Sisukord
Arvamus
Postimees
21.02.2020
Isamaa Huawei-ohu koosolekul osales Huawei lobist (4) Eesti Kõlvart usaldab abilinnapead, opositsioon mitte (2) Lavly Perling reformib Ukraina prokuratuuri (3) Kliimamuutus sunnib metsatüli lõpetama Kaitseväest ajapikendust saanud noor: seni on enesetappu takistanud relva puudumine (45) Majandus Sealt tulevad maailma suurimad teemandid (1) Tere alustas Kruuda tehtud võlgade maksmist Helme ennustab Euroopas raskeid eelarvekõnelusi Välismaa Taani annab Misāne Lätile välja (1) Saksa radikaal mõrvas kümme inimest GRU võis korraldada keemiarünnaku ka Sofias Rootsi parlamendi spiiker: meie demokraatiale tehti stressitaluvustest Arvamus Juhtkiri: mida teha kroonijuveelidega? (2) Herman Kelomees: linnainimeste maaelu (1) Martin Mölder: erakondliku eelistuseta valijaist (2) Riina Solman: sõltuvusest peab olema väljapääs (7) Ene-Margit Tiit: Kapatoobri kooli lugu (4) Meie Eesti Aleksei Lotman: metsamajandus kestlikuks – kiiresti! (1) Anu Aug: riigimetsas toimuva üle otsustamine vajab selgeid reegleid (1) Lauri Laanisto: tükeldamise tundlik teadus Kultuur Lelulugu Eesti moodi ehk mida arvata «Sipsikust»? (3) Sport Nurgeri elu Hispaanias: võib-olla ongi parem, et alati treenerist aru ei saa Eesti jõudis MMil paarissegateatesõidus esitosinasse Kontaveidi teekond lõppes veerandfinaalis Tallinn Kõlvart usaldab abilinnapead, opositsioon mitte (2) Tartu Tormituuled uhtusid Peipsi randa tapva taime (8) Ringkonnakohus jättis Martin Halliku hiigelhüvitiseta (2) Ulila rahvas soovib kõnniteed kiiremini kui võimalik (1) Tartlased tähistavad vabariigi aastapäeva mitu päeva Meelelahutus Koomiks Sudoku

Nils Niitra: ekskursioon surnukuuri

2 min lugemist
Nils Niitra FOTO: SILLE ANNUK/PM/SCANPIX BALTICS

Käes on hingedeaeg ja sestap vestlesin folklorist Marju Kõivupuuga matusetraditsioonide muutumisest. Kõivupuu rääkis traagilisest liiklusõnnetusest, mida ta Tallinnas sattus pealt nägema. Kohapeal viibinud lapsed arvasid heaks teha koos laibaga selfisid.

Olen ise sattunud nägema surnud inimest väljaspool kirstu ühe korra ja see ei olnud midagi meeldivat. Üldiselt on aga pigem nii, et minu põlvkond saadab inimesi haiglasse, hooldushaiglasse või hooldekodusse, kus nad ka surevad.

Veel 1990. aastatel oli ajakirjanikel võimalik sündmuskohal vahetult surnuid näha, filmida ja pildistada, nüüd hoiab politsei nad targu eemale. Surnuid ja suremist ei näe päriselus ega meedias. Üldjuhul ei võeta enam lapsi matustele kaasa, et mitte noort hinge traumeerida.

Küll aga on surm vägagi kohal virtuaalmaailmas ning filmides, kus vägivalla ja verega ei koonerdata. Kui noor inimene tapab arvutimängus kolli, siis ega see koll päriselt ei sure. Kolle tuleb aina juurde ja neid peab tapma, mängijal endal on aga üheksa elu nagu kassil.

Kui päriselt suremine on kadumas palatisirmi taha ja mängult suremine vohab kõikjal, tekib paratamatult küsimus, kas virtuaalne surm ei hakka mõjutama arusaamu pärissurmast? Kas end autoga vastu puud surnuks sõitvad noored üldse aduvad, et nad on päriselt surelikud? Või kas koolis inimesi tappev noor mõistab, et tegu pole arvutimänguga ja tema teod on parandamatud ning lõplikud?

Loomulikult on paljude noortega juhtuvate õnnetuste põhjuseks vanusega seonduv riskikäitumine, aga ehk süvendab seda nihestunud usk enda surematusse või vähemasti suutmatus enda surelikkust teadvustada? Kui see on tõepoolest nii, siis järelikult tuleks hakata inimestele uuesti pärissurma näitama.

Kui umbjoobes noormees sõitis Rannu vallas surnuks enda, sõbra ja kaks alaealist tütarlast, nägin kohalikus bussipaviljonis istumas väga ehmunud näoga noori inimesi. Ja saidki päriselt surma! Aga ehk olnuks profülaktilisem pildistada autojuhi deformeerunud surnukeha ja näidata seda kõigile – vaadake, selline näeb välja inimene siis, kui ta põrutab lehmarajal ulmelise kiirusega vastu jämedat mändi.

Koolis võiks rääkida põhjalikult surmast ja suremisest, ajakirjanikele võikski teatud juhtudel anda taas võimaluse laipu filmida või pildistada. Miks mitte korraldada lastele surelikkuse teadvustamiseks ekskursioone surnukuuri või näidata lahkamist?

Selleks et tekiks aukartus elu ees, peab inimene teadvustama enda surelikkust. Pea liiva alla peitmine ei päästa kedagi surmast, surm saab meid varem või hiljem ikka kätte. Kui aga surelikkuse ignoreerimine toob kaasa surmade hulga kasvu, aitaks surmakoolitus probleemile lahenduse leida.

Seotud lood
20.02.2020 21.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto