Nälg. Venemaa nälgib. Mitte üksi nõndanimetatud nälja-aastatel, vaid alati. Hääd vilja-aastad, nagu minev ja üleminev, on ainult õnnelikud erandid, harilik nähtus on aga – kuigi seda just mitte näljaks ei nimetata – alatoitlus, pooltühi kõht. Ja sellega oldakse nii ära harjunud, et see kedagi imestama ei pane, see on niisama «loomulik» nähtus, nagu see, et Venemaa «joob».
Juba kolme-, neljasaja aasta eest peavad selleaegsed ajaraamatu kirjutajad tihti ja tihti suurtest nälgimistest teatama, mis Moskvas ja mujal olnud, ja nendest abinõuudest, mis Moskva tsaarivalitsus selle häda vastu tarvitusele võtta katsunud. Abiga, mis valitsuse poolt näljahädalistele määrati, oli lugu niisamasugune, nagu praegugi: ta oli väga puudulikult ja halvasti korraldatud, ikaldusekohtadesse saadetav vili tikkus hiljaks jääma, sest teed olivad väga halvad. Üks näitus hiljemast ajast. 1989. a. saadeti Permi ja Vjatka kubermangu talupoegadele talvevilja külviks seemet, saadetus ei jõudnud aga pärale, sest ta külmas laevade pääl jõgedel jää sisse.
