Kas Eestis kehtib see kõik vaid nende kohta, kellel pole piisavalt kavalust ja võimalusi trikitada, et võlgade maksmisest kõrvale viilida? Ärgem unustagem ausust! Muidugi kehtib see ka nende kohta, kelle südametunnistus ei luba valetada, vassida ega trikitamisega oma tegelikke sissetulekuid varjata.
Eesti elu kurblik refrään on juba aastaid olnud jutt sellest, kui naeruväärselt vähe on varastatud rahast tagasi maksnud Kultuurkapitali endine juht Avo Viiol. Tänasest lehest saate lugeda, et pankrotis transpordifirma Autorollo omanik Väino Pentus on võlausaldajatele üle 800 000 euro suurusest võlast seni tagasi maksnud alla saja euro. Seda kolme aasta jooksul: keskmiselt 2 eurot ja 60 senti kuus. Kuitahes leebe inimlikkusega me neisse võlgnikesse ka ei püüaks suhtuda, on sellisest tempost raske välja lugeda midagi vähemat kui võlausaldajate sihilikku mõnitamist ning irvitamist Eesti riigi üle, mille kohtud on võlad välja mõistnud.
Neli aastat tagasi, kui Viioli juhtum oli taas kord jutuks, ütles toonane justiitsminister Kristen Michal Postimehele, et see riivab ühiskonna õiglustunnet, lubas arengutel hoolikalt silma peal hoida ja lisas: «Sõnum on igatahes selge – lihtne ja mugav ei tohi sellistel juhtudel võlgnike elu kindlasti olla.» («Kultuurkapital lubab Viioli lõpuks liistule tõmmata», PM 16.05.2011) Lubadus on täitmata.
On kurb, kui riigivõim suudab end kehtestada vaid ausate või lollide üle, aga kabajantsikud, kelle jaoks õiglustunde järgi politsei ja kohus ongi, pääsevad vilet lastes.