Sisukord
Päevakomm
Postimees
19.02.2020
Ilves: loodan, et lääs ei ole veel lõppenud (4) Eesti Küberpättide nahka läks 13 miljonit eurot Apteekrid andsid reformipöörajate vastu turmtuld Tallinna linnapolitsei saatis Maardu taksojuhtidele ultimaatumi Mäggi: Eestil on Hiinast rohkem võita kui kaotada (1) Pärnu võimuliit läks lõhki Jäävaba meri ajas hülged poegima laidudele Majandus Riigifirma napsas kuluka võidu Saksamaa ja Euroopa huvid käivad käsikäes Välismaa Venemaal kaalutakse ekspresidentide puutumatust (1) Rootsis valmis maailma suurim vastlakukkel Torm tõi Iiri rannikule hüljatud laeva Arvamus Juhtkiri: rekordhind ja kaotatud aastad (2) Arved Breidaks: Tehvandile suusahall (1) Paloma Krõõt Tupay: presidendi punane joon (4) Marek Sammul: suletus toodab konnatiike Indrek Leppik, Viljar Kähari: Eesti pakub katuseta maja Erkki Bahovski: kodanike Euroopa (1) Meie Eesti Aimar Altosaar: Eesti rahva küpsustunnistus Sergei Metlev: manifest kui kahtlusi vaigistav lootus (1) Kultuur Jaan Krossi põrgu ja purgatoorium Kommunism veetles vaid kodanlikust spliinist? Sport Türgi korvpallur võttis uue nime Heino Endeni järgi Kodus teise kuldmedali teeninud Wierer: värisesin viimases tiirus päris palju Anett Kontaveit pääses Dubais teise ringi Anett Kontaveit: sisehallist välja minek tahab harjumist, aga sain hästi hakkama Tartu Aksel Part: autosõit kui asotsiaalne tegevus (1) Mall Värva: loodusega koosolemise ilu ja võlu Prokuratuur täpsustas Valvo Semilarski süüdistust Miss Valentine toob Tartusse 35 riigi parimad võimlejad Raatuse koolis püsivad pinged löövad direktori Toomas Kingu vererõhu lakke Piinatud hinged treppidel Meelelahutus Koomiks Sudoku

Rein Veidemann: kirjanik ja palgatöö

2 min lugemist
Rein Veidemann FOTO: Postimees.ee

Mis saab olla «kultuurilise rahva liikmel», kui siin kasutada Tammsaare määratlust tema artiklist «Vaimline töö ja tasu» (1935), midagi selle vastu, et riik on otsustanud viis kirjanikku (ja kunstnikku) palgale võtta? Ta lausa tervitab seda. 

Ta teab, et üksnes turule allutatult, eriti veel nüüd, kus lugemisvajadus on hääbumas või orvastunud, kaotaks eesti kirjandus vääramatult oma kandepinna. Ta teab, et teose honorarist võib kirjanik elatuda (ja luua uusi teoseid) üksnes romaane konveierina tootes, needki soovitavalt meelelahutuslikus võtmes kirjutatuna ja kõikvõimalikke kirjanduslikke abitegusid (telesarjade stsenaariumid jms) tehes. Luulekogud kaoksid hoopis. Kõik taandukski vaid harrastuseks, mille ise rahastatud tulemusi lähedastele kinkida.

See asjaolu toob esile põhilise erinevuse palgatöö ja kirjandusliku loometöö vahel. Palgatööd reguleerib Eestis töölepingu seadus («Töölepingu alusel teeb füüsiline isik (töötaja) teisele isikule (tööandja) tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Tööandja maksab töötajale töö eest tasu»), kirjanduslik looming kuulub aga kogu ühiskonnale. Lähtudes oma eneseväljendustungist, ande olemasolust, aga ka missioonist, on kirjanik korraga nii töövõtja kui ka tööandja. Aga tema «palk» tuleneb ikkagi teosest endast. See tähendab, et riik ühiskonna esindajana «ostab» loomingut või toetab loomingu ostmist (näiteks rahvaraamatukogudele), nagu ootas juba Tammsaare ülalviidatud artiklis, ja seeläbi võimaldab ka kirjanikul saada oma töö eest väärilist tasu. Mida ta üksiti turul olles ei pruugi saada.

Just nimelt toetusena tuleb mõista ka kirjanikele (ja teistele «vaimutöölistele») eri allikatest jagatavaid stipendiume ja grante, mille lõppeesmärk on ikkagi mingi teos või teoste kogu. Ka kõige vabakutselisem – ja paradoks on, et professionaalsete kirjanike osakaal kirjutajate hulgas oli kõige suurem nõukogude ajal! – kirjanik elab teosest teoseni. Kui ta seda enam ei ela, siis olgu ta päralt sotsiaaltoetused.

Nõnda ongi mu meelest «kirjaniku palgast» tõsimeeli, mitte ülekantud tähenduses rääkimine valesignaali andmine. Vaatasin algallikat, kust see käibele läinud, Tuglase 1919. aastal kirjutatud artiklit «Kirjanike toetusest». Selle lõpus võrreldakse kultuuri levitajatele, õpetajatele kulutatavaid palkasid kultuuri loojatele vajalike riigi kulutustega. Aga Tuglas räägib mõtteviisist, mitte otse palga maksmisest. 1925. aastal alustanud Eesti Kultuurkapitali näol see mõtteviis osaliselt teostuski. Neid kirjanike toetamise allikaid, era- ja ühiskondlikke fonde võiks olla märksa rohkem. Riigieelarvest Kirjanike Liidule ja Kunstnike Liidule eraldatav loovisikute «palgaraha» peaks aga ümber nimetatama riigi stipendiumiks. 

Seotud lood
    18.02.2020 19.02.2020
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
    LOGI SISSE
    Sul ei ole kontot?
    Loo Minu Meedia konto