Protestimarss lõppes sama kiiresti, kui oli alanud, ja ma leidsin end jälle tugitoolist. Miskipärast hõljus see õhus. Uurisin nutitahvlilt mingit portaali: «...eestlased ei räägi üldiselt kätega; nii mehed kui naised käivad tavaliselt tööl; pikka juttu, mis kuhugi ei näi jõudvat, peetakse aja raiskamiseks; ühised mees- ja naistuttavad võivad teineteist külla kutsuda.» Et see on eluabiõpik põgenikele, sain aru, aga viimane, arusaamatu lause tegi vihaseks.
Protestihoog realiseerub unes kiiresti ja ma leidsin end kusagilt mujalt. See võis olla München, aga ka suvaline küla Serbias. Kõikjal marssisid süngete inimeste leegionid, aga kuhu ja kust, see polnud teada.
Ootamatult ilmus rahva kohale õhus lendlev võitlusliku olekuga naine, Kalašnikovi automaat rihmaga üle õla ja napi T-särgi rinnal nimi: sõjakorrespondent Darja Aslamova. Lennates pidas ta loengut. «Imelik,» mõtlesin unes kohatult loogiliselt, «liikuv inimmass ei ole ju mingi auditoorium, üks kuuleb ühte, teine teist lauset, aga kes pildi päeva lõpuks kokku paneb?» Tuul kandis osa sõnu ka minu kõrvust minema, läbisegi kõlasid fraasid nagu «Sionistide kongress», «Vene tanke tervitatakse lilledega, sest varsti päästab Venemaa Euroopa», «Aafrika, see on tuleviku paradiis», «Aga kes tegelikult on põgenikelaviini liikuma pannud?», «Euroopa okupeerivad islamistid ja USA», «Suure rahvaste rändamise salajased sponsorid», «Sõda, see märgib sammuvat messiast».
Aga bassihääl kostis jälle selja tagant, olin uuesti tugitoolis, raadio mängis. Hääl ütles sügava etteheitega: «Mitte Darja, vaid Annuška! Annuška ostis juba päevalilleõli, ostis ja jõudis selle ka maha pillata. Nii et koosolek jääb ära.»
Ma taipasin lõpuks, Annuška on jälle õli välja kallanud, midagi ei ole enam võimalik muuta, see on see Bulgakovi raamat, millele soomlased panid peakirjaks «Kurat saabub Moskvasse».
Ma ärkasin. Ka tegelikult tugitoolis.
Kuid «Meistri ja Margarita» asemel oli mul käes itaalia filosoofi Giorgio Agambeni raamat:
«Oluline on, et rahvusriigi juba peatumatus languses ja traditsiooniliste õiguslik-poliitiliste kategooriate üldises korrosioonis on põgenik võib-olla ainus mõeldav rahvast kehastav figuur meie ajal. Ja vähemalt seni, kuni rahvusriigi ja selle suveräänsuse lahustumine pole lõpule jõudnud, on ta ka ainus kategooria, mille kaudu saab täna aimata tulevase poliitilise kogukonna vorme ja piire /.../ kuivõrd põgenik lööb paigast riigi-rahvuse-territooriumi vana kolmainsuse, tasub seda pealtnäha marginaalset tegelast pidada meie ajaloo keskseks figuuriks. Parem on mitte unustada, et esimesed laagrid ehitati Euroopasse kui põgenike kontrollimise kohad, ning et järgnevus «interneerimislaagrid – kontsentratsioonilaagrid – hävituslaagrid» kujutab endast täiesti reaalset põlvnemist. /…/ See, millega tööstusriigid täna silmitsi seisavad, on püsivalt resideeriv mittekodanike mass, kes ei saa ega taha olla ei naturaliseeritud ega repatrieeritud. /…/ Kui inimese õigused pole enam kodaniku õigused, on inimene tõepoolest püha, sacer selles tähenduses, mis sel sõnal oli arhailises rooma õiguses: surmale määratud.»
Vaatasin raamatu tagant andmeid: essee «Teispool inimõigusi» on kirjutatud 1993. aastal.