Sisukord
Päevakomm
Tänane leht
05.11.2015
Eesti Male Mälumäng Dilbert Horoskoop Meedia liialdas liha kahjulikkusega Palju õnne Nii valitakse «Eesti laulu» kandidaate Tagakülg Inimeste kadumised tekitavad hirmujutte Aeglased muutused tervishoius nõuavad lõivu patsientidelt Eesti lühiuudised 5.11 Maaelanikke ähvardab talvine veepuudus Külm talv võib tuua kaasa kalade massilise hukkumise Majandus Majanduse lühiuudised Volkswageni skandaal sai hoogu juurde Ärikinnisvara buumi ennetamisel loodetakse pankadele Välismaa Reisijaist jäid maha valusad pildid Siinai õnnetuselennuki võis taevast kukutada plahvatus Välismaa lühiuudised Arvamus Juhtkiri: kriitiline piir Rein Veidemann: kirjanik ja palgatöö Postimees 1910. aastal: mesilased on inimestest paremad Päeva karikatuur Raul Eamets, Martti Randveer: olukorrast majanduses – vältigem liigset optimismi Loone Ots: anname lastele pidevalt negatiivset eeskuju Eerik Niiles Kross: Türgi valimised ja Euroopa väärtused Kultuur «Luikedeta järv ehk Piknik raudteejaamas» – Manfred Vainokivi esilinastus Postimehes Sport Spordi lühiuudised Peep Pahv: pingutamise algõpetus ehk normatiivid tagasi ausse Eesti eesmärk olümpia valikturniiril: teha trenni ja võita Iisraeli spordi nukker saatus: poodiumil riigilippu ei näe Tarbija Meedia liialdas liha kahjulikkusega Eksootilist maitseelamust ei maksa peljata Aeglased muutused tervishoius nõuavad lõivu patsientidelt Tartu Tartu tänavune jõulupuu pääses löögile teisel katsel Tartu kardioloog valvab siiratud südamega patsienti Kokapoiss pürib rahva toel Rio olümpiale Nõolaste toad kütab soojaks hakkpuit Jakobi galerii tulevikust paistab tumedust Meelelahutus Koomiks Sudoku

Rein Veidemann: kirjanik ja palgatöö

2 min lugemist
Rein Veidemann FOTO: Postimees.ee

Mis saab olla «kultuurilise rahva liikmel», kui siin kasutada Tammsaare määratlust tema artiklist «Vaimline töö ja tasu» (1935), midagi selle vastu, et riik on otsustanud viis kirjanikku (ja kunstnikku) palgale võtta? Ta lausa tervitab seda. 

Ta teab, et üksnes turule allutatult, eriti veel nüüd, kus lugemisvajadus on hääbumas või orvastunud, kaotaks eesti kirjandus vääramatult oma kandepinna. Ta teab, et teose honorarist võib kirjanik elatuda (ja luua uusi teoseid) üksnes romaane konveierina tootes, needki soovitavalt meelelahutuslikus võtmes kirjutatuna ja kõikvõimalikke kirjanduslikke abitegusid (telesarjade stsenaariumid jms) tehes. Luulekogud kaoksid hoopis. Kõik taandukski vaid harrastuseks, mille ise rahastatud tulemusi lähedastele kinkida.

See asjaolu toob esile põhilise erinevuse palgatöö ja kirjandusliku loometöö vahel. Palgatööd reguleerib Eestis töölepingu seadus («Töölepingu alusel teeb füüsiline isik (töötaja) teisele isikule (tööandja) tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Tööandja maksab töötajale töö eest tasu»), kirjanduslik looming kuulub aga kogu ühiskonnale. Lähtudes oma eneseväljendustungist, ande olemasolust, aga ka missioonist, on kirjanik korraga nii töövõtja kui ka tööandja. Aga tema «palk» tuleneb ikkagi teosest endast. See tähendab, et riik ühiskonna esindajana «ostab» loomingut või toetab loomingu ostmist (näiteks rahvaraamatukogudele), nagu ootas juba Tammsaare ülalviidatud artiklis, ja seeläbi võimaldab ka kirjanikul saada oma töö eest väärilist tasu. Mida ta üksiti turul olles ei pruugi saada.

Just nimelt toetusena tuleb mõista ka kirjanikele (ja teistele «vaimutöölistele») eri allikatest jagatavaid stipendiume ja grante, mille lõppeesmärk on ikkagi mingi teos või teoste kogu. Ka kõige vabakutselisem – ja paradoks on, et professionaalsete kirjanike osakaal kirjutajate hulgas oli kõige suurem nõukogude ajal! – kirjanik elab teosest teoseni. Kui ta seda enam ei ela, siis olgu ta päralt sotsiaaltoetused.

Nõnda ongi mu meelest «kirjaniku palgast» tõsimeeli, mitte ülekantud tähenduses rääkimine valesignaali andmine. Vaatasin algallikat, kust see käibele läinud, Tuglase 1919. aastal kirjutatud artiklit «Kirjanike toetusest». Selle lõpus võrreldakse kultuuri levitajatele, õpetajatele kulutatavaid palkasid kultuuri loojatele vajalike riigi kulutustega. Aga Tuglas räägib mõtteviisist, mitte otse palga maksmisest. 1925. aastal alustanud Eesti Kultuurkapitali näol see mõtteviis osaliselt teostuski. Neid kirjanike toetamise allikaid, era- ja ühiskondlikke fonde võiks olla märksa rohkem. Riigieelarvest Kirjanike Liidule ja Kunstnike Liidule eraldatav loovisikute «palgaraha» peaks aga ümber nimetatama riigi stipendiumiks. 

Seotud lood
    04.11.2015 06.11.2015
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
    Logi sisse
    Sul ei ole kontot?
    Loo Postimees konto