Sisukord
Arvamus
Postimees
26.02.2020
Parkimisfirmad koondusid ühe mütsi alla Eesti EKRE apteegireformi tühistamise eelnõu kukkus läbi «Ma elan siin. Koos emaga, juba 15 aastat» (7) Anneli Ammase hea ajakirjanduse preemia läks Võrumaale (1) Terviseamet: Põhja-Itaaliast saabujad püsigu kodus Majandus Börsidele jõudis viirus alles nüüd Välismaa Kreeka saatis migrandilaagrite ehitamiseks saartele märulipolitsei Kirjastaja vangistamine räsib Hiina ja Rootsi suhteid Merili Arjakas: kolmandad valimised ei too Iisraelis lahendust Arvamus Juhtkiri: karmavõlg Narvale (4) Erik Aru: kas faktidel on lootust? Jüri Liiv: Vargamäe mürgine pärand (4) Jaak Prozes: kas Putin tuleb või ei tule, selles on küsimus Ene Järve: keda kaitsevad reklaamiseaduse piirangud? Andreas Kaju: tío Bernie Meie Eesti Aimar Altosaar: Narva 2040 Aimar Altosaar: barokklinnast tööstuskeskuseks ja edasi (2) Lauri Vahtre: Narva vanalinn – teeme ära! (1) Kultuur Kuidas nautida õhtust juureravi (1) Kaalutus armastuse ja sõpruse vahel Kõrvalt tulija triumf Sport Austraalias sündinud surfar tahab Eesti lipu all olümpiavõitjaks tulla Saaremaa võrkpalliklubi unistab kahest kodumängust Autospordiliit annab avalikkusele valeinfot Tartu Miss Valentine toob võimlejaid kokku igast ilma otsast Lemmit Kaplinski viib volinikud jooksuringile Lubatud tähetorni lipuväljak lükkub aina kaugemasse tulevikku Tuigo kalmistule viivale kehvale teele paistab lootusekiir Alatskivi õunaaias algas uue kaupluse ehitus Tartu Uus Teater korgib lahti elu vastusteta küsimused Meelelahutus Koomiks Sudoku

Juhtkiri: Ukrainat ei tohi unustada

2 min lugemist

Pariisi terrorirünnakute järel hakkasid taas kostma ka nende hääled, kellele läheb korda Ukraina käekäik: tunti kaasa Pariisi rünnakutes hukkunutele, aga muretseti ka selle pärast, et avalikkuse niigi hajunud tähelepanu Ukrainas toimuvalt veelgi enam eemale liigub. Tõepoolest, mitte üksnes rünnakud Pariisis, vaid ka Euroopat tabanud põgenikekriis ning olukord Süürias on viinud Ukrainas toimuva lääneriikide tähelepanu alt välja. Samal ajal on aga lääne toetus pea ainus asi, millele Ukraina praegu loota saab. Kuid kus on avalikkuse tähelepanu, seal on poliitikute süda. See süda on hakanud tuksuma teises rütmis.

Seda, et sekkumine Süürias ja ühise vaenlase leidmine võis olla kaudselt Kremli motiiv muuta halvasti või üldse mitte varjatud tõrjuva suhtumise Venemaasse tagasi vähemalt selleni, et kas või neutraalne suhtlus lääneriikidega oleks võimalik, ei ole teab mis uudis. Diplomaatias on žestidel ja fotodel suur tähendus. Kui Venemaa riigipeaga välditakse fotodel kõrvuti sattumist, kui jäetakse ta lauda üksi istuma, eelistatakse vaadata pigem mujale kui silma, on sellel kõigel oma mõju Venemaa siseriiklikule arvamusele. Teenitult muidugi. Kuid see on Kremlile tugevaks ajendiks jõuda taas ühise laua taha, silmsideme ja ühispiltideni. Seda on Süüria konflikti sekkumine Kremlile andnud. Angela Merkel võib küll kohtumistel endiselt silmsidet vältida, kuid fotod sellest, kuidas Putin žestikuleerides räägib ja Barack Obama silmsidet hoides kuulab, on praegu Kremlile kulla hinnaga.

Selle nimel on Kreml ka süstemaatiliselt tegutsetud. Kuid tegevusest Süüriast – ükskõik, mis motiividel see ei toimuks – üksi ei ole küllalt, kui Ukraina ripub Kremlil kivina kaelas ja märgina otsa ees. Moskva mitte üksnes ei ole püüdnud juhtida Süürias tegutsemisega lääne tähelepanu juba Ukrainas toime pandult eemale, vaid selle varjus on pandud toime ka uusi rünnakuid. Nende rünnakutega paralleelselt on toimunud inforünnakud, mis Kremli kontrollitavate infokanalite kaudu loovad ja levitavad arusaama, et lääne väsimus Ukraina probleemist viib õige pea lääne distantseerumiseni.

Krimmi annekteerimisega rikkus Venemaa pea kõiki rahvusvahelisi kokkuleppeid. Seda ei saa Euroopa ega Ühendriigid unustada. Mitte üksnes Ukraina pärast, ehkki ka see oleks juba piisav põhjus seda alati ja pidevalt Moskvale meelde tuletada ja oma käitumist selle järgi kujundada. Kuid küsimus on veel laiem: kui rahvusvaheliste kokkulepete rikkumine on suurema probleemi tekkimisel andeksantav, ei ole mingit garantiid, et Venemaa ei tee seda uuesti. See tähendab aga, et kindlustunne ei ole sama kui enne Krimmi annekteerimist. Ainus viis kindlustunde taastamiseks on kehtivad reeglid ja nendele tuginev arusaam rahvusvahelisest julgeolekust. See on põhjus, miks tähelepanu hajumist Ukrainalt ei saa lääs endale lubada. 

Seotud lood
25.02.2020 26.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto