Sisukord
Arvamus
Postimees
12.11.2015
Eesti Mälumäng Proovilend - kunagi ei tea, millisele lennukile satud Horoskoop Male Palju õnne Dilbert Harkus mässati kongolase toetuseks Kasvavates omavalitsustes napib lasteaiakohti Eesti lühiuudised Majanduse lühiuudised «Üldrahvalik» ja «Maastiku mustrid» Postimehe kinos Peasekretärid – helded filantroopidest kassatäitjad Kaarel Tarand: miks jõuab iga kolmas peasekretäri palk parteikassasse? Majandus Majanduse lühiuudised Pangad nõuavad jõuvõtete abil klientidelt isikuandmeid Välismaa Volker: meie ees seisab väga ohtlik ajajärk Internet ajab Afganistanis juuri Välismaa lühiuudised Protesteeritakse mujalgi Arvamus Triin Bõstrov: tööandjad, enne juhendage, siis nõudke! Päeva karikatuur Lauri Vahtre: jätkem silmakirjatsemine Juhtkiri: vaja teada või tore teada Marti Aavik: tegelikult on süüdi näitlejad Postimees 1910. aastal: kuidas olla õnnelik Taavi Minnik: paneme Venemaa maksma? Toomas Tamsar: teel keeldude ja käskude riigi poole Kultuur Kultuuri lühid Sport Koondis jätkab kolme rühmaga Spordi lühiuudised Noored tulid, lõid ja võitsid Gruusiat Sergei Ratnikov – uuendusmeelne vanameister Suusatajaid ootab ees karm valik Tarbija Kas sügisel tasub veel muru niita? Tujukas kaunitar vajab tähelepaneliku aedniku kätt Lehed tuleks murult juba sügisel ära riisuda Tartu Eesti noored audioloogid kutsuvad kõrvu hoidma Juht jättis peatuses istunud reisija maha Loojad loodavad loojapalgast rahu Maailmale tiir peale. Mootorrattaga Meelelahutus Koomiks Sudoku

Marti Aavik: tegelikult on süüdi näitlejad

2 min lugemist
Marti Aavik FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Ajakirjanike halva eeskuju süüks pannakse lahmimisi igasuguseid asju. Alates sellest, et teiste inimeste hoiakud on mõne «targa» meelest valed, kuni selleni, et inimesed ei oskavat enam emakeeli kenasti kõnelda. Loomulikult ajavad ebaõiglased etteheited mind tsunftiliikmena kurjaks, sest tegelikult on ju süüdi hoopis näitlejad.

Sa püüad kodus lastele õpetada nii jutlustega kui jõudumööda eeskujuga, et rääkides ei sobi paristada. Isegi siis, kui oled miskipärast pahane, on ikkagi kena katsuda rääkida rahulikult ning vältida kõrget vinguvat tooni. Kasvõi lihtsalt selleks, et teine inimene, kes enne oli täiesti rahulik, ei läheks omakorda närvi ja oleks suuteline kuulama, mis sul öelda on. Ja siis tulevad need praeguse aja näitlejad…

Ühele tuntud raadiohäälele õpetas ta vanaema, kes oli eelmise sajandi alguses ooperiprimadonna: «Kõik sõnad tuleb korralikult välja hääldada!» Mul on praeguseni silme ees, kuidas lugupeetud kunstiteadlane vanaema järele aimates huultega eriliselt võimles: «hääl-da-da». Tänu memme õpetusele teenib ta siiani vorsti leiva peale.

Allakäigutrepi esimene aste oli minu meelest seriaal «Kodu keset linna». Kõik selle tegelased vingusid nii hullul toonil, et päriselu loogikat kohaldades oleks nad pidanud üksteise eest lausa maailma lõppu põgenema, et närvilisest ininast natukenegi puhata. Inimorganism ei pea sellele lihtsalt vastu – immuunsüsteem ütleb üles ja haigused vallutavad keha. Lõpuks saabub surm. Ma ei tea, kuidas telesarjas läks, sest ma lihtsalt ei suutnud seda vaadata.

Kas te tõesti arvate, et Eesti oleks saanud taas vabaks, kui Mikk Mikiver oleks loomeliitude pleenumil küsinud vii-vii vingudes: «Kui võim on rahva käes, kelle käes ta siis tegelikult on?»?

Nüüd trügib vinguv kõneviis viirusena me lastesse dubleeritud multifilmidest. Kas tõesti ütleb Hollywood: «Kui ei vingu, siis pappi ei saa – ka kõige argisem dialoog peab kõlama nii närviliselt, kui vähegi oskate»? Luule Žavoronoki ajal nii ei olnud! Ja siis lähed vaatama meie oma lasteetendust ja pead kuulama, kuidas lava-vanemad vinguvad lava-lastega ja vastupidi.

Mis on juhtunud? Kas te suudate kujutleda Heino Mandrit vingumas? Ants Eskolat? Kas te tõesti arvate, et Eesti oleks saanud taas vabaks, kui Mikk Mikiver oleks loomeliitude pleenumil esitanud Paavo Haavikko küsimust vii-vii vingudes: «Kui võim on rahva käes, kelle käes ta siis tegelikult on?»? Kui Heinz Valk oleks lauluväljakul närviliselt inisenud: «Ükskord me võidame vii-kui-vii!»? Kas Lennart Meri paristas sõnad arusaamatuks massiks? Ei! Iga sõna vahel andis ta kuulajatele aega lausa meditatiivseks süvenemiseks.

Ei taha mõeldagi, kuhu vinguva kõneviisi ja paristamise epideemia meid lõpuks välja viib! Lakkamatud tülid? Mõistmise kadu esmalt ja seejärel, loogiliselt, kõnelemise mõttetus ja rusikate keele võidukäik? Võib-olla põgenevad üksikud vastupanijad looduse eraklusse ning tulevad tagasi ja täidavad maa oma järeltulijatega siis, kui ülejäänud on üksteist surnuks vingunud ja paristanud?

Seotud lood
11.11.2015 13.11.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto