R, 9.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Toimekas pastor avab asüülitaotlejatele soomlaste koduuksed

Hanna-Hulda Reinkort
Toimekas pastor avab asüülitaotlejatele soomlaste koduuksed
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Helsingi Kallio koguduse pastor Marjaana Toiviainen.
Helsingi Kallio koguduse pastor Marjaana Toiviainen. Foto: SCANPIX

Helsingi Kallio koguduse pastor Marjaana Toiviainen on loonud Facebooki-grupi, mille kaudu saavad tavalised inimesed majutada Soome saabunud varjupaigataotlejaid. Refugees Welcome nimelise grupiga oli eilse seisuga liitunud ligikaudu 4050 inimest.

Õhtupoolikul kogudusemajja jõudes võtab meid vastu energiline punaste juustega noor naine. Marjaana Toiviainen esindab kõike muud kui meil levinud arusaama, milline üks pastor peaks välja nägema. Kuid see on vaid väline pool: aktiivne kirikuõpetaja toimetab suure kirega mitmel rindel, tol õhtul näiteks viis ta just läbi klubikohtumist puuetega inimestele.

Praegu kulub palju tema energiast asüülitaotlejate harimisele. «Oluline on suurendada teadlikkust, et vastuvõtukeskuse asemel kodumajutuses elamine on täiesti seaduslik,» rõhutab Toiviainen, kes on võtnud oma ülesandeks muuta see võimalus Soomes mugavaks ja hästi toimivaks. Varjupaigataotluse esitanud isikule tähendaks see, et ajal, mil ta ootab oma avaldusele vastust, elab ta vastuvõtukeskuse asemel ajutiselt kellegi kodus.

Facebooki-grupi loomise mõte tuli Toiviaineile tema enda kogemuse põhjal, sest välismaal viibides eelistab ta alati hotellidele kodumajutust. Pastor usub, et Soome ühiskonda saab kiiremini sulanduda, kui inimene on asüülitaotluse ajal elanud Soome perekonnas – nii õpib ta kiiremini kohalikku keelt rääkima ja saab paremini asüülitaotlemisega seotud paberimajandusega hakkama.

Toiviainen on ise juba viimased kümme aastat kodumajutust pakkunud: tema juures on elanud nii soomlastest kodutud, Ida-Euroopa mustlased, üliõpilased, kes pole leidnud ühikakohta, kui ka muidugi asüülitaotlejad.

Küsimusele, miks ta seda teeb, vastab Toiviainen, et talle ei meeldi üksi elada. Ta rõhutab, et ennekõike teeb ta seda enda pärast, sest on nauditav leida koju jõudes kedagi juba ees toimetamas või süüa valmistamas. «Sellised asjad ei ole rahas mõõdetavad,» tõdeb naine.

Toiviaineni vanavanemad on ka ise olnud sisepagulased, seega on ta nende meenutuste kaudu pagulaseks olemise valuga hästi kursis. Naise vanaisa on pärit Karjalast ning võitles Talvesõjas venelaste vastu. Pärast sõja lõppu jäi see piirkond venelastele ning nad olid sunnitud kolima Lääne-Soome. Toiviainen rõhutab, et kuigi Karjala soomlased rääkisid sama keelt, oli nende sisseelamine uues keskkonnas väga vaevaline. Neid kutsuti venelasteks ja neisse suhtuti vaenulikult, sest karjalaste natuur oli hoopis teistsugune: erinevalt rahulikest läänesoomlastest on nad väga elavaloomulised ja jutukad.

«Kui ma poolteist kuud tagasi (intervjuu tehtud 12. oktoobril – toim) selle Facebooki-grupi lõin, oli meid seal kuus inimest: mina ja mu viis sõpra,» räägib Toiviainen. «Algne plaan oligi, et igaüks majutab oma kodus ühe perekonna. Septembri alguseks oli aga liitunute hulk kasvanud 1800-le. Inimesed olid lihtsalt hakanud seda võimalust oma sõprade seas jagama, mille tulemusena oli juurde tekkinud palju uusi huvilisi,» selgitab ta.

Kuigi grupi asutasid Helsingis elavad kristlased, ei ole usuline kuuluvus määrav. Küsimusele, kas ta tegeleb varjupaigataotlejatega ka misjonitöö eesmärgil, vastab Toiviainen hämmastunult, et keegi teine pole varem tema tegevuses sellist seost näinud. «Ma arvan, et kuna miski on minu jaoks püha, siis ma oskan rohkem hinnata ka seda, et teise inimese jaoks on midagi püha. Kuid kindlasti ei saa ma öelda, et kristlus oleks teiste religioonide suhtes kuidagi ülem.» Nüüdseks on Toiviaineni algatusega liitunud nii ateiste, moslemeid kui ka hindusid, kokku üle 4000 inimese. Aktiivgruppi kuulub sadakond inimest.

Algusest peale, kui lumepall veerema läks, on nad pastori sõnul kodumajutuse vahendamissüsteemi loomisesse kaasanud nii asüülitaotlejaid kui ka majutuse pakkujad. «See on olnud ühine projekt, mitte et meie, soomlased, ehitame midagi teie, asüülitaotlejate jaoks,» ütleb ta.

Lisaks otsivad nad praegu, kuidas teiste pagulastega tegelevate institutsioonidega koostööd teha. Näiteks Soome migratsiooniameti koduleht suunab kodumajutuse huvilised juba tema meeskonna poole.

Samas ei ole varjupaigataotlejatele kodumajutuse pakkumine midagi uut, toonitab pastor. Umbes tuhat peret majutab pagulasi ka ilma nende algatuseta, kuid üldjuhul on tegu nende rahvuskaaslaste või lähemate sugulastega.

Toiviainen tahab luua süsteemi, mille kaudu saaks ka tavaline soomlane kutsuda asüülitaotleja enda koju elama. See on tal ka õnnestunud, idee on levima hakanud ühiskonnas laiemalt ja jõudnud nii eri vanuses kui ka eri haridustaustaga inimesteni.

«Näiteks üliõpilased, kes on harjunud mitmekesi koos elama, vanem generatsioon, kelle lapsed on juba kodust välja kolinud ja neil on palju vaba ruumi, üksikud inimesed, inimesed, kel on palju raha jne,» toob Toiviainen mõned näited kodumajutuse pakkujatest. «Kuid üks asi, mis neil ühist, on see, et nad ütlevad, et ka neid on elus mõnel raskel hetkel aidatud,» märgib kirikuõpetaja.   

Peale Facebooki-grupi on juba loodud ka Refugees Welcome’i veebileht, kus saavad ennast üles anda nii majutuse pakkujad kui ka otsijad. Praeguseks on portaali üles leidnud ja selle kaudu majutussoovi avaldanud ligikaudu sada varjupaigataotlejat.

Kogu idee aluseks on klausel, et kui inimene on Soomes asüüli taotlenud, on igaühel ise õigus otsustada, kus ta elab, selgitas Toiviainen. Vastuvõtukeskustesse sunnib asüülitaotlejaid jääma see, et üldjuhul pole neil ei oskusi ega ka raha endale elamispinda üürida. Lisaks kardavad pagulased kellegi juurde elama minna, sest nad usuvad, et vastuvõtukeskustes elades vaadatakse nende taotlused läbi esmajärjekorras. Tegelikult ei vasta see tõele ning Toiviainen on võtnud koos oma mõttekaaslastega südameasjaks selle info levitamise varjupaigataotlejate seas.

«Niipalju kui mina olen asüülitaotlejatega rääkinud, tahavad nad elada ükskõik kus mujal kui vastuvõtukeskuses. Näiteks on seal eriti keeruline geimeestel, keda kiusatakse seal iga päev. Samas võib näiteks poliitpõgenikele, kes ei soovi, et neid avalikus ruumis nähakse, olla vastuvõtukeskus kõige sobivam koht,» kommenteerib kirikuõpetaja.

«Paljud on nõus majutama vastuvõtukeskustes elavaid lapsi ja naisi, kuid karm reaalsus on, et 80 protsenti asüülitaotlejatest on noored mehed. Seega olen mina selgelt välja öelnud, et ma võtan enda juurde elama vaid noori moslemimehi, kellel on kaks nutitelefoni ja lahedad riided, sest just nemad on see sihtgrupp, keda keegi aidata ei taha,» sõnab pastor radikaalselt. 

Toiviainen ütleb, et kodumajutust vahendades püüavad nad rõhutada võrdsuse printsiipi, et vastuvõtja ja majutatav oleksid kui toakaaslased. «Vastuvõtja ei peaks võtma abistaja ja majutatav pidevalt tänulik oleva abistatava rollis,» avab ta Refugees Welcome’i portaali põhimõtteid. «Igaüks väärib, et tal oleks kodu.»

Pastor toob välja, et üldjuhul muutub inimeste suhtumine asüülitaotlejatesse, kui nad on ise kedagi oma katuse all majutanud.

«Kui enne olid nad lugenud sõjapõgenikest vaid lehtedest, siis äkki saab pagulase kehastuseks temaga koos elav Zabil, kellel on üllatuslikult samasugune huumorimeel või muusikamaitse kui sellel, kellega koos tehakse süüa või käiakse tantsimas,» vahendab Toiviainen kodumajutust pakkunud inimeste esmaseid emotsioone. «Nagu igas teiseski perekonnas, tuleb muidugi aeg-ajalt ette ka naginaid. Aga mis põhiline: see Zabil muutub meie jaoks inimeseks,» lisab ta näitlikustamiseks.

Muidugi ei ole selline kooselu lihtne ja tekitab väga palju küsimusi mõlema osapoole jaoks, sest äkki on n-ö ühte tuppa sattunud kaks erinevat kultuuriruumi. «Paljudel on kihk kujutada pagulasi kui metslasi, kes tahavad vaid vägistada kõike, mis liigub, või siis vastupidi, näidata neid ülistavas ja põhjendamatult positiivses võtmes, kuid tegelikult eksivad mõlemad,» sõnab Toiviainen.

«Kui need inimesed elavad päriselt sinu kodus, siis saad aru, et nad on inimesed nagu sa ise. Sulle jõuab kohale, et kogu see olukord on tekkinud vaid põhjusel, et nemad on sündinud n-ö vales riigis. See võib kõlada labaselt, kuid väitel, et keegi ei taha pidada sõda riigiga, kus tal on sõpru, on tõepõhi all,» lõpetab Toiviainen.

Tagasi üles