Juulikuus saatis toonane ettevõtlusminister Urve Palo kirja Leedu kolleegile, millega lootis saada leevendust SDE esimehe Jevgeni Ossinovski isa Oleg Ossinovski ettevõtte 2,5 miljoni eurosele kahjunõudele. Millise ajendiga see kiri ka polnud saadetud, konteksti asetatuna paistab pilt üsna inetu.
Asju, mis kogu loos vääriti paistavad olevat, on üsna mitu. Kõigepealt, riikliku institutsiooni esindaja püüdluses kosta hea sõna oma riigi ärimehe huvide eest ei ole midagi taunimisväärset. Kuid praktika, kus minister püüab teise riigi kolleegi kaudu sekkuda kahe ettevõtte asjaajamisse, näib kuuluvat pigem mõnda teise traditsiooni, kus riiklikul juhtpositsioonil olijal on palju suurem võim, kui see meile meeldiks. Piinlik on, et Leedu majandus- ja transpordiministeerium pidi Palole meenutama, et euroopalike reeglite järgi asjad selliselt ei käi ega saagi käia. See, et sellisel moel püüti kosta erakonna suurrahastajaga ja erakonna esimehe isa ettevõtte huvide eest, jätab kogu püüdlusele veel eriti halva maigu.
Edasi, see, et palvekiri oli venekeelne, samal ajal kui eri riikide ministrite vahel on tavapäraseks suhtluskeeleks inglise keel, loob paratamatult mulje, et kirja autorit tuleks otsida pigem Oleg Ossinovski ettevõtte palgaliste kui ministeeriumi ametnike seast. Olukorda, kus minister saadab teise riigi kolleegile palvekirja, mis näib tulevat otse ettevõtte enda kontorist, ei saa ministrile sobivaks mõjutusviisiks pidada.
Ja kolmandaks, on väga raske vaadata mööda küsimusest, miks pole saadetud palvekirjast majandusministeeriumi registris jälge. Kui üldse keegi, siis poliitikud peaksid kõige paremini teadma, et kõik teod saavad varem või hiljem avalikuks ja mitte miski ei tõmba nii palju tähelepanu kui kadunud jälg. Jah, see, et kirja saatmise fakti ei dokumenteeritud, võis olla ka inimlik eksitus. Kuid selle juhtumi valgel ei ole käest ära paberimajandus mitte leevendav tegur, vaid pigem sunnib küsima ka teiste võimalike dokumenteerimata kirjade kohta.
Võib juhtuda, et tegu on üksnes halvasti välja kukkunud parimate kavatsustega. Kuid ka sel juhul oleks saanud neid küsitavusi, mis praegu ilmsiks tulevad, ette näha. See peaks olema üks omadus, mis poliitikuks olemisega kaasas peaks käima: oskus arvestada, et sõnadel ja tegudel on tähendus, mis mitte üksnes ei pea olema õige, vaid ka paistma õige.
Urve Palo ei ole oma tegudes ja sõnades just ülemäära ette mõtlev olnud. 2014. aastal tõi tema ütlus, et Estonian Airi ootab tõenäoliselt pankrot, lennufirmale kaasa olulise piletimüügi vähenemise ja hinnanguliselt 65 000 eurot kahju.
Vanasõna, mis soovitab üheksa korda mõõta, saab tänapäevasemasse keelde tõlkida näiteks nii: kaalutle ja oska näha oma tegude tagajärgi. Tark teab, et iga tegu saab konteksti panduna hoopis teise ilme.
