Kas Jürgen Ligi tagasiastumine rahandusministri kohalt enne uusi valimisi oli poliitilise vastutuse võtmine? Tõenäoliselt mitte, ei tema, parteikaaslaste ega valijate arvates. Sest loogiliselt võttes käitus ta valesti, kuna uutel valimistel kogutud ülekaalukas häältesaak oli kinnituseks, et tegemist on õiglase aatemehega. Loogikaga siin aga tegemist ei ole, vaid emotsioonide juhtimisega. Rahvas ootas sel hetkel temalt patukahetsust, mitte sisuliste järelduste tegemist. Sarnaseid juhtumeid võib soovi korral leida veel ja veel.
Vahelduseks võib poliitikud rahule jätta ja selle asemel hoopis valijatele poliitilise vastutuse anda.
Järgmine kord, kui kaamera jälle Tanel Talve ja tema maasturi peale pöördub, võiks hoopis küsida tema valijatelt. Et mida nemad mõtlesid. Sel hetkel, kui valimiskasti juures seisid. Et ei ole ainult pime usk Reformi- või Keskerakonda. Vaid, et ikka – mees, mida Sa üldse mõtlesid sel hetkel? Ning kui Sa tegid oma valiku emotsioonide ajel, siis ole valmis seda ka tunnistama ja/või sellega leppima. Miks peavad need edevad õnnetud hinged meile aru andma, kui nad on hoopis teiste inimeste valitud. Kõik saadikud ei ole küll isikumandaadiga valitud, kuid kui see ongi prevaleeriv argument, siis on äkki põhjust üle vaadata ka valimisnimekirjade loogika.
Loogiline oleks hoopis, et valijad peavad aru andma, miks üks või teine sattus rahvast esindama. Valimissedeliga võiks ju väikese põhjenduse juurde panna. Mida siis vajadusel saab valimiskomisjonist üles otsida. Nagu matemaatikatunnis ei piisa õigest vastusest, vaid vaja on ära tuua ka lahenduskäik. Selmet kodanikuühendustesse koguneda või netis anonüümselt kommenteerida, tuleb oma algsed põhiseaduslikud õigused täies mahus ära kasutada. Ja õigusega kaasneb ka vastutus.
