See, et Euroopa Rahvaerakonna kongressil domineeris rändekriis kõigil aruteludel ja kõrvalüritustel nii tugevalt, et üritust võinuks sama hästi ka migratsioonikonverentsiks nimetada, näitab, kui olulisel kohal see küsimus Euroopas on. Ja põhjusega: jagunemine eri seisukohtade vahel ei käi mööda riike või maailmavaatelisi arusaamu, vaid ka maailmavaadete endi sees.
Ungari peaministri Viktor Orbáni kongressil peetud kõnes, kus ta sajatas nii liberaale kui ka sotse ja näitas pagulaskriisi muu hulgas kui majandusmigrantide ja välisvõitlejate sissevoolu, kajas vastu arusaam, mis ilmestab ühte Euroopa nõrkadest kohtadest. Septembris Brüsselis peetud ELi sise- ja justiitsministrite kohtumisel oli Ungari üks neljast riigist Rumeenia, Tšehhi ja Slovakkia kõrval, kes ei toetanud Euroopa Komisjoni kava migratsioonikriisi lahendamiseks. Muret selle üle, et Ungari on euroopalikest väärtustest kaugenemas, on tuntud juba mõnda aega. Orbáni avaldused on läinud aina autokraatiameelsemaks ning tema tihenev koostöö Putini Venemaaga on nii mõnegi Euroopa riigi riigipea jaoks problemaatiline koht. Küsimus on selles, kui ühtne suudab Euroopa oma väärtustes olla ja kuidas hoida ära seda, et populistlik Brüsseli-vastasus ei annaks Venemaale kätte seda nõrka kohta, mida Euroopa enda vastu kasutada.
Kuid küsimus on laiem. Euroopa Rahvaerakonna kongressil pidas Orbán enda kohta ju isegi suhteliselt tasakaalustatud kõne. Pigem on probleem selles, et Euroopa on mures ja seda muret ei jäeta kasutamata.
Tänases Postimehe arvamus- ja kultuurilisas AK räägib Legatumi teadur Anton Shekhovtsov muu hulgas sellest, millised on Kremli huvid Euroopas: esiteks, kasutada Euroopas asuvaid talle sõbralikke jõude pagulaskriisi võimendamiseks, ja teiseks, näidata, et ta ei ole end täielikult isolatsiooni mänginud ning Kremlil on sõpru ka Euroopa Liidus. Lõhede ja erimeelsuste suurendamine ELi liikmesriikide omavahelistes suhetes on selle sihi üks komponentidest.
Ungari on olnud Euroopa jaoks delikaatne probleem juba mõnda aega ja mitte üksnes Viktor Orbáni tõttu. Paremäärmuspartei Jobbik on toetanud avalikult Venemaa poliitikat, väljendades samas seisukohti, mis Euroopa üldiste põhimõtetega kuidagi kokku ei käi.
Paremäärmusparteide rolli pagulaskriisist tulenevate sisevastuolude õhutamiseks Euroopas ei tohi alahinnata. Nagu Shekhovtsov seda kirjeldab, on Venemaa leidnud neis tänuväärse liitlase, kes eetriaja eest mõnes Venemaa rahvusvahelises kanalis aitavad kaasa konfliktide võimendumisele oma koduriigis. Liikumised, keda selleks kasutatakse, ei pruugi olla ei praegused ega tulevased võimuparteid, sobivad ka väikesed ja pigem tähtsusetud liikumised.
Kui mõelda Eestis pagulastemaatika pinnalt sündinud vastuoludele ja liikumistele, kes neid vastuolusid pigem õhutama kui vaigistama kutsuvad, on see koht, kus tõsiselt järele mõelda.
