Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Juhtkiri: nõue korvata okupatsioonikahjud taas laual

FOTO: Urmas Nemvalts

Rääkides okupatsioonikahjudest, on põhjust mõelda, et ka praegu hävitab Kremli tegevus Ida-Ukrainas inimelusid, on juba tekitanud sealsetele peaasjalikult ju venekeelsetele inimestele tohutut majanduslikku kahju ja hävitanud keskkonda. Kremli võimumehed ei ole kahjuks ajaloost õppinud, et inimeste tapmisel ja varade hävitamisel on hind, mis neil ja nende rahval tuleb potentsiaalselt tasuda.

Seega on okupatsioonikahjude teema ülevalhoidmisel ka poliitilisel tasemel peale kõige muu oluline tulevikku vaatav ja eetiline mõõde isegi juhul, kui tegelikkuses ei juhtu mitte kunagi, et Nõukogude Liidu õigusjärglane Venemaa Föderatsioon korvaks Balti riikidele poole sajandi okupatsiooni ajal tehtud kahju.

Teiselt poolt tahaks teada, millistel kaalutlustel on valitsus just praegu läinud kaasa Balti riikide ühise initsiatiiviga teha justiitsministrite tasandil koostööd okupatsioonikahjude sissenõudmise teemal, kui varasematel aastatel on see küsimus poliitilisel tasemel olnud varjusurmas. Mis kalkulatsioon on hetke valiku taga ning kuidas see sobitub meie välispoliitika raamistikku.

Arvamus, et okupatsioonikahjude nõudmine ei lähe NLi õigusjärglasele Vene Föderatsioonile korda, on ilmselt ekslik. Küsigem, miks on Venemaa sedavõrd hirmul olnud Tartu rahu ja laiemalt Balti riikide õigusliku järjepidevuse mainimise ees uutes lepingutes. Sel juhul tuleks tunnistada, et NL just nimelt okupeeris Balti riike pool sajandit ning loogiliselt kerkiks ühel või teisel moel üles ka kahjude korvamise küsimus. Asjaolu, et Saksamaa on tasunud mõningatele riikidele natside tekitatud kahjusid Pariisi rahulepingu ja mitme teise lepingu kohaselt, on ju kõigile, sealhulgas venelastele eeskujuna hästi teada.

Kahjude teadvustamine ning ka nende nõudmisele õigusliku raamistiku loomine on oluline pikaajaline missioon, mõeldes ühtaegu nii õiglusele kui ka unistustele paremast, rahumeelsemast maailmast.

Balti riikidest on okupatsioonikahjude tasumise nõudmine poliitilisel tasemel kõige tugevamalt esil olnud Leedus. Eesti valitsused on valinud pärast NLi okupatsiooni lõppu pragmaatilise lähenemise. Okupatsioonikahjude tegelikule sissenõudmisele pole pandud lootusi ning praktilistes suhetes on keskendutud olevikule ja tulevikule, hoides samas kindlalt kinni õigusliku järjepidevuse printsiibist. Teisalt loodi juba 1992. aastal riigikogu juurde komisjon, mille ülesannete hulgas oli eraldi esile toodud okupatsiooni ajal rahvale tekitatud majandusliku kahju hindamine. See komisjon tegutses aktiivselt ning avaldas lisaks kümnetele uurimustele 2005. aastal raporti «Valge raamat».

Muidugi, me pole pingutustest hoolimata Venemaalt Voronežist kätte saanud isegi Tartu Ülikooli varasid, mille tagastamist lubas Nõukogude Venemaa juba Tartu rahulepingus. Sellel taustal ei saa ükski täie aruga inimene tõsimeeli arvata, et Vene Föderatsioon hakkab kohe homme pidama Balti riikidega läbirääkimisi, kuidas maksta potentsiaalselt sadadesse miljarditesse eurodesse ulatuvat kompensatsiooni inimelude, keskkonna- ja majanduskahjude eest.

See välispoliitiline hetkereaalsus ei tähenda aga, et meie inimesi ei tapetud ega küüditatud ning majandust ja keskkonda ei kahjustatud. Kahjude teadvustamine ning ka nende nõudmisele õigusliku raamistiku loomine on oluline pikaajaline missioon, mõeldes ühtaegu nii õiglusele kui ka unistustele paremast, rahumeelsemast maailmast.

05.11.2015 07.11.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto