Sisukord
Eesti
Postimees
04.04.2020
Arteri intervjuu ⟩ Minister Tanel Kiik: aprilli keskpaik tuleb kõige raskem Eesti Lootuskiiri on, imeravi veel mitte Koroona alistas särasilmse rahva­tantsija Linnahalli korrastamine lükkub teadmata ajaks edasi Koroonakriis sundis testitulemused liikuma reaalajas Siseministeerium maksab juhtidele kopsaka preemia (7) Haige mees sai ravile pärast inimese ründamist Majandus Mari portfell kukkus koroonakriisiga miinusesse (1) Koroonakriisi võimalik võitja Marati juht: saan hakkama ka masina ja leti taga! Välismaa New Yorgis sunnitakse tööle ka koroonahaiged meedikud (1) Stoltenbergi sõnul jätkab NATO Baltimaade kaitsmist nagu alati (2) Raport soovitab harjutada vägede Baltimaadesse toomist Lawrence: raudteel liigub sõjatehnika kiiremini Hodges: Venemaa ei mõtle «sõjas» või «ei ole sõjas» (1) Arvamus Juhtkiri: kiire toiduabi väldib nakatumist Nädala nägu ⟩ Raskete kohtade hirm Piiride nihutajad Komandör kaotas närvi Õige inimene õiges kohas Sport Ville Arikese kolumn: koroonakriis näitab ära sportlaste sisu POSTIMEHE EKSKLUSIIV ⟩ Läti mitmevõistleja rühib Kirdi imelise tööeetika ja eestlaste professionaalsuse abil tagasi tippu Merendus Ehitusloata kaldakindlustus annab Kloogaranna suvilale lisaaega (4) Tallinn Linnahalli korrastamine lükkub teadmata ajaks edasi AK Kaido Kama: õppetunnid, millest ei õpita Mikael Raihhelgauz: põimsus peab edasi kasvama «Koroona» naabrid Kaupo Vipp: teame, aga ei usu EÜS 150: inime on mõõt! Õpetlik isolatsiiniajastu lauamängu Nupukoroona Kunst sinu ümber. Peidetud lugude jutustaja Jaanus Samma Poola suurkuju ja eeskuju NÄDALA PLAAT: Reisialbumid Tallinnast Los Angelesse, Göteborgist Ühendkuningriiki Plaat, mis vaatab mööda Juurikas. Minu eriolukorra päevik Arter Arter ⟩ Suur sõda meditsiini lipulaeva pardal: miks pidi kliinikumijuht ootamatult lahkuma? (1) Kõik lõpeb kord... aga millal? Kohutav reis: avalik rööv ja kriminaalist prints Hiina pikksilm. Huawei P40 Pro: kas saame hakkama Google‘ita? (1) Linn ja auto. Sõiduproov Volkswageni väikse elektrikaga Marati juht: saan hakkama ka masina ja leti taga! Meelelahutus Koomiks Sudoku
TALLINN, EESTI, 29OCT15. Pildil 1. klaasi tüdruk Anette-Ly Mann tl/Foto TAIRO LUTTER/POSTIMEES FOTO: TAIRO LUTTER/PM/SCANPIX BALTICS

Reformierakondlase Jürgen Ligi juhitava haridus- ja teadusministeeriumi kava lõpetada riigi poolt erakoolide tegevuskulude rahastamine ning anda kohalikele omavalitsustele vabadus edaspidi tegevuskulusid ehk koolimajade igapäevaseid ülalpidamiskulusid tasuda või mitte on avanud hoopis suurema teema.

Justkui ootamatult on selgunud – kuigi riik on erakoolidele koolituslubasid andnud 1990. aastate algusest –, et pole päris kindel, kas erakoolid on üldse Eesti üldhariduse osa.

Kuvand, mida erakoolidest on ministri eestvõttel üritatud avalikkuse jaoks luua, on see, et tegemist on rikaste vanemate eralõbuga. Et mingid vanemad tahavad oma lastele erikohtlemist, erakoolid tekitavad ebavõrdsust, riisuvad koore endale.

Ühe kooli juht tõdes kibedalt, et kui Eestis on vihkamise objektiks saanud pagulased, samasoolised paarid – kõik veidigi teistest erinevad –, siis sel sügisel on lisandunud ka erakoolid. Kuna enamik erakoole ei ole end kunagi avalikkuses reklaaminud, siis langeb külvatud kahtluseseeme viljakasse pinda.

Kõik algab suhtumisest

Mida teab avalikkus erakoolidest? Kõige rohkem on end algusaastail afišeerinud Rocca al Mare kool – 2000. aastate algul endiste pankurite looduna võis see tollases ajas tõesti mõjuda rikaste eraasjana. Tegelikkus on see, et üksikute eranditega jäävad erakoolide õppemaksud praegu mõnekümne kuni saja euro vahele kuus.

Erakoolid on 25 aastat Eestis vaikselt tegutsenud, andnud head haridust ja pakkunud lastele turvalist koolikeskkonda. Ning toonud haridusse pidevalt raha juurde. See raha ei ole läinud kooliomanike kaukasse, vaid selle eest on Eesti ühiskonna jaoks koolitatud tublisid kodanikke.

Kui PISA testid on näidanud Eesti üldhariduse kõrgeid õpitulemusi, siis tõrvatilgaks on olnud, et meie lapsed ei ole õnnelikud. Erakoolidele on peale heade teadmiste oluline, et iga laps oleks koolis ka õnnelik. Selle saavutamiseks ei ole sageli vaja suurt raha, vaid teistsugust suhtumist.

Erakoolide ja erakooli õpilaste arv

Praegu tegutseb Eestis poolsada erakooli ja neis õpib umbes 6000 last. Neist koolidest asub pool Tallinnas, kuus Tartus. Kaks-kolm kooli on Pärnus, Viljandis ja Rakveres. Omanäolisi väikesi koole on üle Eesti – Rõugest Narvani. Siiski on need enamasti linnas asuvad toredad n-ö külakoolid.

«Miks ei küsita vanemailt, miks nad on valmis maksma laste hariduse eest, kui oleks võimalik ka lapsi tasuta kooli panna?» küsivad erakoolide õpetajad, kellega rääkisin. Üks põhjus on rahulolematus üldise haridussüsteemiga.

Pisema klassi eelised

Erakoolid on olnud uute haridusideede katselavad. Neist on alguse saanud ning õppekavades ja üldhariduse toimimisel iseenesestmõistetavaks muutunud e-kool, arenguvestlused vanemate ja lastega, kujundav hindamine, integreeritud õpe, õppeainete lõimimine, lastevanemate kaasamine ja koolitus, individuaalne lähenemine igale õpilasele, tugiteenused. Või ka plokkflöödiõpe algklassides.

Ka väikesed klassid, mis on paljudes koolides taas paisunud. Erakoolid hoiavad väikestest klassidest endiselt kinni ja neil on seepärast rohkem õpetajaid. See tähendab aga, et riiklikust pearahast ei tule välja isegi õpetajate miinimumpalk – selle puudujäägi katteks kulubki osa õppemaksust. Kui erakoolide seas on ka neid, kes maksavad oma õpetajatele paremat palka kui munitsipaal- või riigikoolid, on need pigem erandid kui reegel.

Käisin vaatamas kolme erakooli. Üks, esimeste seas alustanud Nõmme erakool on hariduse mõttes tavaline põhikool. Keilas tegutsev waldorfkool Läte pakub haridust maailmas laialt levinud teistsuguse metoodika alusel. Kaks aastat tagasi alustanud väike Kaarli kool Tallinna kesklinnas on aga üks kristlikest koolidest. Need ongi põhilised erakoolide tüübid, millele tuleks lisada ka erivajadustega lastele mõeldud koolid.


Haridusministeerium soovis esmaspäeva hommikul lugu omapoolse kommentaariga täiendada. Ministeeriumi pressiesindaja viitas 10. novembril toimunud riigikogu kultuurikomisjoni istungile, mille järel ütles haridusminister Jürgen Ligi, et omavalitsusel peab jääma õigus otsustada oma koolivõrgu ning oma haridusraha üle.

«Erakoole tuleb vaadata osana koolivõrgust. Kui erakool soovib saada osaks tasuta kohalikust koolivõrgust, tulebki see kokku leppida kohaliku kogukonnaga,» ütles Ligi kaks nädalat tagasi pressiteate vahendusel. «Riik jätkab kindlasti erakoolidele riikliku haridustoetuse andmist, aga ei tee otsuseid omavalitsuse arvelt.»

Veerandsada aastat erakoole uues Eestis

25-aastane Nõmme erakool

Nõmme erakooli 1. klassi õpilane Anette-Ly Mann ja koolimaja. Foto: FOTO: Tairo Lutter

Triibuliste seintega Nõmme erakool Tallinnas Nõmme keskuses vaiksel kõrvaltänaval on üks Eesti vanemaid erakoole. Selle asutas 1990. aastal sõpruskond, kes ei olnud nõukogude koolisüsteemiga rahul. Ei olnud siis ei erakooliseadust ega midagi muud, mis erakooli tegevust suunaks – see kõik hakkas tulema mitu aastat hiljem.

Peaaegu algusest peale on kooli suursponsor ja ka üks omanikke olnud ehitusettevõtja Toomas Luman ning tema firma Eesti Ehitus, nüüdne Nordic Contractors AS.

Nõmme erakool alustas ühes eramajas üheklassilise waldorfkoolina. Waldorfiaegadest on nüüdseks alles jäänud vaid iga klassi tagaseinas meeleolukas mahedates toonides pilt ning plokkflöödiõpe kõigis algklassides. Praegu on Nõmme erakool n-ö tavaline põhikool, õppekallakuga, nagu nimetab direktor Lidia Kõlar, rõhuga matemaatikale ja inglise keelele.

Nagu enamiku erakoolide puhul, lisandus ka Nõmme koolil igal aastal üks klass ja peagi jäi eramaja koolile kitsaks. Oma majaks saadi Tallinna linnalt tühi lasteaed. Siis tuligi mängu Eesti Ehitus, mis remontis maja kooli jaoks enam-vähem kõlblikuks. Erakooli pidava Nõmme Erahariduse sihtasutuse omanik on peale ehitusettevõtte senini ka Tallinna linn kui hoone omanik.

2002. aastaks oli lasteaiast tehtud kool lootusetult kulunud. Sihtasutus võttis 16 miljonit krooni laenu ja suuromanik ehitas suvevaheajal kibekiirelt lasteaiamajast korraliku väikese kooli.

Väikeseks on Nõmme erakool jäänudki: ilma paralleelklassideta, klassis kuni 24 õpilast. «See on nagu perekool, kus kõik lapsed ja õpetajad tunnevad üksteist,» nimetab direktor ühte turvalise õpikeskkonna tagatist.

Õppemaks on veidi üle 100 euro kuus. Erilisi koolikatseid Nõmmel ei korraldata: need lapsed, kes käivad seal eelkoolis ning on kooliküpsed, võetakse soovi korral vastu. Kes eelkoolis pole käinud, kutsutakse paariks päevaks kooli ja neid jälgitakse tegevuste käigus. Peamine: laps peab olema õppimiseks küps ja vanem valmis talle toeks olema.

Veerandsada aastat tegutsenud Nõmme erakool ei karda praegu puhuvaid tuuli erakoolide rahastamises. Väikeses erakoolis on harjutud raha lugema ja kooli arendades tehakse just seda, milleks jagub raha. Kuigi suursponsorist omanik, kes maksab laenu tagasi, on tagatisena olemas, ei tähenda see, et iga väikese asja pärast joostakse raha juurde küsima.

Õpetajate palka on selles koolis väikestviisi kogu aeg tõstetud, kuid see ei ületa Eesti keskmist õpetaja töötasu. Riigi antavast pearahast – muide, esimestel tegevusaastatel polnud isegi seda – õpetajate palgaraha katta ei õnnestu, sest klassid on normist väiksemad ja lapsed saavad nii võõrkeeltes kui ka matemaatikas lisatunde. Puuduolev palgaraha tuleb õppemaksust. Kaks korda aastas saavad õpetajad ka preemiat: jõuluks ja uue õppeaasta algul.

Nõmme erakool, üheksas klassis õpib praegu 141 last

Kool Kaarli kiriku tiiva all

Kaarli kooli 1. klassi õpilane Simona Tasane ja koolimaja. Foto: FOTO: Liis Treimann

See on nagu mõisakool Tallinna kesklinnas, on öelnud Tallinna Kaarli kooli vanemad kolmandat aastat tegutseva väikese kristliku erakooli kohta.

Kaarli kool asub EELK Tallinna Toompea Kaarli kogudusele kuuluvas majas Toompuiesteel Kaarli kiriku vastas veidi eemal automürast. Ühel korrusel, seni kolme klassiga. Pisike ja kodune, ei mingeid liigseid nn karbikulusid, mida enamik suuri, kohati pooltühje munitsipaalkoole kütab. Suuremate kogunemiste jaoks on üle tee suur Kaarli kirik.

Tegelikult on Kaarli kooli ajalugu pikem kui kaks aastat. Paar nädalat tagasi tähistas Kaarli lasteaed oma 20. sünnipäeva. Koolijuht Signe Aus oli ka lasteaia asutajate hulgas ja meenutab, et esimese koolieelse lasteaiarühma loomisel oli mõttes järgmisel aastal kooliga edasi minna. «Aga liikusime hoopis aasta-aastalt allapoole, sõimerühmani välja,» ütleb ta.

2013. aastal olid 15 kooli mineva lapse vanemad täis tahet lõpuks kooliga alustada. Kolmandaks tegevusaastaks on Kaarli kool oma koha juba nii leidnud, et 20 õpilaskohale – suuremaid või lisaklasse ei tahetagi teha – on soovijaid üle poolesaja.

Kooli jaoks on vestlustel vanemate ja lastega peamine, et jagatakse kristlikke ja inimlikke väärtusi, mis on selles koolis riikliku õppekava täitmise juures tähtsal kohal. «Pingeritta me lapsi ei sea,» kinnitab direktor.

Vormiliselt – ja muidugi ka sisuliselt – tähendab see, et iga nädal algab kool ühise palvusega, kus osaleb mõni Kaarli koguduse õpetaja, ja koolilõuna alustuseks loetakse alati ka tänupalvet. Iga hommik algab klassis pooletunnise hommikuringiga, kus arutatakse üheskoos koolielu ja muid laste mõttes olevaid sündmusi ning koondatakse vaikselt mõtteid.

Algkooli tunnid on üldtunnid, kus pole ette määratud, kas on puhtalt matemaatika või eesti keele tund. Isegi vahetunnikella selles koolis ei kõla, vaid õpetaja teeb pausi, kui näeb, et lapsed vajavad seda.

Kui Kaarli kooli kallakust rääkida, siis peale kristlike väärtuste – mitte nn ajupesuna – on rohkem keele- ja muusikaõpet. Loomulikult on koolil oma huviringid reaal- või kunstialade või sportlike huvidega lastele ning ka muusikastuudio lastele, kes ei soovi lausa muusikuks saada. Erakoolidele omaselt jagub lastel soovi korral tegevust pikaks päevaks.

«Meie õpetajate palgad pole suuremad kui munitsipaalkoolides, aga juhtkonna palgad on väiksemad,» tõdeb koolijuht. «Meie tuludest – kolmandik pearahast, kolmandik tegevuskuludest ja kolmandik õppemaksust – läheb 75–80 protsenti palgafondi ja ülejäänu majandamisele,» räägib Aus. Munitsipaalkoolides on vahekord peaaegu vastupidine: 30–40 protsenti õpetajate palgaks ja muu suurte majade ülalpidamisele.

Kaarli erakooli kuumaks on 80 eurot. Direktor usub, et sajaeuroseks õppemaksuks on nende vanemad valmis: «Eks see ole ka valikute küsimus: autoliisingu eest makstakse kuus rohkem, kui on erakoolides õppemaks.» Kuigi riigi kava võtta erakoolidelt tegevuskulude katmise kindlus, lubab koolijuht, et «nui neljaks, saame selle raha ka mujalt».

Ausi sõnul on neljal Tallinna kristlikul koolil mõttes luua tulevikus ka kristlik gümnaasium. «Me ei tee koole selleks, et erineda, vaid täita lünka, mis on õpetajate ja perede jaoks oluline,» kinnitab ta. «Pealegi on kogukonnakoolid üks demokraatia ja arenenud riigi tunnus: inimestel on võimalik lisaks panustada oma riiki, tuues haridusse nii raha juurde. Tahame ju, et meie lapsed oleksid erineva mõttemaailmaga, huvitavad ja vastutustundlikud inimesed. See on see, mis käivitab ka lapsevanemaid.»

Kaarli kooli kolmes klassis õpib praegu 55 last

Waldorfkool Keila endises parteimajas

Keila waldorfkooli Läte 1. klassi õpilane Astrid Nõmm ja koolimaja. Foto: FOTO: Liis Treimann

Keset Keilat Stalini-aegses majas, korrastamata välisilmega, aga seest loovalt laiguliseks värvitud seintega hoones tegutseb waldorfkool Läte. See kool tekkis nagu erakoolid ikka: olid lastevanemad, kes soovisid oma lastele teistsugust ja väiksemat kooli.

2008. aastal Eesti kuues waldorfkool Keilas alustas: esimene klass ühe Keila lasteaia ühes ruumis.

«Neljandal aastal jäi lasteaed väikeseks. Sõitsime siis koos lastevanematega Keilas ja Sauel ringi ning otsisime koolile oma maja,» meenutab kooli juht Anne-Lii Kerge 2012. aastat.

Silm jäi peale endisele parteimajale. Selle ostis Keila linnalt kahe noore mehe investeerimisfirma PITIC, mis võttis erakooli oma rentnikuks.

«Majaomanik ostis lastevanematele ja õpetajatele kiivrid ning 29. juunil tulid lastevanemad ja lammutasid kahe päevaga majast välja kõik, mis üleliigne. Ja siis tulid ehitusmehed ning hakkasid ehitama, aga vanemad ja õpetajad aitasid pahteldamisel ja seinte värvimisel,» räägib koolijuht.

Oma majja kolimise otsuse juures oli oluline seegi, et 2011. aastast oli erakoolidele ka tegevustoetust maksma hakatud. See on kulunud rendile ja kommunaalkuludele.

Waldorfkoolis õpivad lapsed sedasama, mis nn tavakoolis, aga riiklikust õppekavast erineval ajal ja erineval moel.

«Meil on integreeritud ained, näeme last tervikuna, arendame pead, keha, mõistust, tahte- ja tundeelu – tavakool läheneb lapsele mõistuspäraselt, aga laps pole mõistuspärane olend, ja järgime õpetades ka eakohasust,» võib võtta väga lihtsustatult kokku metoodika, mille alusel waldorfkoolis lapsi õpetatakse.

Selleks aastaks on Keila waldorfkool kasvanud kaheksaklassiliseks. Klassid on selles koolis väikesed – 14 last. See tähendab, et pearahast, mida arvestatakse suuremate klasside pealt, ei jagu õpetajatele isegi miinimumpalga maksmiseks. Puuduolev summa võetakse 80-eurosest igakuisest õppemaksust.

Et omadega välja tulla ja kooli arendada, on Keila waldorfkoolis kirjutatud kõikvõimalikke projekte. Näiteks on projektiraha eest korraldatud kandle meisterdamise kursused ja need kandled on nüüd lastele tunnis kandlemängu õppimiseks. Viimati ostis kool projektiraha eest mahlapressi – nüüd on talveks lastele naturaalne õunamahl omast käest võtta ja seda jagub ka müümiseks. Ikka selleks, et koolile lisaraha koguda. Heategevuslaadad, kus kogu koolipere ja vanemad kaasa löövad, on väikeses erakoolis iseenesestmõistetavad.

Kerge ei kujuta ette, et seda kooli oleks võimalik edasi pidada, kui nad enam tegevustoetust ei saa. Hoolimata ebakindlusest ei ole Keila waldorfkoolil vähimatki raskust klassitoad lapsi täis saada – juba 2020. aastal alustav 1. klass on täis. «2021. aastaks on veel kohti,» märgib koolijuht.

Keila waldorfkooli Läte kaheksas klassis õpib praegu 132 last

03.04.2020 04.04.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto