Terrorirünnakud Pariisis ei olnud noorte harimatute fanaatikute spontaanne kätetöö. See on professionaalide planeeritud pikaajalise mõjuga strateegia, mille eesmärk võib olla lääneriikide tõmbamine uude sissisõtta Lähis-Idas, kirjutab advokaat Ronald Riistan.
Pariisi terrorirünnakute eest on vastutuse võtnud niinimetatud Islamiriik. Sellega seoses on järjekordselt päevakorda tõusnud aktiivsete sõjaliste meetmete suurendamine, mh maavägede kasutamine selle vastu.
Senini on lääneriikide tegevus Islamiriigi vastu teadaolevalt piirdunud õhurünnakutega, erivägede kasutamisega ning Islamiriigiga võitlevate üksuste treenimise ja relvastamisega. Kaaludes lääneriikide maavägede sekkumise võimalust, mis oleks pikaajaline, kallis ning ohvriterohke samm, tuleb analüüsida aga äärmuslaste eesmärke.
Nn Islamiriigi juhtkond
Kindlasti on Islamiriigi kõrgemas sõjalises juhtkonnas ka tõsiusklikke fundamentaalseid moslemeid, kuid reaalselt määrasid Abu Bakr al-Baghdadi kaliifiks endised Iraagi ohvitserid.
Islamiriigi tegelik sõjaline juhtkond koosneb väga suures osas Saddam Husseini Ba’athi partei juhitud Iraagi endistest kõrgetest ohvitseridest, kes 2003. aastal pärast USA sissetungi töötuks jäid. Islamiriigi tõusu ja laienemise planeerimist Süürias seostatakse näiteks otseselt ühe mehega – Iraagi armee endise kõrge luureohvitseri Samir al-Khlifawiga, kes ei paistnud enne hukkumist silma just ülemäärase religioossusega. Tema kodust ei leitud isegi koraani.
Kindlasti on Islamiriigi kõrgemas sõjalises juhtkonnas ka tõsiusklikke fundamentaalseid moslemeid, kuid reaalselt määrasid Abu Bakr al-Baghdadi kaliifiks endised Iraagi ohvitserid.
Tegemist on üsna ilmaliku klikiga, kes on olnud Iraagis võimul 1967. kuni 2003. aastani ning kellele meeldib võimupositsioonil olla. Selliste meeste jaoks on islam lihtsalt üks vahend uuesti võimu saavutamiseks.
Liikumise juhtkond kasutab religiooni ära väga oskuslikult. Eksperdid hindavad, et just usulisel baasil konfliktide tekitamine Lähis-Idas on Islamiriigi modus operandi võitlejate ja finantsvahendite jätkuva sissevoolu tagamiseks. Selleks kasutatakse terrorit Iraagi aladel näiteks kohalike hulgas enamuse moodustavate šiiitide vastu, Iraani toetatud omakaitseväed vastavad sellele aga jõhkrustega Iraagi sunniitide vastu.
Usuliste jõujoontega konflikt toidab Islamiriigi vägesid džihadistidega mujalt ning kinnitab ka Islamiriigi avalikku visiooni apokalüptilisest võitlusest.
Islamiriigi «välisdiplomaatiat» ei ole koostanud religioossed fanaatikud, vaid kalkuleerivad professionaalsed sõjaväelased pikaajalise plaanina. See ei ole terror terrori pärast.
Mida tahavad islamistid Euroopast?
Eeltoodut arvestades jõuame küsimuseni, mis siis on Islamiriigi korraldatava terrorilaine eesmärk Euroopas? On raske uskuda, et terve Iraagi sõja läbi teinud ja varem Afganistani sündmusi piinliku täpsusega jälginud luureohvitserid usuksid tühjalt kohalt, et tsiviilsihtmärkide ründamine Euroopas või Põhja-Ameerikas vähendaks lääne sõjalist sekkumist Lähis-Idas.
Vastuse saamiseks peame tegema kõrvalepõike Islamiriigi ja Al-Qaeda suhetesse. Teatavasti on Islamiriigi ja Al-Qaeda vaheline seis praegu kergelt öeldes pingeline. Süürias võideldakse üksteisega relvastatult ja avalikult.
Ühe põhjusena, miks riidu mindi, näevad eksperdid asjaolu, et Islamiriik kaldus kõrvale Al-Qaeda pikaajalisest strateegiast ning kuulutas ühtse kalifaadi välja varem, kui see oli plaanitud.
2009. aastal, aastaid enne Islamiriigi sündi, sai Saudi Araabia luureteenistus kätte Al-Qaeda pikaajalised eesmärgid sõnastava dokumendi – seitsme staadiumi strateegiaplaani. Plaani lõppeesmärk on ulmeline moslemimaailma ühendav kalifaat. See aga ei ole võimalik, kuni lääs toetab «dekadentlikke» Lähis-Ida riike nagu Saudi Araabia. Lähis-Ida ühtseks riigiks ühendamiseks tuleb seega kindlustada, et lääneriigid oma nina moslemite omavahelistesse sõdadesse enam ei topiks. Selleks nägi Al-Qaeda plaan ette lääneriikide tõmbamise järjekordsesse pikaajalisse sõtta, millega kurnatakse lääs nii ära, et ta jätab Lähis-Ida islamiriigid omapead.
Arvestades NATO Afganistani missiooni ja liitlaste Iraagi avantüüri järelmeid, kus mõlemad riigid on destabiliseeritud ja lääne jõud on suuresti lahkunud, ilma et oleksid suutnud maha jätta territooriumi kontrollida suutvat keskvõimu, ei tundu lääneriikide sõjalise kurnamise plaan nii utoopiline kui kõiki moslemimaid ühendava kalifaadi loomine.
Terrorirünnakud ja sissisõda
Pärast eelmise reede Pariisi sündmusi teatas Prantsuse president, et Prantsusmaa on Islamiriigiga sõjas. Arvamusliidrid meil ja mujal räägivad NATO artikkel viie (kollektiivne enesekaitse) rakendamisest ja järjest enam teoretiseeritakse maavägede kasutamise võimalusest Islamiriigi vastu.
Ülaltoodut arvestades on vägagi võimalik, et Islamiriigi pragmaatiline väejuhatus (kes on pikaajalise sissisõjakogemusega võitlusest NATO liikmesriikide vägede vastu) on Al-Qaeda seitsme sammu plaanist välja noppinud realistlikuma osa. Selleks on lääne majanduslik ja moraalne kurnamine järjekordses sissisõjas, et toetada hiljem Lähis-Idas enda pikaajaliste eesmärkide saavutamist.
Sissetung Islamiriiki tooks kindlasti kaasa lääne relvajõudude ülikiire võidu Islamiriigi esialgse konventsionaalse vastupanu vastu (nagu juhtus palju paremini relvastatud Iraagis). Sellele järgnev COIN (mässulistevastane – toim) operatsioon võtaks aega aga aastaid ning oleks tõenäoliselt veel brutaalsem ja ohvriterohkem kui kaks eelmist sarnast konflikti. Islamiriigi juhtkond saaks sellise konflikti välja reklaamida kui lääne uue ristisõja islami vastu, mis tooks kaasa tohutu vabatahtlike mudžahiidide juurdevoolu ning tihenevad terroriaktid Euroopas ja Põhja-Ameerikas tsiviilelanikkonna moraalseks kurnamiseks.
Terrorirünnakud Pariisis võisid olla just sellise reaktsiooni väljakutsumiseks – rünnata lääne tsiviilisikuid, kuni lääs reageerib invasiooniga.
Hea lahenduse soovimine Islamiriigi probleemile on sama hea kui küsida selle korteri võtit, kus asub raha. Ei usu, et heade lahenduste hulka kuulub maavägede viimine sõtta Islamiriigiga. Ei ole mõistlik mõte paigutada lääneriikide ressursse järjekordsesse pikaajalisse sissisõtta, mille eesmärgid on niivõrd laialivalguvad kui «Islamiriigi hävitamine» ja mille vastaspool sellist sõda tõenäoliselt just soovibki.
Ronald Riistan töötab advokaadina advokaadibüroos Antsmäe & Partnerid. Tal on rahvusvahelise õiguse ja julgeoleku magistrikraad Glasgow’ ülikoolist ning ta on käinud Eesti jalaväekompanii koosseisus Afganistanis ISAFi missioonil.
