K, 6.07.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Postimees 1910. aastal: raamatute hulga tegemisele ei saa otsa

Postimees
Postimees 1910. aastal: raamatute hulga tegemisele ei saa otsa
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Raamatud.
Raamatud. Foto: SCANPIX

Kirjandusest. Üks vana-aja tark kaebad kibedasti, et raamatute hulga tegemisele otsa ei saavat. See oli 2 ½ tuhande aasta eest, kus aasta jooksul ehk üks raamat kirjutati ehk ärakirjades laiali laotati. Mis ütleks tema meie ajal, kus mõned kirjanikud raamatuid niikui käisest puistavad? 

Meile on korraga kolm M. J. Eiseni raamatut arvustada saadetud. Vist on nad siis korraga ka ilmunud. Nimelehelt ei leia aastaarvu, mis trükiaega ligemalt ära tähendaks. Meie kirjastajad omandavad ikka laialisemalt halba ametit, et raamatute ilmumisaega oma teada peavad. Vist loodavad nad, et selle teadmatuse varal raamat kauem värskeks jääb ja teda parajal silmapilgul uuesti kui «praegu ilmunud» välja võib kuulutada. Kui viimastki ülepää sünnib. Meie oleme kaunis hoolsad ajalehelugejad, aga peame tunnistama, et kuukirja «Eesti Kirjanduse» väljavõtted trükivalitsuse ametlikust ajakirjast «Uued raamatud» alati uudist pakuvad, sellest meie ajalehed ei tea aimatagi, sest et seda neile ei teatata.

M.J. Eiseni raamatud toovad seda, mida esimese päälkiri «Aadamast ja Iidamast» asjakohaselt ära ütleb: ajad ja asjad, proosa ja luule, kirjad ja kujud on segamini aetud, igast midagi ja natuke, ei ühestgi põhjalikumalt ega rahuloldavalt. Välimusele vastab kirjutamiseviis. Tahab kirjanik mõnda Eesti muinasluule mõistet selgitada, siis riisub ta teadmisi, mis koolipingilt ehk lugedes pähe jäänud; võtab näitusi idast ja läänest, kisub võrdlusi piibli ja Paabeliga. See kokku mõjub, nagu hoone, kelle ehitaja terve maailma ja mitmesuguste aegade stiilisid kuhja ajab ja oma vaabaga üle tõmbab.

17.11.1910 

Märksõnad
Tagasi üles