Juhtkiri: meie sümboolne aare

Ajaloolised kultuurivarad muutuvad aastakümnetega järjest hinnalisemaks, kasvab nii aineline kui ka emotsionaalne väärtus. Riikidevahelistes vaidlustes saavad sellised varad justkui omamoodi sümboolseteks mõõdikuteks, mille omandit puudutavatest märkustest võib välja lugeda parajasti riikide suhetes valitsevat temperatuuri. Just niisugune saatus on osaks saanud ka Esimese maailmasõja ajal Venemaale välja veetud Tartu Ülikooli kunstikogule. Kui Voroneži kunstimuuseum tähistab Otto Friedrich von Richteri Vana-Egiptuse kollektsiooni 200. sünnipäeva, siis meie saame endiselt rääkida tunduvalt kibedamast tähtpäevast ehk 100 aasta möödumisest kunstivarade väljaviimisest.

Tartu Ülikooli kunstivara tagastamine on päevakorda võetud peaaegu iga kord, kui Eestil ja Venemaal on mingil põhjusel olnud kõrgemal tasemel asju ajada, kuid nihkeid, mis viitaksid status quo muutumisele kollektsiooni kuuluvuse osas, seni pole. Asjast räägiti Vabadussõja järel, 1930ndatel aastatel, Nõukogude Liidu lagunemise ajal, 1990ndate lõpul ja nullindate keskel. Eriliste tulemusteta.

2005. aastal, kui Eesti ja Venemaa Moskvas esimest korda piirilepingule alla kirjutasid, ütles Venemaa välisminister Sergei Lavrov oma Eesti kolleegile Urmas Paetile, et Vene pool pole kindel, «et see peaks olema kollektsioon, mis Eestile tuleb tagastada». Samas Eesti Vabariigi presidendi ametitunnuse originaali, Moskva Kremli Relvapalatis asuva Riigivapi teenetemärgi keti tagastamise küsimuses viitas Lavrov Paeti sõnul «teatavate juriidiliste protseduuride lõpuleviimisele».

Õiguslikud aspektid on kahtlemata tähtsad ja ka keerulised. Kuid kui vaidlus piirduks vaid juriidiliste nüanssidega, võiksid pooled maha istuda ja küsimuse sõltumatuid eksperte kaasates lahendada. Eesti on viidanud Tartu rahulepingule, mille alusel tagastati hulk varasid. Teemat puudutab ka Haagi konventsioon 1954. aastast (protokoll kultuurivara kaitsest sõjalise konflikti korral). Muu hulgas seisab selles dokumendis: «Iga lepinguosaline riik kohustub: sõjategevuse lõppemisel tagastama oma territooriumil asuvad kultuurivarad varem okupeeritud olnud territooriumi kompetentsetele võimudele. Neid varasid ei saa kinni pidada kui sõjakahjutasu.»

Idanaabri õiguslik vaade antud asjas võib ühel hetkel muutuda meile soodsamaks, kuid see nõuab hoopis teistsuguseid tuuli nii Kremli võimu juures kui ka üldse praeguses rahvusvahelises poliitikas. Parim, mida saab Tartu Ülikooli kunstivarade osas praegu teha, on kahe riigi teadlaste koostöö edendamine kogu uurimisel (jätk 2006. aastal ilmunud kataloogile), võimalik näitusetegevus jne. Ja muidugi on erakordselt oluline teemat meeles pidada. See on Eestile tähtis asi.

Seotud lood
31.10.2015 03.11.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto