Sisukord
Välismaa
Postimees
12.11.2015
Eesti Mälumäng Proovilend - kunagi ei tea, millisele lennukile satud Horoskoop Male Palju õnne Dilbert Harkus mässati kongolase toetuseks Kasvavates omavalitsustes napib lasteaiakohti Eesti lühiuudised Majanduse lühiuudised «Üldrahvalik» ja «Maastiku mustrid» Postimehe kinos Peasekretärid – helded filantroopidest kassatäitjad Kaarel Tarand: miks jõuab iga kolmas peasekretäri palk parteikassasse? Majandus Majanduse lühiuudised Pangad nõuavad jõuvõtete abil klientidelt isikuandmeid Välismaa Volker: meie ees seisab väga ohtlik ajajärk Internet ajab Afganistanis juuri Välismaa lühiuudised Protesteeritakse mujalgi Arvamus Triin Bõstrov: tööandjad, enne juhendage, siis nõudke! Päeva karikatuur Lauri Vahtre: jätkem silmakirjatsemine Juhtkiri: vaja teada või tore teada Marti Aavik: tegelikult on süüdi näitlejad Postimees 1910. aastal: kuidas olla õnnelik Taavi Minnik: paneme Venemaa maksma? Toomas Tamsar: teel keeldude ja käskude riigi poole Kultuur Kultuuri lühid Sport Koondis jätkab kolme rühmaga Spordi lühiuudised Noored tulid, lõid ja võitsid Gruusiat Sergei Ratnikov – uuendusmeelne vanameister Suusatajaid ootab ees karm valik Tarbija Kas sügisel tasub veel muru niita? Tujukas kaunitar vajab tähelepaneliku aedniku kätt Lehed tuleks murult juba sügisel ära riisuda Tartu Eesti noored audioloogid kutsuvad kõrvu hoidma Juht jättis peatuses istunud reisija maha Loojad loodavad loojapalgast rahu Maailmale tiir peale. Mootorrattaga Meelelahutus Koomiks Sudoku

Volker: meie ees seisab väga ohtlik ajajärk

8 min lugemist
  • Obama administratsioon üritab konflikte vältides lõpuni venitada.
  • Ukraina aitamiseks ei tehta kaugeltki nii palju, kui peaks.
  • NATO enda kaitseks ei piisa ainult artiklile viis keskendumisest.
  • Venemaa rünnak ei tuleks klassikalise pealetungina, vaid algaks hägusalt.
Kurt Volker FOTO: Riia konverents

USA ja koos nendega kogu NATO on sõjalise võimekuse poolest Venemaast peajagu üle, viimase eelis on aga läänest märkimisväärselt suurem valmisolek oma napimad ressursid päriselt käiku lasta, hoiatab Kurt Volker, endine USA suursaadik NATO juures ja praegune McCaini Rahvusvahelise Juhtimise Instituudi direktor.

- Ütlesite Riia konverentsil esinedes, et praeguste julgeolekuprobleemide ja USA peatsete presidendivalimiste tõttu on tulekul ohtlik ajajärk. Mida täpsemalt te sellega mõtlesite?

Esiteks, me juba oleme ohtlikus keskkonnas. Meil on Süüria kokkuvarisemine – kodusõda, ISISe tõus; Liibüa riigi kokkuvarisemine ja sealtkaudu alanud migratsioon; Venemaa sissetung Gruusiasse mitu aastat tagasi ning nüüd hiljuti Ukrainasse ja sellest riigist osa annekteerimine.

Osaliselt on see minu arvates juba praegu selle tagajärg, et USA on end maailmast tagasi tõmmanud – Iraagist, Afganistanist; Liibüa operatsioonis jäime tagaplaanile juba alguses, kui hakkasime rääkima tagaplaanilt juhtimisest. Me ei ole teinud mitte midagi peatamaks Vladimir Putinit Ukrainas.

Nüüd on meil olukord, kus valitseb ebaselgus tuleviku suhtes. USAs tuleb uus administratsioon, mille eesotsas võib olla Hillary Clinton või ka keegi teine. See inimene saab olema teistsugune [kui Barack Obama], tal on omad plaanid, ta reageerib asjadele teisiti.

Kui selline vaakum tekkib, kipuvad esile tulema kõige hullemad jõud. Praegu on aeg, kus sellised riigid nagu Venemaa, Iraan ja Hiina ning sellised nähtused nagu nn Islamiriik näevad oma võimalust: «Parem tegutseme praegu, kui me tunneme olukorda, ja vaatame, mida me sellest saada võime, enne kui me oleme vastakuti uue ebakindlusega ega tea, kuidas asjad välja mängitakse.»

Mul on tunne, et järgmise aasta jooksul näeme finišijoone poole tormamist – vaadatakse, mida veel saab teha enne, kui tekkib uus keskkond. See on väga ohtlik. Tekkib risk, et keegi Putini-sugune ületab piire, kerkib esile mõni uus konflikt või probleemide valdkond. Praegune USA administratsioon ilmselt üritaks probleemi kaane all hoida, nad ei oota täiesti uusi probleeme. See on minu arvates riskantne.

- Praegu Süürias toimuv oleks siis näide, kuidas Putin võimalust kasutab?

Täpselt. Meil olid kõik võimalused Süürias sekkuda. Me pidanuks seda tegema 2012. aastal. Me ei teinud seda. Pidanuksime seda tegema 2013. aastal, kinni pidama enda tõmmatud punastest joontest keemiarelvade osas. Pidanuksime seda tegema 2014. aastal. Me ei teinud absoluutselt mitte midagi.

Mistap lõpuks Putin kasutas võimalust ja tuli mängu. See teenis korraga mitut Vene huvi. Ta toetab Bashar al-Assadit ehk astub vana liitlase eest välja. See kindlustab tema sõjalist kohalolekut Lähis-Idas. See tugevdab Vene-Iraani koostööd Lähis-Idas. See tõmbab võitluse islamistlike terroristidega Venemaalt eemale, Süüriasse. See tõmbab tähelepanu ära Ukrainalt.

See võimaldab tal eurooplastele väita, et ta teeb midagi pagulaste osas, sest see aitab lahendada Süüria probleemi. Misjärel ta saab ka väita, et eurooplased peaksid Venemaa-vastastest sanktsioonidest loobuma.

Kõik need asjad jooksevad Putini jaoks väga kenasti kokku. Kui USA, EL või NATO millegi sellisega tegelemise ette võtab, küsivad nad endalt, mis lõpuks saab, mis on lõppeesmärk, milline on lahkumisstrateegia. Putinil neid küsimusi ei teki. Tal ei pea olema lõppeesmärki. Protsess iseenesest tekitab talle kasuliku olukorra. Kui asja ei saa, siis ta võib lihtsalt lahkuda.

Ma ei usu, et Putin usub hetkekski [endise Ühendriikide välisministri] Colin Powelli mõtet «Kui sa selle katki teed, on see sinu vastutusel». «Kui katki, siis katki, pole minu mure.» – Putin ei vaja lahkumisstrateegiat, sest ta võib lahkuda lihtsalt igal hetkel. Ta on väga oportunistlik.

- Ta võib ka Assadi ohverdada?

Muidugi, kui see osutub kasulikuks. Hetkel tundub kasulik see, et Venemaa on suur jõud ja tema tugev mees. Ta läheb Süüriasse, alustab õhulööke, laseb välja tiibrakette, Assad saab võimaluse teha Kremlis pilti. See jätab Putinist hea mulje.

- Aga kuidas jääb ressurssidega? Räägitakse, et USA-l napib vahendeid tegemaks korraga seda, teist ja kolmandat. Venemaal peaksid ju ka piirangud olema: nad tegutsevad Ukrainas, tegutsevad Süürias.

USA-l on märksa suuremad ressursid kui Venemaal. Venemaal on märksa suurem valmisolek oma ressursse kasutada kui USA-l. Sealt see lõhe.

Putinil on valmisolek ja ka võimalus, diktaatorina saab ta lihtsalt otsustada, mida teeb, ja selle ära teha.

USAs on täpselt vastupidine seis. Esiteks on meil demokraatlik protsess ehk lihtsalt tuju ajel tegutseda ei saa. Teiseks ollakse väga ettevaatlikud, sest tunnetatakse vastutust valijate ees, nende ootustele vastamises, ning välisasju – kui tegu pole otsese ohuga USA-le – nähakse aeg-ajalt kui head lisategevust, mis pole samas nii tähtis kui see, milleks valitsus tegelikult on.

Need on väga erinevad valitsemisfilosoofiad. Sellest ka meie märksa väiksem valmisolek lasta käiku see võimekus, mis meil on. Putinil on märksa tagasihoidlikum võimekus, aga ta on valmis seda kasutama ja on selles efektiivne.

- Kuidas on seis USA võimekusega Euroopas?

Ükskõik, kust otsast vaadata, on meil pika puuga maailma suurim kaitse-eelarve. Meil on kõige võimekamad kaitsejõud, nad suudavad tegutseda üle maailma. Me saame teha enam-vähem kõike, mida me tahame. Kui me tahame.

- Aga?

Aga me ei taha. Me tõmbume tagasi välisoperatsioonidest, nagu Afganistan ja Iraak, me ei taha ette võtta uusi operatsioone. Näiteks Süüria ja ISISe puhul näeme, kuidas on ette  otsustatud, millisteks tegevusteks me valmis ei ole: me ei ole valmis sõdureid kohale saatma, me pommitame nn Islamiriiki, aga teeme seda distantsilt.

Nende kõigi puhul otsustatakse, mis meile taktikana sobib, mitte selle alusel, mis on meie eesmärk ja kuidas me selle saavutame. Kui eesmärk oleks tõesti nn Islamiriigi elimineerimine, siis saaksime sellega hakkama üsna kiiresti. Aga me ei ole seda ette võtnud, sest me ei taha teha asju, mida selleks vaja oleks.

- Miks?

See tähendaks palju agressiivsemat pommitamist. Palju suuremat taluvust tsiviilohvrite suhtes, mis kaasneks selle kiiremini tegemisega. See sisaldaks rohkem vägesid kohapeal, võib-olla ka ameeriklasi. Seda tegevate riikide koalitsiooni juhtimist. Ja me lihtsalt ei taha seda teha.

- Sest see on ebameeldiv ja ebamugav?

Uude sõtta minemine käib vastu praeguse administratsiooni sättumusele saada neist sõdadest välja. Nii nagu Euroopas on mantra «mittesõjaline lahendus», on USAs mantra «mitte meie sõdureid kohapeale».

Kui räägitakse sõdurite kohale saatmisest, siis see ei tähenda, et tahetakse osaleda jalaväelahinguis. Aga vaid sellisel juhul tekkiks võimalus vägede koalitsiooni juhtida, asju lihtsamini sihikule võtta, saaksime palju paremad luureandmed, saab hakata kujundama poliitilisi ja majanduslikke alternatiive. Kui kõik see ära võtta, siis oled sa märksa ebaefektiivsem.

- Mida tuleks teha Ida-Euroopas, nii NATO idaserval kui Ukrainas?

NATO peaks naabruse pärast muretsema. Sellest ei piisa, kui öelda, et me teeme artikli viis kollektiivkaitset, kaitseme oma liikmeid ja mis iganes väljaspool ka ei toimuks, pole meie probleem. See on täiesti vale.

Alates külma sõja lõpust on NATO kogu aeg tegelenud kriisireguleerimisega: Bosnia, Kosovo, Afganistan jne.

Kui me näeme Venemaad sõjaliselt tegutsemas, vägisi piire muutmas, teistesse riikidesse tungimas, ebatraditsioonilisi mõjutusvahendeid kasutamas – ning NATO ei tee midagi? See annab Venemaale signaali, et me ei ole tegelikult valmis kuigi palju tegema. Ja see omakorda vähendab isegi meie kollektiivkaitse usutavust.

- Te mainisite, et Ukrainas tuleks rohkem teha.

Jah. On terve hulk asju, mida me peaksime tegema.

Esiteks, peaksime aitama ukrainlastel nende relvajõud üles ehitada. Sealhulgas tapva kaitsevarustusega – tanki- ja õhutõrjerelvadega. Selleks et nad neist võimalikult palju kasu saaksid, peaksime saatma strateegianõunikud kaitseministeeriumisse ja instruktorid sõjaväe tasemele.

Me peaksime nendega koostööd tegema piirikontrolli tugevdamisel. Et lõpuks saaks rajada Ukraina ja Venemaa vahele piiri. Praeguse seisuga sellist piiri pole ja see on hullumeelne.

Me peaksime märkimisväärselt tugevdama majanduslikku ja rahanduslikku koostööd Ukrainaga, sest nad on selles mõttes siiani kuristiku veerel. Pole just kasulik, kui riigi ühes otsas külmutatakse konflikt ja Lääne-Ukraina variseb kokku majanduslikel põhjustel.

Ukrainas peaksid olema rahvusvahelised vaatlusmeeskonnad. Praegu on meil Minski kokkulepe, mis sisuliselt on Ukraina tükeldamine. Ning OSCE on pandud seda tükeldamist valvama. See pole vaatlus, mida oleks vaja.

Vaja oleks inimesi, kes vaatleksid arengut nendes Ukraina osades, kus praegu konflikti pole, kes annaksid aegsasti hoiatuse, kui välja ilmuvad «rohelised mehikesed», meeleavaldused. Harkivis, Odessas, Mariupolis. Piirkondades, kus saab õõnestustegevuse aegsasti luubi alla võtta ning anda sellele kiiresti rahvusvahelise vastuse.

Selle asemel, et lasta olukorral kontrolli alt väljuda ja siis öelda ukrainlastele, et nood seda ei pingestaks. See on solvang ukrainlaste pihta, kui keegi võib tulla nende riiki, tekitada seal vastupanu ning kui nad üritavad sellega toime tulla, siis meie ütleme neile, et ärge tehke.

- Teie arutelukaaslane nimetas NATO kiirreageerimisplaani eile lühendi RAP (rapid action plan, ’kiireageerimisplaan’ – toim) asemel «CRAPiks» (’sitt’, ’saast’ – toim). Milline on teie hinnang sellele kavale?

Mulle tundus, et ta pigem naljatas.

Varem olime olukorras, kus Baltimaadel polnud isegi mitte tõsiseltvõetavaid kaitseplaane ega NATO-l kiirreageerimisvõimekust. Nüüd hakkame jõudma niikaugele, et meil on USA ja teiste liitlaste väed saadetud õppustele Baltimaadesse, Poolasse, Bulgaariasse ja Rumeeniasse, käib kaitseplaneerimine ja tõsised õppused.

See ei ole suur asi ega suudaks takistada Venemaa pealetungi, kui nad tahaksid seda teha, kuid minu arvates sellest piisab, et saaksime oma võimekused paika. Kui mingi julgeolekuoht peaks tekkima, on mängus kohe terve allianss. See toob kaasa rohkem kriisile vastajaid – vastus tuleb terve alliansi tasemel, see oleks strateegilisem kui konflikt üksiku riigi territooriumil. Ehk ma arvan, et RAP mängib olulist rolli.

Kui ma mõtlen NATO poliitilisele otsustusprotsessile, siis tuleb meeles pidada, et Põhja-Atlandi Nõukogu saab otsustada vaid nende võimaluste alusel, mis on olemas.

Enne, kui NATO kiirreageerimisjõud (NRF) loodi, polnud nõukogul ühtki nuppu, mida vajutada. Oli vaid kaks varianti: käia, plekk-kruus näpus, mööda liikmesriike ja küsida neilt, kas nad saaksid midagi anda, või AWACS (luurelennukite ja õhuruumi jälgimise süsteem – toim).

2002. aastal rajatud, esimesel kümnel aastal väga konarlikult arenenud ja Walesi tippkohtumisel uue hingamise saanud kiirreageerimisjõud annavad Põhja-Atlandi Nõukogule rohkem võimalusi.

Nõukogu võib [kriisi korral] otsustada näiteks kiirreageerimisjõud välja saata, korraldada õppused, teha midagi sõjalist. NATO-l on võimalus midagi kohe teha, ilma et ta peaks otsima uusi vägesid ja liikmesriikidelt ressursse paluma. See on progress.

- Ütlesite oma ettekandes, et konflikti pingestamist ei tohiks karta.

Probleem on selles, et asjad ei saa kunagi olema nii mustvalged, et Venemaa rullib üle mõne riigi piiri sadade tankide ja lennukitega, heidab pomme ja korraldab tohutu pealetungi. Nii ei juhtu. 

Tuleb hoopiski midagi piiratumat, mitmetimõistetavat. Kus paljude riikide – sealhulgas kahjuks praeguse administratsiooniga Ühendriikide – kiusatus on öelda, et ärme reageeri üle, ärme pingesta konflikti Venemaaga, katsume selle kontrolli alla saada.

Kui me võtame sellise suuna, siis tähendab see, et Venemaa saab sõjaliselt initsiatiivi haarates määrata tegelikkuses toimuva ja seda säilitada. See tähendab ka, et kui Moskva ennustab meie vastust «ärme üle reageeri», pole mingit heidutust.

Risk on see, et meie plaane nähakse täiesti valesti. Heidutus kui selline põhineb puhtalt vastaspoole psühholoogial: kuidas ta arvab, et sa käitud. Meie oma pingete leevendamise retoorika ja hoiakuga saadame selles osas ainult valesid signaale. See on ohtlik – mitte see, et meil poleks võimekust kriisile vastamiseks. Oht on selles, et me ei langeta otsust õigesti ja piisavalt kiiresti ning üritame pingeid leevendada, jättes kohapeal toimuva selle määrata, kes iganes meie vastane ei oleks.

- Mida peaks NATO tegema, kui näiteks Ida-Eestis toimuks Venemaa-meelne tänavarahutus? Kremlit pommitada vist ikka ei tasuks?

Täpselt.

Ükskõik millises riigis ja ükskõik mis ajal võib toimuda õiguspärane meeleavaldus. Nende pärast me muretsema ei peaks, ükski riik ei peaks muretsema. Me ei tohiks rünnata sõnavabadust.

Aga kui selle algatab välisjõud, õõnestamise eesmärgiga, nii nagu me nägime Ukrainas ja võib juhtuda mujal, tuleb see tuvastada ja luubi alla võtta. Välissekkumise suhtes tuleb olla sallimatu.

Üks toimetuleku viis võiks olla näiteks see, kui paika panna lävend, mis on normaalne. Olla kohal – näiteks Narvas –, et mõista, mida kohalikud ütlevad ning kes on seal kes. Et kui midagi juhtub, suudad kohe tuvastada, kas see sündmus on osa juba olemasolevast või väljastpoolt tekitatud.

Teiseks, miks me ei võiks rajada nn hübriidvastuse meeskondi. Meeskondi, kuhu NATO liitlased võiksid koguda oma parimaid kogemusi – korra hoidmisel, kommunikatsioonis, meeleavalduste ohjeldamisel, piirivalves, luureinfo kogumisel ning sotsiaalmeedia jälgimises ja agressiivsetes vormides ohjeldamisel jne. Viise, kuidas kiiresti vastata ässitustööle, et see paljastada ja lahti harutada.

Sellised üksused tuleks rajada ettevaatavalt. Miks mitte tekitada võimalus saata kiiresti välja multidistsiplinaarne ja mitme ministeeriumi töövaldkonda puudutav rahvusvaheline üksus, kes saaks anda millelegi sellisele kiiresti professionaalse ja rahvusvahelise vastuse.

Intervjuu on tehtud tänavusel Riia konverentsil, kus Kurt Volker osales aruteluringis teemal «NATO globaalse stabiilsuse kaitsel».

Seotud lood
11.11.2015 13.11.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto