N, 8.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Ahto Lobjakas: Et tu, SDE

Ahto Lobjakas
, kolumnist
Ahto Lobjakas: Et tu, SDE
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ahto Lobjakas
Ahto Lobjakas Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Eelmine ettevõtlusminister, sotsiaaldemokraat Urve Palo saatis juulis Leedu transpordiministrile kirja, milles palus ametivennal sekkuda ettevõtte Skinest Baltija UAB kaitseks firmat ähvardava üle 2,5 miljoni eurose kaitsenõude vastu. Ettevõtte omanik on Eesti rikkamaid ärimehi Oleg Ossinovski. Eestis registreeritud emafirma Skinest Grupi nõukogu liige oli 2005. aasta detsembrist 2014. aasta 5. maini Jevgeni Ossinovski, Skinesti omaniku poeg ja Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna (SDE) esimees alates 30. maist 2015. Väikese kurioosumina jõudis noorem Ossinovski 2014. aasta kevadel enne Skinest Grupi nõukogust lahkumist olla paar kuud haridusminister.

Jevgeni Ossinovski on öelnud, et ei tea Palo kirjast midagi. Kiri on Euroopa Liidu kirjutamata reegleid rikkudes venekeelne. Ilmselt kopeerib see valitsusvälist originaali, kuna tekst koosneb Skinest Baltija UAB kurva loo üksikasjalikust kirjeldusest ega sisalda ridagi selgitust, miks peab Eesti Vabariigi valitsuse liige firma käekäiku oluliseks.

Millegipärast ei kantud kirja ka ministeeriumi avalikku dokumendiregistrisse. Palo ütleb, et see oli kellegi hooletus. Olemas on leedukeelne vastus (ilmselt). Ametnikud osutavad mitteametlikult, et kiri pole erakordne. Urve Palo poolteise ministriaasta jooksul saadetud selliseid välja tosinaid. Skeptikule, kes tahaks usaldamise kõrval kontrollida, ei piisa aadressil mkm.ee <http://mkm.ee> asuvast dokumentide registrist – sealt pole võimalik leida eraldi Urve Palo kirju Euroopa jt kolleegidele. Kindlasti saaks meie e-riigis paremini.

Kui minister on välismaal nii vapralt Eesti ettevõtjate kaitseks välja astunud – pidades mitte paljuks paluda kolleege-ministreid kohtuvõimu pädevusse sekkuda –, siis oleks tore ka võimalus teha riststatistikat ettevõtjate ja nende poliitiliste sidemete osas. Pole välistatud, et tulemus näitaks Urve Palo taevalikku kallutamatust. Argumendiks selle teooria kasuks võiks olla asjaolu, et juulis kaitses Ungaris Skinest Raili välisminister Marina Kaljurand, kes allub Reformierakonnale. Budapestis oli kaalul 234 miljoni suurune hange.

Siit koorub välja huvitav küsimus Eesti ettevõtjate ligipääsust ministritele laiemalt. Oma riigi firmade eest seismine on valitsuse jaoks loomulik ja tervitatav. Aga kas kõik, kel välismaal probleeme, on teretulnud helistama otse ettevõtlus- või välisministri mobiilile? Või käib kontaktiloomine kuidagi muud moodi? Arvestades Palo kommentaari tema tegevuse tavalisuse kohta, võiks valitsus avalikustada ministrite mobiilinumbrid, et ettevõtjad ei peaks neid eraldi otsima. Kindlasti tuleks pidada vastavat avalikku ja kergesti otsitavat registrit. Muidu jääb domineerima kahtlus, et selline ligipääs Eesti ministrite võimutäiusele, nagu naudib Skinest, kuulub vaid valitud, poliitiliselt väga hästi ühendatud ettevõtjatele.

Olgu sellega kuidas on, ministrid, valitsus ja kõik erakonnadki peavad nähtavalt olema immuunsed jõujoonte suhtes, mis ei lähtu valijate tahtest. Raha ei saa olla keel, mida võim räägib. Seda ei tohi olla ka peresuhted. Kui on tõsi, et viimased on Ossinovskite puhul välistatud, jääb üle väga tugev mulje, et Ossinovski seenioril on otseligipääs sotsiaaldemokraatide (ja teistegi parteide) ministriteni üle SDE esimehe pea. See ei ütle meile head Jevgeni Ossinovski autoriteedi kohta parteis ja valitsuses. Isegi kui Ossinovski juunior on ennetavalt välistanud isa annetused oma parteijuhiks olemise ajal, peab ta nägema, et nime mõju on võimalik teistmoodi rahaks teha kui lihtlabase nepotismi kaudu.

Jevgeni Ossinovski puhul on tema isa ümber järjest puhkevad skandaalid eriti kahetsusväärne vanemate pattude nuhtlemine lastele, arvestades, et tegemist on ainulaadse parteiliidriga Eesti poliitilisel maastikul. Ta esindab ainsana alla 30-aastaste põlvkonda, on ainus venelane selles seltskonnas ning ainus juhtiv poliitik Eestis, kelle programm oleks lihtsalt ja üheselt mõistetavalt tõlgitav inglise, saksa või prantsuse keelde.

Kuni loosse ei tule teistsugust selgust, peame leppima, et ka SDE poolt avatud 21. sajandi euroopaliku poliitika horisont (määratlus ei sisalda ideoloogilist hinnangut) on osutumas miraažiks. Näib, et poliitilise kultuuri uueks tegemise tarkvara ei suuda lihtsalt joosta meie erakondlikul riistvaral – vähemalt niipea, kui see pääseb võimu ligi. Poliitika kipub inimesi rikkuma, võim rikub kindlasti ja päriselt.

SDE nihkub samasse kuvandisse, kus on juba ees Reformierakond, IRL ja Keskerakond – järjestus on juhuslik. Aga SDE kipub lisaks osutuma händikäpiga hälvikuks Eesti veealuses sogases poliitikas. Tallinna Sadama skandaali juhtpartei Reformierakond, mis sadamat kümmekonna aasta jooksul kontrollis, on loo maha raputanud kui hani vee. Piisas osutamisest, et (nagunii uurimata jäävad) süüdistused parteide altkäemaksude osas puudutavad /kaht/ erakonda.

RE «vanglast välja» kaardiks on Keskerakond ja Savisaar. Keskerakonnal, mille KOV-korruptiivset palet on sisuliselt kaitsta lubanud ka Kadri Simson, on samaks kaardiks RE ja IRL. IRL on oma elamislubade skandaali, perekond Tautside ja muude «äraostmatutega» seni konksu otsast pääsenud rahvusluse indulgentsiga. SDE-l pole ühtki indulgentsi ega vabandust. See asjaolu peaks partei ohtlikes valikutes topeltettevaatlikuks tegema, aga pole teinud. Pigem näeme segu püksitagumikuga lendamisest (nagu ütlevad inglased) ja amatöörlusest. Tulemuseks antitefloni efekt.

Eesti poliitika tegelik veelahe jookseb ikka valgete ja määritud jõudude vahel. Aga valget paistab järjest kitsamalt vaid vaataja silmades. 

Märksõnad
Tagasi üles