K, 5.10.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Heldur Tõnissoni pärand(us)

Nils Niitra
, reporter
Heldur Tõnissoni pärand(us)
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Üks Heldur Tõnissoni põhimõtteid oli, et kes tahab äri teha, peab lugema lehti.
Üks Heldur Tõnissoni põhimõtteid oli, et kes tahab äri teha, peab lugema lehti. Foto: Toomas Huik

Sõjaeelse riigivanema Jaan Tõnissoni poeg Heldur Tõnisson oli 1990. aastatel rikkamaid eestlasi, ent miljoneid temast maha ei jäänud, isegi oma Ferrarid müüs vanahärra rahapuudusel maha. Kuhu kadusid kümned miljonid dollarid? Ja kas üldse kadusid?

1998. aastal müüs Tõnisson Postimehe, andis seoses sellega oma seni esimese ja viimase intervjuu eesti ajakirjanikule ning tema järgnevatest tegemistest ei teatud siin kuigi palju. Mullu 102- aastasena lahkunud Tõnissoni üheksas ja kümnes elukümme olid aga täis tegevusi, mis iseloomustavad kõige pöörasemaid riskikapitaliste.

Teadlased ja spetsialistid töötasid Rootsi, Eesti ja teistegi riikide laborites välja materjale ning seadmeid, mis olid oma ajast sedavõrd ees, et neil puudus turg. Raoul Tõnisson oli oma vanaonu Helduri palgal 2005. aastani. «Heldur rahastas tervet hulka teadusarendusprojekte, aga ta ei suutnud neid kõiki korraga käigus hoida,» ütleb ta. «Meil olid mõned väga suured kliendid ja teemantkomposiitmaterjalist hakkas esimesena ka äriliselt asja saama. 2004. aastal avastas üks arvutitootja, et see materjal sobib hästi suurtele arvutitele – ma räägin sellistest arvutitest, mida kasutavad Bank of America suurused ettevõtted.» Esimene suurklient oli IBM, teise tellijana lisandus aga Texas Instruments. Aga mis juhtus 2005. aastal, kui Heldur Tõnisson oli juba 93-aastane?

Sellest, kuhu ja miks investeeris Heldur Tõnisson kogu oma varanduse, kõnelevad Arteris tema sugulased ja paljud teisedki, kel on olnud kokkupuuteid selle erakordse eestlasega. 

Märksõnad
Tagasi üles