Edasi on küsimus, mida tähendab toimunu Prantsusmaale, Euroopale, Euroopa välispoliitikale. Karta on, et Pariisi terroriaktid ei jää viimasteks. ISIS on maininud võimalike sihtmärkidena Londonit ja Roomat. Saksamaa, Suurbritannia ja veel mitmed riigid on juba maha pidanud julgeolekunõupidamise. Teadmine, et Prantsusmaa ei suutnud oma kodanikke kaitsta, sunnib teisi Euroopa riike pingutama selle nimel, et riikidevaheline informatsioonijagamine võimalikest ohuallikatest oleks senisest parem.
Ilmselt näevad Euroopa äärmusparteid toimunus võimalust olukorda enda huvides kasutada, näidates tahtlikult põhjuslikke seoseid pagulaskriisi ja terrorirünnakute vahel. Põhimõte, et kriisi ajal saavad võimaluse äärmuslased ja klounid, ja sageli mõlemad korraga, on end minevikus juba tõestanud.
On tõsi, et pagulaskriis on pannud Euroopa riikide poliitikud surve alla, ja ekslikult tõlgendatud Pariisi terrorirünnakud suurendavad seda survet veelgi. Hirm ja ebakindlus ei ole head nõuandjad. Kuid kui Euroopa on tõepoolest kriisis, siis ei ole see pagulaskriis, vaid juhtimiskriis, mille kaudseks põhjuseks on siseriiklik valijate surve, mis on kannustatud just hirmust ja ebakindlusest. See põhjustab liberaalsete parteide kõhklusi ja äärmusparteide aktiivsust.
Kuid on oluline silmas pidada, et Pariisi terroriaktidega ei olnud rünnaku all üksnes Prantsusmaa või Euroopa, vaid üldisemalt Euroopale omane maailmavaade ja elamise viis. Sellele on viidanud nii Hollande, David Cameron kui Toomas Hendrik Ilves. Cameroni sõnu kasutades, terroristide eesmärk on meid lõhestada ja hävitada meie eluviis. Nii peame veelgi enam kui seni ühiselt neile vastu seisma ja kokku hoidma. Ja jätkama seda eluviisi, mida me armastame, mida me tunneme ja millest me ei loobu.
Tõepoolest, suure osa ülejäänud maailma taustal on Euroopa mitmes mõttes eriline paik, kus inimesed saavad elada oma elu, teenida raha, luua, armastada ja öelda oma arvamust sõltumata sellest, kes nad tausta, religiooni, soo või rahvuse poolest on. Selles, et vägivaldsed režiimid püüavad kasutada Euroopa enda alusväärtusi, et seda nõrgestada, ei ole midagi uut: infovabadust on kasutatud valeinfo levitamiseks, demokraatiat on kasutatud demokraatia nõrgestamiseks. Euroopa on varem sellega toime saanud. Kõige halvem reaktsioon praegu oleks neid alusväärtusi muuta. Põhimõtted «Veel rohkem sõnavabadust» ja «Veel rohkem demokraatiat», just nagu ka inimõiguste kaitsmine, pluralism, sallivus ja abivajajate aitamine on miski, millest ei saa loobuda, sest ilma selleta ei oleks enam Euroopat.
Üks reaktsioon Pariisi terrorirünnakule oli koomiks, mille joonistas Charlie Hebdo karikaturist. Seal on kirjas nii: sajandeid on need, kes armastavad surma, püüdnud takistada meid armastamast elu. See ei ole neil õnnestunud. Selle asemel, et luua lõhesid nende vahel, kes armastavad elu, peaksime võitlema nende vastu, kes armastavad surma, ja meeles pidama, mis on väärtuslik: meie elamise viis.
Ülesanne, mis Euroopa riikide eest praegu seisab, on leida viis, kuidas end kaitsta, ilma et me enda väärtused sellega ohtu satuks. Tuleb ületada juhtimiskriis, tuleb võidelda terrorismiga, tuleb luua suurem kontroll välispiiride üle, et oleks teada, kes ja miks Euroopasse saabub, tõrjumata samas abivajajaid. Tuleb luua inimestele kindlus, et julgeolek on tagatud. Kuid seda tuleb teha hirmu ja populismita, ja mis peamine, väärtustest loobumata.
Täna kell 11 läheb postimees.ee-s eetrisse Pariisi terrorirünnakute teemaline erisaade. Stuudios on kaitseministeeriumi nõunik Mariliis Mets, kaitsepolitsei peadirektori asetäitja Martin Arpo, Postimehe välistoimetuse juhataja Evelyn Kaldoja ja arvamustoimetuse juht Neeme Korv.
