Sisukord
Arvamus
Tänane leht
26.10.2015
Eesti Kaitsevägi võib liituda ISISe-vastase ühisrindega Viis liiklusregistri eksamineerijat said kuriteokahtlustuse Mälumäng Palju õnne Horoskoop Male Tagakülg Dilbert Noortebänd 2015 võitja on Abandoned Elysium Viis liiklusregistri eksamineerijat said kuriteokahtlustuse Savisaar võõrustas Hundisilmal piirkonnajuhte Eesti lühiuudised Suur-Karja tänava pidulisi kohalike elanike mured ei huvita Esikülg 26. oktoober Pentus viioldab Avo Viiolist võimsamalt Majandus Töösturid: Eesti uus alkoholipoliitika toob kasu Soomele Välismaa Mariupoli valijad jäid pika ninaga Brüsselis käis Junckeri eestvedamisel koos kriisikiirabi Gál: migrantide agressiivsus oli šokk Poolas koidab valimisvõit konservatiividele Stubb: tõenäoliselt näeme pagulaste hulga kasvu Arvamus Jaak Jõerüüt: Annuška ja vahva sõdur Švejk põgenikekriisi lahendamas Triin Pohlak: tervislik eluviis algab kodust ja koolist Nils Niitra: ekskursioon surnukuuri Juhtkiri: hambutu riik Postimees 1926.aastal: Norra karsklaste lootus rahvahääletusel Mariel Gregor: «Makske ise oma eraharidus kinni, raisk!»? Kultuur NO99 toob inimliku kõntsa nähtavale Sport Varrak: mäng polnud ideaalne, aga plusspoolel Spordi lühiuudised Parim vehkleja koondisest väljas? Noorte võim, mis võib kesta aastaid Tänak Kataloonia rallist: olin rahul asfaldil näidatud kiirusega Legendi närvid ütlesid üles NBA uus hooaeg: favoriitide küllus, noor staar ja unikaalne lätlane Tarbija Ellu jäävad vaid need, kes nalja ei mõista Tartu Inimesed hülgavad oma pikaaegse sõbra Talgulised leidsid veest padruneid Kunstirõõm asendus masendusega Detektoristide esimene leid lõi laineid Meelelahutus Koomiks Sudoku

Nils Niitra: ekskursioon surnukuuri

2 min lugemist
Nils Niitra FOTO: SILLE ANNUK/PM/SCANPIX BALTICS

Käes on hingedeaeg ja sestap vestlesin folklorist Marju Kõivupuuga matusetraditsioonide muutumisest. Kõivupuu rääkis traagilisest liiklusõnnetusest, mida ta Tallinnas sattus pealt nägema. Kohapeal viibinud lapsed arvasid heaks teha koos laibaga selfisid.

Olen ise sattunud nägema surnud inimest väljaspool kirstu ühe korra ja see ei olnud midagi meeldivat. Üldiselt on aga pigem nii, et minu põlvkond saadab inimesi haiglasse, hooldushaiglasse või hooldekodusse, kus nad ka surevad.

Veel 1990. aastatel oli ajakirjanikel võimalik sündmuskohal vahetult surnuid näha, filmida ja pildistada, nüüd hoiab politsei nad targu eemale. Surnuid ja suremist ei näe päriselus ega meedias. Üldjuhul ei võeta enam lapsi matustele kaasa, et mitte noort hinge traumeerida.

Küll aga on surm vägagi kohal virtuaalmaailmas ning filmides, kus vägivalla ja verega ei koonerdata. Kui noor inimene tapab arvutimängus kolli, siis ega see koll päriselt ei sure. Kolle tuleb aina juurde ja neid peab tapma, mängijal endal on aga üheksa elu nagu kassil.

Kui päriselt suremine on kadumas palatisirmi taha ja mängult suremine vohab kõikjal, tekib paratamatult küsimus, kas virtuaalne surm ei hakka mõjutama arusaamu pärissurmast? Kas end autoga vastu puud surnuks sõitvad noored üldse aduvad, et nad on päriselt surelikud? Või kas koolis inimesi tappev noor mõistab, et tegu pole arvutimänguga ja tema teod on parandamatud ning lõplikud?

Loomulikult on paljude noortega juhtuvate õnnetuste põhjuseks vanusega seonduv riskikäitumine, aga ehk süvendab seda nihestunud usk enda surematusse või vähemasti suutmatus enda surelikkust teadvustada? Kui see on tõepoolest nii, siis järelikult tuleks hakata inimestele uuesti pärissurma näitama.

Kui umbjoobes noormees sõitis Rannu vallas surnuks enda, sõbra ja kaks alaealist tütarlast, nägin kohalikus bussipaviljonis istumas väga ehmunud näoga noori inimesi. Ja saidki päriselt surma! Aga ehk olnuks profülaktilisem pildistada autojuhi deformeerunud surnukeha ja näidata seda kõigile – vaadake, selline näeb välja inimene siis, kui ta põrutab lehmarajal ulmelise kiirusega vastu jämedat mändi.

Koolis võiks rääkida põhjalikult surmast ja suremisest, ajakirjanikele võikski teatud juhtudel anda taas võimaluse laipu filmida või pildistada. Miks mitte korraldada lastele surelikkuse teadvustamiseks ekskursioone surnukuuri või näidata lahkamist?

Selleks et tekiks aukartus elu ees, peab inimene teadvustama enda surelikkust. Pea liiva alla peitmine ei päästa kedagi surmast, surm saab meid varem või hiljem ikka kätte. Kui aga surelikkuse ignoreerimine toob kaasa surmade hulga kasvu, aitaks surmakoolitus probleemile lahenduse leida.

Seotud lood
24.10.2015 27.10.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto