Sisukord
AK
Tänane leht
07.11.2015
Eesti Esimehest tööandjaks Juhan Parts: see on Eesti suhtes ebaõiglane! Male Mälumäng Dilbert Horoskoop Tagakülg 7.11 Palju õnne Siim Kallas: otselend ei vaja rahvuslikku lennufirmat 7 asja, mida me teame Estonian Airi olukorra kohta Reinsalu arve Venemaale üllatas valitsust Miks riik ei tohi toetada rahvuslikku lennukompaniid? Tarbijakaitse: meie Estonian Airi reisijatele soovitusi anda ei oska Lootusetu haige ravija Esikaas 7. 11 Majandus Juhan Parts: see on Eesti suhtes ebaõiglane! Lootusetu haige ravija Välismaa Välismaa lühiuudised Pomm võis olla Vene lennuki pagasiruumis Arvamus Mees valges Postimees 1911. aastal: kübaranõelad on inimestele ohtlikud Lootusetu haige ravija Päeva karikatuur Juhtkiri: tulevik peab olema õhust kaalukam Juhan Mellik: hiinlased teevad ajalugu Madis-Ulf Regi: minu päevik 2015 Kultuur Luulehetk – hetk luules Esimehest tööandjaks Ilus teooria uuritud alal Nädala plaat. Anorgaanilise seksapiil Nii halb, et lausa õudne Lõputu Singer ja jalgrattad No kuidas sa seda arvustad!? Mida arvab Postimehe žürii filmist «Hei, Rasma!»? Mida arvab Postimehe žürii filmist «Luikedeta järv»? Bond, jälle Bond Sport Helenius tuleb Tallinna otse treeningutelt Klitškoga IAAF jätab skandaali tõttu aastalõpugala ära Spordi lühiuudised Eesti hokit pööratakse nüüdisaega Meistrite liiga tiitlikaitsjat kimbutanud Teppan: sähvatajaid on varemgi olnud, klassi määrab stabiilsus Põlva puurilukkude vaikne duo veab koondisevankrit Klappi ei tekkinud, Eesti kaotas Iisraelile ja edasipääsulootuse Tarbija Erinevus rikastab ka tööl AK Marti Aavik: oh Island Ilus teooria uuritud alal Lõputu Singer ja jalgrattad Nädala plaat. Anorgaanilise seksapiil Mida arvab Postimehe žürii filmist «Hei, Rasma!»? No kuidas sa seda arvustad!? Rumeenia kinnisvara on tark investeering Mida arvab Postimehe žürii filmist «Luikedeta järv»? Viimane veerg Kevin Uljaste tõusvas joones Teeme rahval tuju paremaks Juhan Mellik: hiinlased teevad ajalugu Kätlin Konstabel: isa kui Medicite lõvi Peeter Langovitsi tagasivaade: plahvatus kohtumajas Konfutsius on üles tõusnud, elagu Konfutsius! Arter Lugu, mis puudutab kõiki Rahvuslipp jäisel mandril Paavo Järvi: olen õnnelik, et oleme tütardega üksteisel nii tihedalt «naha all» Pagulane minu kodus Sepp, meie kõigi president Saatusele tänulik Margit Härma: millal see prints siis tuleb? Enesepuhastuse läbiviija Meelelahutus Koomiks Sudoku

Konfutsius on üles tõusnud, elagu Konfutsius!

6 min lugemist
FOTO: SCANPIX

Konfutsiuse ideede renessansi ja marksismiideede põrmuvajumise ajal pole mõtet oodata, et Hiina võtaks omaks liberaalse demokraatia. Küll aga on lootust, et võime märgata Hiinas mingi seninägematu sünteesi algust, nii et omavahel põimuvad lääne ja ida mõtteloo paremad osad.

Lääne inimesed – ka eestlased – suhtuvad Hiinasse tavaliselt pisut skisofreeniliselt. Ühelt poolt hirmujutud ja demoniseerimine stiilis, et Hiinat valitseb ehtne diktatuur, kõik hiinlased on ajupestud ja riik nuhib absoluutselt igaühe, eriti muidugi külla saabunud välismaalase järele. Faktid näikse hirmujutte kinnitavat: vabu üleriigilisi valimisi ei korraldata, teisitimõtlejaid vangistatakse, dissidendid vaigistatakse. Surmanuhtluste arvult on Hiina Rahvavabariik maailmas esirinnas. Ning loomulikult sõna «kommunism», mis tekitab idaeurooplase hinges otsekohe ajaloolise tõrke. Rääkimata sellest, mis toimub Tiibetis…

Kuid need, kes jala Keskriigi pinnale tõstnud, on enamasti öelnud end olevat meeldivalt üllatunud. Nad ei sattunudki Põhja-Koreasse! Turumajanduse kõrvalnähud ületavad oma halastamatuselt isegi Eesti hiljutist kauboikapitalismi. Kui natuke nelja silma all juttu puhuda, jõutakse üksmeelele, et pole need hiinlased nii kohitsetud mõistusega ühti.

Nimelt on Hiinas endaski väga vähe neid, kes usuks tõsimeeli kommunistlikku õpetusse ja sellesse, mida kuulutasid kunagi Marx, Lenin ja Mao Zedong. Mõned julgemad söandavad sellest väljamaalastega avameelselt kõneledagi. Nii ütles mulle üks keskealine õppejõud ühest Ida-Hiina linna ülikoolist. «Muidugi on see nii!» kõneles ta. «Parteil on rahvaga leping: meie teeme teie elu paremaks, teie ei kritiseeri.»

Säärane vaikiv kokkulepe on Hiinas kehtinud viimased paarkümmend aastat. Riik muutub rikkamaks ja rahvas ärgu nurisegu. Kuni majanduskasvu kirjeldavad arvud püsisid kahekohalised, näis selline loogika toimivat. Ent vähe sellest, et Hiina majandusime on viimaste aastate jooksul maha käinud – tuleb välja, et rahvale ainult präänikust ikkagi ei piisa. Vaja on ka midagi hingele, midagi, mis aitaks mõtestada argielu.

Võiks ju oletada, et selleks ideeks on kommunism. Ent ehkki nime poolest valitseb Hiina Rahvavabariiki endiselt Kommunistlik Partei, kaugeneb riiklik ideoloogia Marxi ja Lenini õpetustest aina enam.

Ametlikult on rahvavabariik muidugi endiselt teel kommunismi poole – praegu on saavutatud vaid «sotsialismi esimene tasand», mis on vaid vaheetapp teekonnal millegi tõelisema ja vägevama poole. Häda on selles, et mitte keegi ei oska kosta, millal täpselt see etapp peaks lõppema ja riik tollesse müütilisse kommunismi jõudma. Valitsuskanalid ja akadeemilised ringkonnad on sellel teemal märkimisväärselt kidakeelsed.

Tavaliselt vastatakse, et Hiinal on praegu märksa pakilisemaid ja igapäevasemaid probleeme, mille kallal pead murda. Kommunismi jõutakse millalgi ebamäärases tulevikus, senikaua elab riik «Hiina-pärases sotsialismis».

Meelisklemist selle üle, milline peaks nägema välja too tõeline kommunism, on sageli nimetatud utoopiliseks – selge vihjega kümneid miljoneid inimelusid nõudnud sotsiaalsetele eksperimentidele Mao Zedongi taktikepi all. Kuulsamad neist olid Suur Hüpe ja Kultuurirevolutsioon. Kui Marxi visiooni järgi peaksid kommunismis musta töö ära tegema masinad ning inimesed saavad anduda kaunitele kunstidele, siis tänapäeva hiina mõtlejad – ka need, kes töötavad vähemalt nime poolest marksismi levitamisele ja uurimisele pühendatud asutustes – nii kõrgelennulistesse kujutelmadesse ei lasku.

Tegelik põhjus, miks Hiina ladvikule on vastumeelt neil ülevatel teemadel arutleda, peitub muidugi selles, et keegi neisse hinges ei usu.

Hiina üheks parimaks peetavas Tsinghua ülikoolis töötav Kanada poliitteoreetik Daniel Bell on nimetanud toimuvat ideoloogia lõpuks Hiina moodi, pidades ideoloogia all silmas marksismi. Ent ometi vajab ka Peking mingit mõtet, mingit Suurt Ideed, millega inspireerida rahvamasse ja õigustada oma võimu.

Konfutsius – Hiina ajaloo kõige kuulsam mõtleja ja filosoof – on selleks suurepärane kandidaat. Toosama Konfutsius, kelle pärandit eelmise sajandi keskpaigas Mao Zedongi juhitud riik nii süstemaatiliselt välja üritas juurida, on ühtäkki leidnud Hiinas uue hingamise.

Ilmselgelt ei jõudnud maoistlik puhastustöö kõigi inimeste sügavaimate hingesoppideni. On väidetud, et marksism leidis hiinlaste hinges omaksvõttu vaid sel määral, kuivõrd Konfutsius oli selleks pinda ette valmistanud – näiteks selles, mis puudutab materiaalse heaolu tähtsust ja skepsist igasuguse teispoolsuse suhtes. Ning vastupidi: Mao Zedongi püüd asendada Kultuurirevolutsiooni ajal traditsioonilised peresidemed lojaalsusega riigile luhtus nimelt seetõttu, et Konfutsiuse ideed on hiinlastes nii sügavalt juurdunud.

Võimude valik on loogiline: Hiina ajaloos Kevade ja Sügise perioodina tuntud ajajärgul (umbes 5. sajandil eKr) elanud Konfutsius on kahtlemata riigi kultuurilugu kõige rohkem mõjutanud isik. Mõningate markantsete pausidega – lisaks Mao Zedongi ajale veel 3. sajandil eKr esimest korda ühtse Hiina riigi loonud Qini dünastia ajal valitsenud terror – on riik ikka ja alati otsinud peamist tuge Konfutsiuselt. Ja mitte ainult riik – filosoof on leidnud tee rahva ühisteadvusesse.

Tema teosed on jõudnud haritud perede laste lugemislauale. Tema nimega hiina keelt ja kultuuri propageerivad õppeasutused – Konfutsiuse instituudid – on levinud üle maailma, ka Eestisse. Üks Hiina viimase aja bestsellereid – Yu Dani kommentaarid Konfutsiuse «Vestetele ja vestlustele» – kõneleb sellest, mismoodi saaks muistse õpetaja tarkust rakendada praegu argitasandil. Tegu on ühe populaarsema teosega Hiina ajaloos, mis jääb alla vaid Mao Zedongi enda kuulsale «Väikesele punasele raamatule». Viimast, muide, levitati tasuta.

Väärib märkimist, et Yu Dan on oma tõlgendustes apoliitiline. Ta ei kutsu üles mõtisklema selle üle, milline peaks olema õiglane riik ja harmooniline ühiskond. Selle asemel õhutab ta ignoreerima maised ja väliseid kiusatusi ning keskenduma siseilmale. Riigivõimu seisukohalt on see mõistagi täiesti ohutu tõlgendus.

«Harmoonilisest ühiskonnast» on saanud Hiina viimase aja leitmotiiv. Juba aastal 2005. aastal lausus tollane president Hu Jintao Konfutsiust tsiteerides: «Harmooniat peab väärtustama.»

«Harmoonia» on ilmselt üks levinuimaid sõnu Hiina riigijuhtide retoorikas. Jintao sõnumi peamiseks adressaadiks olid need hiinlased, kes tunnevad omal nahal aina suurenevat ebavõrdsust ühiskonnas, kus kümned miljonid on küll vaesusest välja tiritud, kuid teised miljonid elavad endiselt kui mingis viletsuse paralleeluniversumis.

Mõistagi on kriitikud näinud harmoonilise ühiskonna ideed võimu õigustusena selleks, et suruda maha teisitimõtlemist – arvad valesti, rikud harmooniat! Näiteks saab selliste rikkumiste alla avalikud väljaastumised, mida igal aastal leiab Hiinas aset kümneid tuhandeid ning millest enamik ei jõua kunagi välismeediasse, ent tekitab küllaldaselt peavalu kohaliku võimule.

Vooruslik valitseja, hästikorraldatud ühiskond, tasakaal, mõõdukus ja rituaalid – need märksõnad seostuvad Konfutsiuse filosoofiaga. Ning mitte ainult tema enda, vaid Konfutsiuse mõtte kahe kõige kuulsama edasiarendaja, Mengzi ja Xunzi omaga. Hiina valitsejate jaoks peitub siin aga oht: kui õilsuse tagaajamisega liiale minna, võib rahvas hakata nõudma liiga palju ka oma juhtidelt. Ilmselt siin peitub põhjus, miks üritavad võimud kõigele vaatamata hoida kinni kommunistlikust fassaadist. Pole vaja, et asi läheks kogemata käest ära – ajaloolisest kogemusest on Hiina rahvuslikku alateadvusesse kinnistunud veendumus, et kõik muutused käivad järk-järgult, kiirustamata. Vastasel juhul ootab kaos.

Läänemaist inimest huvitab muidugi, et kui Hiina võtaks ametlikult omaks konfutsianismi, siis kas oleks seda võimalik ühendada demokraatiaga? Konfutsiuse filosoofia pole olemuselt ju sugugi egalitaarne. Tuntud on Konfutsiuse viie peamise ühiskonnas valitseva võimusuhte kirjeldus. Kodanik allugu riigile, poeg isale, noorem vend vanemale, naine mehele. Vaid sõber paiknegu sõbraga võrdsel tasemel.

On selge, et õhtumaisest võrdsete kodanike ideaalist on säärane ettekujutus kaugel. Mõned mõtlejad – nagu Bell – on fantaseerinud sellest, et hiinalikus demokraatias võiks valitseda kahe- või enamakojaline parlament. Kõrgemal asuksid need, kes on ühiskondlikelt ja vaimsetelt võimetelt paremad, need, kes oleksid võimelised rahvast juhtima. Vaid rahvaesinduse alumist osa saaksid otse valida kodanikud. Konfutsianistlik demokraatia oleks meritokraatlik.

Konfutsianistliku restauratsiooni võimalik mõju ei piirdu mõistagi ainult Hiina endaga. Kõneldud on konfutsianistliku eripäraga välispoliitikast, mis tasakaalustaks lääneriikide – eelkõige Ameerika Ühendriikide – kalduvust maailma asjadesse sekkuda ning muuta olukord sellega veel hullemaks, kui enne oligi. Hiina pole toetanud liitlasvägede avantüüre Iraagis ega Afganistanis. Seda on põhjendatud Konfutsiuse mõtete ühe tuntuma edasiarendaja, 4.–3. sajandil eKr elanud Mengzi ideedega.

Välispoliitikas on üks tema keskne mõte õiglane sõda ja küsimus, millisel juhul on õigustatud välisriigi sekkumine türanni hirmuvalitsuse all elava rahva vabastamiseks. Kriteeriumid on väga selged: valitseja peab olema selgelt ilmutanud kuritahtlikke kavatsusi, rahvas peab kannatama ning nägema võimalikes vabastajates paremat tulevikku. Samavõrra oluline on see, mis saab edasi – et riiki tunginud välismaalastel on plaan, kuidas olukorda paremaks muuta.

Teisisõnu käivad Mengzi konfutsianistlikud õpetused pea risti vastu sellele, mida ameeriklased ja NATO on viimase paari aastakümne jooksul Lähis-Idas korda saatnud. Üheksa korda mõõda, üks kord lõika – see vanasõna võiks iseloomustada Hiina välispoliitikat.

Konfutsiuse ideede renessansi ajal pole kindlasti mõtet oodata, et Hiina võtaks omaks demokraatia liberaalsel kujul – sellisena, nagu seda nähakse läänes. Küll aga on lootust, et lähemas tulevikus võime märgata Hiinas mingi seninägematu sünteesi algust, nii et omavahel põimuvad lääne ja ida mõtteloo paremad osad. Võime näha sündimas midagi, mis oleks tõsiseltvõetav alternatiiv liberaalsele demokraatiale. Ning ühtlasi midagi, mida Hiina – riik, mida on sageli süüdistatud loovuse puudumises ja plagiaadis – võiks pidada oma ainuomaseks panuseks maailma mõttesalve.

Konfutsius ja konfutsianism

  • Kong Fuzi (Kǒng Fūzǐ; 孔夫子 – Õpetaja Kong) algne nimi oli Kǒng Qiū (孔丘). Sündis Hiinas Lu riigis (tänapäeva Shandong) 551 eKr (Kevade ja Sügise ajastul) äsja Songi riigist põgenenud ülikuperekonnas. Isa suri, kui poiss oli kolmeaastane, ning ta kasvas väga kehval järjel. Suri 479 eKr. Vana-Hiina poliitik ja filosoof.
  • Konfutsianism ehk rujia (儒家) on eetika-, poliitika- ja filosoofiasüsteem. Traditsiooni pole  kunagi taandatud ühe mõtleja tegevusele. Küll aga on selle õpetuse eristumine eraldi koolkonnana otseselt seostuv Kong Fuziga.
  • Konfutsianismi tuumaks on sügava inimlikkuse (ren) tunnetamine, mis tähendab tegutsemist, arvestades inimsuhete tundikkust. Konfutsianism rõhutab voorusi, nagu ustavus, õiglustunne ja otsekohesus. Riigivalitsemises võtsid konfutsianistid õppust nii muistsetelt türannidelt kui ka kangelastelt ja tarkadelt.

Allikas: Vikipeedia

Seotud lood
06.11.2015 09.11.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto