pingutustega kaasa, et hägustada kõneleja otseseid sidemeid tema tegelike vaadetega.

Näiteks Manuel Ochsenreiterit, kes on paremäärmusliku Saksa ajakirja Zuerst! toimetaja ning samal ajal RTs kõige regulaarsem paremäärmuslik kommentaator ja arvamuskujundaja, ei tutvusta Vene meedia kui paremäärmuslikku toimetajat. Vastavalt teemale nimetab RT teda kas poliitikaanalüütikuks, Saksa ajakirjanikuks või Süüria eksperdiks. Kui sa ei tea, kellega on tegu, siis on peaaegu võimatu neid kahte omavahel siduda. Sõnakasutus on ka narratiivipesu osa, sellisel puhul kasutatakse väga neutraalseid termineid. Paremäärmusluse asemel kasutatakse sõna konservatiivsus, rahvuslase asemel rahvuslik.

Nii narratiivipesu toimub. Selle kaudu saab asjadest arusaamise viis, mis tuleb ebausaldusväärsest allikast, üldise arusaama osa.

Umbes aasta eest, kui me esimest korda Viinis kohtusime, ei saanud veel kindlat väita, kas Venemaa rahastab Euroopa paremäärmuslust või mitte. Kahtlused olid, kuid tõendeid nappis. Nüüd on pilt veidi muutunud.

Praegu on olemas üks tõestatud juhtum, see on Prantsusmaa Front National, kes sai Venemaa pangalt laenu, ja partei on seda ise ka kinnitanud. Lisaks on infot selle kohta, et Vene paremäärmuslased on pakkunud rahastust ühele Rootsi fašistlikule organisatsioonile. Erinevus on selles, et Front National on oluliselt populaarsem ja selle rahastuse puhul ei olnud tegemist erainitsiatiiviga, vaid raha tuli pangalt. Rootsi juhtumi puhul polnud ilmselt tegu ka tohutute summadega.

On teada veel ühest juhtumist, mis ei ole veel tõestatud: Bela Kovacs, kes on üks Ungari Jobbiku partei juhtfiguuridest, on praegu Ungaris uurimise all. Kahtlustatakse, et ta võis spioneerida Venemaa kasuks. Kui see nii oli, siis oli see ilmselt ka tasustatud töö. Kuid siin pole tegu parteiga, vaid partei ühe liikmega.

Veidi aega tagasi kirjutasid oma blogis rahvusvahelisest paremäärmuslaste alliansist, mida Venemaa loob. Selle manifest ja eesmärgid on üsna hirmutavad. Sisuliselt on kõik, mis puudutab lääne väärtusi, vale, alates liberalismist ja inimõigustest. Lahendusena nähakse seal konservatiivset revolutsiooni.

See, millest ma blogis kirjutasin, polnud veel kõige hirmutavam osa. Samasuguseid alliansse on püütud ehitada varemgi. Hirmutavam on see, et sel korral kaasneb sellega sõjaline võimekus ja see on uus. Samad inimesed, kes tegelevad selle liikumise organiseerimisega, on osad liikumisest, mis saadab vabatahtlikke sõdima Ida-Ukrainasse.

Kas alliansil on mõju ka ELi jaoks?

Mis puutub ELi, siis siin püüab Venemaa kasutada destabiliseerimiseks mis tahes vahendeid ja Kremli koostöö paremäärmuslastega on vaid üks osa sellest. Neid kontakte kasutatakse kohapealsete probleemide võimendamiseks. Üks on pagulaskriis, mis võib anda ettekäände meeleavaldusteks. Sellega õõnestatakse poliitilist korda liikmesriikides. Paremäärmusaktivistid, isegi kui nad on väga marginaalsetest organisatsioonidest, võivad olla nende meeleavalduste liikumapanev jõud. See on väga erinev lähenemine, sest Venemaa ei vaata mitte nende parteide poole, millest võivad saada võimuparteid, vaid kasutavad väikseid, tähtsusetuid parteisid ja organisatsioone. Need ei ole kasulikud mitte seetõttu, et saavad võimule, vaid seetõttu, et on võimelised provotseerima rahutusi ja sellega destabiliseerima demokraatlikke ühiskondi.

Oma Facebooki lehel kirjutasid hiljuti, et pagulaskriis võib saada Putini relvaks Euroopa vastu: ELi ühtsuse kadumine, sotsiaalsed pinged, turvaohud, aktiveerunund paremäärmuslus. Ma saan sellest aru nii, et sa ei arva, et Venemaa oleks põhjus, küll aga kasutaja.

Seda võib näha ka nii, et rohkem konflikti Süürias tähendab, et rohkem põgenikke jõuab Euroopasse, seega on rohkem konflikti Süürias Venemaa huvides. Need kaks huvi võivad olla seotud.

Aga samas võib seda näha ka nii, et Krimmis, Donbassis ja Süürias ajab Putin sama asja – kindlustada oma võimu Venemaal. Sel juhul pole ei Krimmil, Donbassil ega Süürial mingit tähtsust, need on lihtsalt vahendid võimu kindlustamiseks. Putin usub ilmselt, et lääs püüab tema võimu õõnestada. Vastukaaluks püüab tema läänt õõnestada, luues konflikte ja segadust.

Korraks veel rahvusvahelise paremäärmusalliansi manifestist. Seal on muu hulgas kirjas, et lääne probleem on eemaldumine religioonist ja vaimsusest. Ma sattusin veidi aega tagasi lugema kolme vene 19. sajandi filosoofi, keda Putin arvatavasti loeb, hindab ja aeg-ajalt ka tsiteerib: Ivan Ilyin, Nikolai Berdyaev, Vladimir Solovyov. Nad kõik toetavad rahvuskonservatiivseid väärtusi, räägivad vaimsuse tähtsusest. Paistab, nagu tahaks Venemaa leida ka ideoloogiliselt uut pinda, millele ehitada riigikord, mis vastanduks läänelikule, ja natsionalismil on selles juures oluline osa.

Ma olen nõus, et Kreml kasutab mõtlejaid enda huvides. Aga ma arvan pigem, et Kremli režiim ise ei ole ideoloogiline ja kasutab mis tahes vahendeid, ka vastukäivaid, et saavutada ja õigustada oma eesmärki. Pole mingit tähtsust, millised need ideed täpselt on, kas natsionalistlikud või religioossed.

Aga samal ajal me näeme tõesti, et Putin püüab ehitada mingit sorti ideoloogiat. Seda võib nimetada rahvuslik-konservatiivseks ja see algas mõni aasta tagasi. Mõned Jedinaja Rossija funktsionäärid püüdsid rahvuslikku konservatismi propageerida juba varem, 2005–2006. Aga Kreml hakkas süstemaatiliselt kasutama termineid nagu «konservatiivne», «rahvusväärtused» alles üsna hiljuti, 2013. aastal.

Kujutleda läänt hingetu ja väärtusteta bürokraatliku koletisena ning vastandada selle Venemaad, kellel on nii usk, ideed kui ka kirg, sobiks just kui üldisesse Venemaa paremäärmuslikku narratiivi hästi.

See on trikk. Sellega taotleb Venemaa vaid seda, et seal aset leidev rahvusvaheliselt heaks kiidetaks. Aga selle taga ei ole midagi. Putin imeb endasse kõik ideed Vene ühiskonnast ja vahendab need siis ühiskonnale meedia kaudu tagasi.

On oluline mõista, et Putini režiim on ennekõike kleptokraatlik ja mitte konservatiivne. See on ümbritsetud inimestega, kes ei ole huvitatud ideoloogiast ega ideedest, vaid rahast. Venemaad ei juhi inimesed, kes on sisse võetud ühest või teisest ideest. Siloviki – inimesed, kes tulid jõustruktuuridest ja said oligarhideks – juhivad Venemaad. Nende hulgas on üsna vähe inimesi, kes millessegi usuvad. 

Seotud lood
    23.10.2015 26.10.2015
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
    LOGI SISSE
    Sul ei ole kontot?
    Loo Minu Meedia konto