Sisukord
Kirjandus
Tänane leht
14.11.2015
Eesti Mälumäng Kes, miks ja kui kaua peavad elama Harku kinnipidamiskeskuses? Horoskoop Male Palju õnne Dilbert Tagakülg Nora sai oma puuri Peetri keskus valmistub elamussportlasi vastu võtma Mobiilside hanke teel peaaegu muidu Eesti väiketootjate õlled vallutasid Moskva restorani Kliendid leidsid nipi külma arve tegemiseks Eesti lühiuudised Andrus Kivirähk esitles oma uut lasteraamatut Üks tuhandeist – See Jaan Tamm Majandus Üks tuhandeist – See Jaan Tamm Lutsulik Luts Välismaa Euroopa ehitab tarasid Putini järel tuleb küüniline varas Välismaa lühiuudised Birma uus lootus Arvamus Juhtkiri: kas Tallinnas elavad Euroopa rikkaimad inimesed? Päeva karikatuur Postimees 1931. aastal: gaasipommidega piirituslaev Tallinna sadamas Vaga vesi Üks tuhandeist – See Jaan Tamm Birma uus lootus Lutsulik Luts Egle Pullerits: Kreeka koerad ja õigus olla Jelena Skulskaja veste: Kui palju on Eesti suurem maailmast? Jaak Jõerüüdi essee: otsese ja kaudse vastutuse paradoks Kultuur Raske on olla jumalanna Orient Occident. Goncourti preemia 2015 Aja auk. Anti-Varro Luulehetk – hetk luules Nädala plaat. Hukkuv hotell Ott Lepland Taimaal: lollid naljad ja kange naps Saatus mängib vingerpussi Andrus Kivirähk esitles oma uut lasteraamatut Mida arvab Postimehe žürii filmist «Kirjad Islandilt»? Sport Tänak Walesis avapäeva järel kuues Spordi lühiuudised Peatreenerite kanged naised: alati toetamas, virisemata Tallinn Peetri keskus valmistub elamussportlasi vastu võtma Tarbija Mobiilside hanke teel peaaegu muidu Koondada on võimalik väärikalt AK Langovitsi tagasivaade: töölaual Eesti-Vene piirileping Aja auk. Anti-Varro Intervjuu: rändekriisi «pesumasinat» on väga raske välja lülitada Saatus mängib vingerpussi Nädala plaat. Hukkuv hotell Disainivaba kodu Mustamäel Mida arvab Postimehe žürii filmist «Kirjad Islandilt»? Lihtne matemaatika Viimane veerg Mida ütleks vangla, kui tal oleks suu? Jaak Jõerüüdi essee: otsese ja kaudse vastutuse paradoks Marek Tamm: kuidas Roland Barthes võib muuta teie elu Arter SUUSAD VS SIPUKAD Kommist-või-pommist, martidest ja kadridest Hingepeeglid ja kaetud aura ehk hinnalise rätiga eestlanna Saksa pauk Venemaa pihta Tõelise elu jäädvustaja Pareiko kritiseerib kohtunike valesid otsuseid Kunstnik loob Kultuurikatlasse lumesadu Meelelahutus Koomiks Sudoku

Orient Occident. Goncourti preemia 2015

3 min lugemist
Mathias Enard FOTO: AFP/SCANPIX

1972. aastal Prantsusmaa väikelinnas Niortis sündinud arabist Mathias Enard on jõudnud elada mitmes paigas Lähis-idas ja Euroopas. Praegu on tema koduks Berliin. Erudiit ja tõlkija, räägib ta soravalt vähemalt hispaania, inglise, saksa, araabia ja pärsia keelt – kui mitte rohkem. Tema kuus romaani on pälvinud juba mitu tunnustust, tema teoseid on tõlgitud kahekümne kahesse keelde (ning peagi lisandub tänu kirjastusele Varrak nimekirja ka eesti keel). Ühena vähestest tänapäeva prantsuse kirjanikest on Enard saanud väga sooja vastuvõtu osaliseks isegi Ameerikas.

Tellijale Tellijale

Auhinnatud romaani «Boussole» raam on vormiliselt kõigest üks Viini musikoloogi Franz Ritteri unetu öö. Ent lähenevat surma aimava õpetlase oopiumisuitsuste mõtiskluste kaudu imbume me tasahilju lõputusse, oneirilisse võnkumisse ida ja lääne vahel. Koos meenutustega hetkedest, mil Ritter seitseteist aastat järjest on maailma eri paigus püüdnud tabada tabamatut ajaloolast Sarah’d, viiakse lugeja otsinguile ida ja lääne õnnetu armastusloo ajalukku. Meie ette ilmuvad Iraani visionäär, kes Teherani kunstimuuseumis peategelast kohates hüüatab «Heil Hitler!»; Süüria kõrilõikajad, kes räägivad Londoni inglise aktsendiga ja tapavad kööginoaga, kui igasugune islami traditsioon näeks ette saablit kuklal; Ottomani impeeriumi diplomaat Khalil-Bey, kelle tellimusel Gustave Courbet maalib oma maailmakuulsa «Maailma alguse»; esimene ülemailmne džihaad, mille algatasid iroonilisel kombel 1914. aastal sakslased; Teherani poeet Sadegh Hedayat, kes 1951. aastal Pariisi emigreerununa oma korteris gaasikraanid avab ning kelle teosed Andre Bréton veidi hiljem arvab sürrealismi klassikute hulka; Islamiriigi terroristid, kes hävitavad iidse Palmüüra varemeid, sest tajuvaid neid kui lääne omandit; Mozart ja Beethoven, kes võidu türgipäraseid kõlamaailmu loovad; Arvo Pärt ja tema «Orient Occident», mis kloostritäite kaupa habetunud munki magama uinutab; Viini linn kui idamaade värav. Kataloog on peadpööritav, imeline kui «Tuhat üks ööd». Kuid kus on ida, kus on lääs, seda kompass ei näita ega saagi näidata – Orient on Occident. Teine on meie sees.

Pea viiesajaleheküljeline raamat oma arabeskidena põimuvate pikkade lausetega on lugeja vastu nõudlik. Kuid samal ajal on Mathias Enardil eriline lugude jutustamise oskus, mida kriitikud on alati esile tõstnud. Enne kui lugeja arugi saab, tõmmatakse ta vastupandamatuks muutunud entsüklopeediliste faktide ja kultuurilis-ajalooliste seoste võrku. Võib-olla aitab sellele kaasa ka rõõm avastada midagi teistsugust kui lihtsustatud pilt Lähis-Idast, mida näitab meile meedia. Selle pildi juurest meid kahe maailma vahelistesse salakoridoridesse juhatada oli vähemalt Mathias Enardi enese sõnul tema eesmärk. Vägivald, mis kohutab lääneeurooplast ja paistab talle lootusetult «teine», paistab samamoodi kohutav ja arusaamatu keskmisele süürlasele, iraanlasele ja türklasele.

13.11.2015 16.11.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto