Juhtkiri: hambutu riik

FOTO: Urmas Nemvalts

Kui tavaline, palgatööd tegev inimene on võlgu, siis nõuab kohtutäitur talt selle võla välja. Pangaarve kasutamisele seatakse piirangud. Registritest saadakse teada tema vara ning see võidakse sundmüüki panna. Ta maksab, kuni võlg on tasutud. Halvimatel juhtumitel maksab kinni ka absurdselt suured viivised ja karmid sissenõudmistasud.

Kas Eestis kehtib see kõik vaid nende kohta, kellel pole piisavalt kavalust ja võimalusi trikitada, et võlgade maksmisest kõrvale viilida? Ärgem unustagem ausust! Muidugi kehtib see ka nende kohta, kelle südametunnistus ei luba valetada, vassida ega trikitamisega oma tegelikke sissetulekuid varjata.

Eesti elu kurblik refrään on juba aastaid olnud jutt sellest, kui naeruväärselt vähe on varastatud rahast tagasi maksnud Kultuurkapitali endine juht Avo Viiol. Tänasest lehest saate lugeda, et pankrotis transpordifirma Autorollo omanik Väino Pentus on võlausaldajatele üle 800 000 euro suurusest võlast seni tagasi maksnud alla saja euro. Seda kolme aasta jooksul: keskmiselt 2 eurot ja 60 senti kuus. Kuitahes leebe inimlikkusega me neisse võlgnikesse ka ei püüaks suhtuda, on sellisest tempost raske välja lugeda midagi vähemat kui võlausaldajate sihilikku mõnitamist ning irvitamist Eesti riigi üle, mille kohtud on võlad välja mõistnud.

Neli aastat tagasi, kui Viioli juhtum oli taas kord jutuks, ütles toonane justiitsminister Kristen Michal Postimehele, et see riivab ühiskonna õiglustunnet, lubas arengutel hoolikalt silma peal hoida ja lisas: «Sõnum on igatahes selge – lihtne ja mugav ei tohi sellistel juhtudel võlgnike elu kindlasti olla.» («Kultuurkapital lubab Viioli lõpuks liistule tõmmata», PM 16.05.2011) Lubadus on täitmata.

On kurb, kui riigivõim suudab end kehtestada vaid ausate või lollide üle, aga kabajantsikud, kelle jaoks õiglustunde järgi politsei ja kohus ongi, pääsevad vilet lastes.

Asja tuum on selles, et riik ei suuda tegelikkusele adekvaatselt reageerida. Suure hulga meie inimeste tegelik elu ei seisne ju tavapärases palgatöös, mille eest nende pangakontole laekuks iga kuu lõpus kindel summa. Riik ei suuda hinnata inimeste tegelikke sissetulekuid. Ei suuda paraku sisse nõuda võlgu ega ka makse tegelikult eratarbimisse läinud summadelt, kui inimene on sihiteadlikult otsustanud maksmist vältida.

Asi ei puuduta ka ainult rahalisi suhteid. Kui kohus või mõni muu riigivõimu haru saadab inimesele kirja, on petta tahtjal sada võimalust vigurdada ja väita, et ta pole kohtukutset või mõnda muud kutset kätte saanud.

On kurb, kui riigivõim suudab end kehtestada vaid ausate või lollide üle, aga kabajantsikud, kelle jaoks õiglustunde järgi politsei ja kohus ongi välja mõeldud, pääsevad vilet lastes. Teiste hulgas võlgnike, kahtlus- ja süüaluste ning ka süüdi mõistetute põhiõiguste kaitse on väga oluline, ent õigused on ka kannatanutel – ka neid peab riik tõhusalt kaitsma. Ei tohi olla nii, et isegi seaduse jõus kohtuotsuse täitmine on justkui vabatahtlik asi.

Seotud lood
    24.10.2015 27.10.2015
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
    Logi sisse
    Sul ei ole kontot?
    Loo Postimees konto