Sisukord
AK
Tänane leht
07.11.2015
Eesti Esimehest tööandjaks Juhan Parts: see on Eesti suhtes ebaõiglane! Male Mälumäng Dilbert Horoskoop Tagakülg 7.11 Palju õnne Siim Kallas: otselend ei vaja rahvuslikku lennufirmat 7 asja, mida me teame Estonian Airi olukorra kohta Reinsalu arve Venemaale üllatas valitsust Miks riik ei tohi toetada rahvuslikku lennukompaniid? Tarbijakaitse: meie Estonian Airi reisijatele soovitusi anda ei oska Lootusetu haige ravija Esikaas 7. 11 Majandus Juhan Parts: see on Eesti suhtes ebaõiglane! Lootusetu haige ravija Välismaa Välismaa lühiuudised Pomm võis olla Vene lennuki pagasiruumis Arvamus Mees valges Postimees 1911. aastal: kübaranõelad on inimestele ohtlikud Lootusetu haige ravija Päeva karikatuur Juhtkiri: tulevik peab olema õhust kaalukam Juhan Mellik: hiinlased teevad ajalugu Madis-Ulf Regi: minu päevik 2015 Kultuur Luulehetk – hetk luules Esimehest tööandjaks Ilus teooria uuritud alal Nädala plaat. Anorgaanilise seksapiil Nii halb, et lausa õudne Lõputu Singer ja jalgrattad No kuidas sa seda arvustad!? Mida arvab Postimehe žürii filmist «Hei, Rasma!»? Mida arvab Postimehe žürii filmist «Luikedeta järv»? Bond, jälle Bond Sport Helenius tuleb Tallinna otse treeningutelt Klitškoga IAAF jätab skandaali tõttu aastalõpugala ära Spordi lühiuudised Eesti hokit pööratakse nüüdisaega Meistrite liiga tiitlikaitsjat kimbutanud Teppan: sähvatajaid on varemgi olnud, klassi määrab stabiilsus Põlva puurilukkude vaikne duo veab koondisevankrit Klappi ei tekkinud, Eesti kaotas Iisraelile ja edasipääsulootuse Tarbija Erinevus rikastab ka tööl AK Marti Aavik: oh Island Ilus teooria uuritud alal Lõputu Singer ja jalgrattad Nädala plaat. Anorgaanilise seksapiil Mida arvab Postimehe žürii filmist «Hei, Rasma!»? No kuidas sa seda arvustad!? Rumeenia kinnisvara on tark investeering Mida arvab Postimehe žürii filmist «Luikedeta järv»? Viimane veerg Kevin Uljaste tõusvas joones Teeme rahval tuju paremaks Juhan Mellik: hiinlased teevad ajalugu Kätlin Konstabel: isa kui Medicite lõvi Peeter Langovitsi tagasivaade: plahvatus kohtumajas Konfutsius on üles tõusnud, elagu Konfutsius! Arter Lugu, mis puudutab kõiki Rahvuslipp jäisel mandril Paavo Järvi: olen õnnelik, et oleme tütardega üksteisel nii tihedalt «naha all» Pagulane minu kodus Sepp, meie kõigi president Saatusele tänulik Margit Härma: millal see prints siis tuleb? Enesepuhastuse läbiviija Meelelahutus Koomiks Sudoku

Madis-Ulf Regi: minu päevik 2015

4 min lugemist
Madis-Ulf Regi FOTO: Erakogu

24. oktoober

Õhtul selgus järjekordselt – kui mitmendat korda juba! – et Teine maailmasõda ei ole veel lõppenud. Rudolf von Ribbentrop, omaaegse Saksa välisministri poeg andis intervjuu. Moskvas. Seoses oma raamatu «Minu isa Joachim von Ribbentrop. «Mitte kunagi Venemaa vastu!»» ilmumisega vene keeles. 2008 Saksamaal ilmunud teos olevat seal maha vaikitud. Autori arvates põhjusel, et ta ei pea Saksamaad ainsaks sõjasüüdlaseks.

Rudolf Joachimovitš (94) rääkis küll rauga häälega, aga tema jutt oli väga selge: «Hitler ei tahtnud pakti – see oli minu isa idee.» – «Suhtumine juutidesse ei olnud mitte ainult kuritegu, vaid ka suur viga.» – «Väga raske on öelda ajajärgu kohta tervikuna, kas see oli hea või halb.» Jms.

Veel rääkis ta, et von Ribbentropi nimega oli raskem elada pärast sõda. Aga ka enne sõda ei olnud kerge. 1939, kui vana von Ribbentrop Molotoviga pakti sõlmis, oli väike 18-aastane Rudolf alles tööteenistuses. Aga just tema pidi minema vabatahtlikult peldikut rookima, sest just temal oli vaja kaaslastele näidata: ta ei pea ennast sellepärast teistest paremaks, et tema isa on minister.

26. oktoober

WHO (Maailma Terviseorganisatsioon) hoiatas inimsugu, et kes vähki ei taha jääda, ärgu enam punast ja töödeldud liha söögu. Vaatasin külmkapi üle ja otsustasin: poolikut viineripakki ära ei viska, aga kuni uute korraldusteni juurde ka midagi ei osta.

27. oktoober

Täna juba uus jutt: sööge, kui tahate – ega see väike lihatükk üksi ka ei tapa. Tekkis aga küsimus: who is WHO, et teda peab üldse kuulama? Keegi võiks neile öelda, kui kahjulik on organisatsiooni mainele süüa oma sõnu.

28. oktoober

Mingid naljavennad levitavad juttu, et Eestisse tuleb kirjanikupalk. See ei saa ometi tõsi olla! Soliidsem kirjarahvas, minu tutvusringkond, ainult muigab elutargalt. Küsisin sõber E-lt, luuletajalt, kellel on mitme kogu jagu teoseid sahtlis järge ootamas, kas tema ei tahaks ka kirjanikupalgale minna. E. vaatas mind varjamatu põlgusega: «Kas Kreutzwald sai kirjanikupalka? Ei saanud. Ta sai Võru linnaarsti palka. Ja ka elas ja säras. Ja kui juhtus tulema mõni vaesem haige, siis sellele ostis Lauluisa oma raha eest ka rohud.»

Arvan ise umbes sama. Kui me eepose saime kätte ilma kirjanikupalgata, siis võime saada ka kõik muu vähem olulise.

29. oktoober

Herta Elviste surnud. Olin just lugenud sõber Väino Uibo mälestustest seda kohta, kus ta andis Hertale etenduse ajal koos munadega, mis olid ette nähtud, täiesti ootamatult ka elusa tibu. Kes hiljem ristiti Härtaks. Ja nüüd tuli surmateade.

Niisuguseid kokkusattumusi juhtub. Väintsil endal on lugu, kuidas ta kirjutas kildu Peeter Jakobist ja tema kalliste kingade liikudest just siis, kui Peeter suri.

Loen Väintsi mälestusi juba kolmandat kuud. Üle ühe loo päevas ei jõua – selleks on see liiga ehe ja vänge kraam! Või kas on ikka ehe? Helistasin igaks juhuks ühele raamatu peategelasele, Väintsi kursusevennale Lempsile, et kui palju seal on ajaloolist tõde. «Need asjad, millest ta kirjutab, olid elus olemas,» vastas Ulfsak, «aga need moodustasid väikese osa elust. Põhiliselt õpiti siiski elukutset. Aga sellest ta ei kirjuta.»

Veel olin alguses mures, kas sellest raamatust ei jää tänapäeva noortele nõuk. ajast üdini vale pilt kui õnneajast, kus sai ainult pulli. Siis taipasin, et noori ju need asjad, mis enne neid on olnud, eriti ei huvita. Nii et vaevalt neist keegi Väintsi mälestusi üldse loebki. Rahunesin maha.

2. november

Kirjanikupalk ei olnudki nali! Täna selgus, et ministril on juba rahad välja arvestatud ja statuut valmis kirjutatud. Kusjuures ka kunstnikud on vääriliseks peetud – vähemalt viis neist.

Statuudis on aga üks nõrk koht. Taotleja peab olema loomingulises tippvormis. Aga mida see tähendab? Minu teada on loominguline tippvorm seisund, kus loovisik on täielikult keskendunud loomeaktile. Kus ta võtab oma unikaalsest andest maksimumi. Ja selles seisundis, mis võib kesta nädalaid ja kuid – kuni teose valmimiseni – ei märka loovisik midagi, mis toimub temast väljaspool. Ta on nagu tedrekukk mänguhoos. Sellest, et kusagil jagatakse mingit palka, ei saa tõeline looja teada enne, kui tippvorm lõpuks järele annab. Ja siis on juba hilja. Järelikult kirjutavad avaldusi ja saavad ka palgale kes iganes, ainult mitte need, keda soosib statuut.

Üle aastate esimene kord, kui hingedele jäi hingedepäeval liha lauale panemata. Olen WHO libauudisest endiselt häiritud.

4. november

Nagu ikka, käisin meie ostukeskuses õhtul kolmveerand 11. See on parim aeg. Ostjaid on vähe, käruga pääseb kõikidele lettidele ligi, ükski laps enam ei karju, kanakintsud on otsas, pirukad on poole hinnaga, ja pilvedetagune hääl tuletab meelde: «Alkohoolsete jookide müük meie kaupluses lõpeb kell 22. Täname mõistva suhtumise eest!» Kassadaam toksib ühe käega minu menüüd sisse, teisega hoiab punetavaid silmi lahti. Küsida, kas mul on ka partnerkaart (mida mul ei ole), ta enam ei jaksa.

See on parim meeleolu, mis poes olla saab! Aga kui te juba kell kuus kinni panete, siis midagi võrreldavat ei teki. Mõelge selle peale, reformaatorid!

5. november

Maalehe intervjuus ütles üks mu vana sõber: «Ma saan inimesi mõjutada igas suunas, kui ma seda vähegi tahan.» Ja lisas tagasihoidlikult: «Mina arvan, et avaldan kogu Eesti rahvale mõju kui Edgar Savisaar.»

Miskipärast meenus seda lugedes Thomas Manni 1929 kirjutatud novell «Mario ja võlur». Lugu sellest, kuidas võlur Cipolla avaldas mõju mustkunsti vaatama tulnud publikule ehk läbilõikele tollase Itaalia ühiskonnast. Isegi väike ihuviga (küür mitte aba-, vaid ristluude kohal) ei takistanud Cipollal inimestega vabalt ja jõuliselt manipuleerimast. Ja mõjutamine õnnestus seda paremini, mida kindlamalt oli vaataja otsustanud, et tema küll ennast silmamoondajal petta ei lase.

Lihtne on sellest väikesest šedöövrist välja lugeda fašismi kriitikat. Võimalik, et just liigse lihtsuse pärast nõustus Thomas Mann ise selle tõlgendusega alles pärast sõda. Küll aga tsiteeris vana sõber Linnar P. omal ajal «Mario ja võlurit» Edasis tutvustades sobivalt Fellinit: «Olla fašist tähendab olla provintsiaal, poolharitlane, upsakas, ekshibitsionist.»

See näitab veel kord, kui õige on tunne, mida ma tunnen päevast päeva: mõttetu on pidada meie ajal päevikuid või blogisid või facebooke või mida iganes. Sest niikuinii on keegi kõik selle, mis vaja, kuskil juba ammu ära öelnud.

Seotud lood
06.11.2015 09.11.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto