Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Rein Veidemann: 150 aastat unustust ehk veel kord Estoniast

Rein Veidemann FOTO: Postimees.ee

Eelmisel nädalal tähistas Estonia Selts suurejoonelise kontsertaktusega oma 150. sünnipäeva. Kaasatud oli kogu ooperi- ja balletitrupp, parimad solistid, koor, orkester. Neeme Järvi juhatas maailmaklassikat, Eri Klas Raimond Kulli «Kodumaad», mida saalitäis rahvas innustunult kaasa laulis.

Hingevärinal kuulasin Eino Tambergi kantaati Ellen Niidu sõnadele «Vivat Estonia». Eesti heliloomingu varasalve esindasid Evald Aava, Juhan Aaviku,  Artur Lemba, Gustav Ernesaksa teosed. Seltsi esimees Arne Mikk pidas liigutava kõne, lõpetades  Anna Haava sõnadega «Meie ei taha olla, ei ole / vaikiv, ununev lehekülg / aegade raamatus.»

Ei olegi. Tänane Estonia toetub traditsioonile, mis ei luba ühelgi teatris ja kontserdisaalis sündival teosel mõõdulati alla jääda. Ajalugu kohustab, sümbolväärtusega maja kohustab.

Paraku ei päästa kiirtoidu ja pealiskaudsuse režiimil ning uuslapselikult igaveses olevikus (laenan selle määratluse oktoobrikuu Loomingus ilmunud Mihkel Muti märkmetest neoinfantiilsuse kohta) kulgeval ajastul unustusest kunstilooja(te) suurus ja teose iseväärtus. Kui nad ei saa avalikuks sündmuseks, kui nad ei ringle ühiskondlikus teadvuses, siis orvastub tõsisemgi ettevõtmine.

Sada viiskümmend aastat Estonia Seltsi, aga ka Vanemuise Seltsi ei äratanud avalikku huvi. Või täpsemalt öeldes, neid tähtpäevi ei tõstetud avalikkuse fookusesse, ehkki Estonias toimunu väärinuks teleülekannet. Meedia jaoks (Postimees välja arvatud) otsekui ei olekski neil olnud tähendust, mida saanuks kontsentriliselt laiendada meenutuste, mälestuste, aga ka tulevikunägemustega.

Mis olnuks, kui valitsus oleks just tänavu algatanud uue Estonia, Eesti esimese ooperi- ja balletiteatri rajamise? Jõudnud pealinnaga kokkuleppele teatri asukohas, töötanud välja arhitektuurivõistluse tingimused ning kuulutanud ka selle välja. Kutsunud Estonia Seltsi kaaskorraldama üldrahvalikku osatähtede müüki, nii nagu see  leidis aset praeguse Estonia maja ehituseks vajaliku kapitali kogumiseks. Mis siis olnuks? Siis olnuks see, et Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks olekski meie kõik, riik ja kogu rahvas, teinud endale suurima mõeldava kingituse – uue Estonia.

Aga seda ei juhtunud. Vabariigi president saatis küll läkituse, aktusel osales president Arnold Rüütel, ent tema oli ka ainus riigi esindusisik, kes oma kohalolekuga sünnipäevapidu austas. Võib-olla juhtub ime, et Estonia praegune juht Aivar Mäe, Ehitaja-Mäe, nagu teda hellitavalt kutsutakse, suudab välja mängida vähemalt selle, et uus Estonia saab vabariigi aastapäevaks nurgakivi. Aga sündmus oleks seegi, kui Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, mille eelkäijaks samuti võib Estonia Seltsi pidada, saaks kätte oma saali.

Kellele ja kuidas küll selgeks teha, et kui me oma kultuurilugu ei aktualiseeri ning oma tänaste tegudega ei rikasta, siis peame arvestama võimalusega, et juba põlvkond hiljem oleme ise unustatud lehekülg aegade raamatus?

26.10.2015 28.10.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto