Erinevate poliitiliste skandaalide ja skandaalikeste korral on ikka ja jälle tõusnud üles poliitilise vastutuse küsimus. See on minule veidi umbmäärane mõiste. Vägisi tuleb pähe mõte, et kui päriselt vastutada ei taha, siis on võimalik võtta mingi pehmem variant, nn poliitiline vastutus. Umbes nagu tingimisi karistus. Siiski, karistusena seda võtta on keeruline, ei tundu usutavana. Pigem jääb mulje, et kui keegi suvatseb võtta poliitilise vastutuse, on tegemist lihtsalt poliittehnoloogilise kombinatsiooniga. Mitte kohast loobumine, vaid osav vangerdus.
Kas Jürgen Ligi tagasiastumine rahandusministri kohalt enne uusi valimisi oli poliitilise vastutuse võtmine? Tõenäoliselt mitte, ei tema, parteikaaslaste ega valijate arvates. Sest loogiliselt võttes käitus ta valesti, kuna uutel valimistel kogutud ülekaalukas häältesaak oli kinnituseks, et tegemist on õiglase aatemehega. Loogikaga siin aga tegemist ei ole, vaid emotsioonide juhtimisega. Rahvas ootas sel hetkel temalt patukahetsust, mitte sisuliste järelduste tegemist. Sarnaseid juhtumeid võib soovi korral leida veel ja veel.
Vahelduseks võib poliitikud rahule jätta ja selle asemel hoopis valijatele poliitilise vastutuse anda.
Järgmine kord, kui kaamera jälle Tanel Talve ja tema maasturi peale pöördub, võiks hoopis küsida tema valijatelt. Et mida nemad mõtlesid. Sel hetkel, kui valimiskasti juures seisid. Et ei ole ainult pime usk Reformi- või Keskerakonda. Vaid, et ikka – mees, mida Sa üldse mõtlesid sel hetkel? Ning kui Sa tegid oma valiku emotsioonide ajel, siis ole valmis seda ka tunnistama ja/või sellega leppima. Miks peavad need edevad õnnetud hinged meile aru andma, kui nad on hoopis teiste inimeste valitud. Kõik saadikud ei ole küll isikumandaadiga valitud, kuid kui see ongi prevaleeriv argument, siis on äkki põhjust üle vaadata ka valimisnimekirjade loogika.
Loogiline oleks hoopis, et valijad peavad aru andma, miks üks või teine sattus rahvast esindama. Valimissedeliga võiks ju väikese põhjenduse juurde panna. Mida siis vajadusel saab valimiskomisjonist üles otsida. Nagu matemaatikatunnis ei piisa õigest vastusest, vaid vaja on ära tuua ka lahenduskäik. Selmet kodanikuühendustesse koguneda või netis anonüümselt kommenteerida, tuleb oma algsed põhiseaduslikud õigused täies mahus ära kasutada. Ja õigusega kaasneb ka vastutus.
Miks ei ole valimised avalikud? Oot-oot, meil on ju valimised avalikud. Ilmselt mõeldakse selle all siiski seda, et avalikud on kandidaadid, valijad aga anonüümsed. Aga mis juhtub, kui valijad oleks ka avalikud? Et on ilusti näha: näete, need inimesed valisid ja need inimesed osutusid valituks. Ja kui Sa oma valikutega mõjutasid nt riigikogu koosseisu, siis ole mees ja ära karda põhjendada oma valikut ka kaamera ees. Või oma pereliikmete, sõprade, kolleegide ees. Põhjendama oma valikuid ka pärast valimisi, kui valituks osutunud inimesed päris kummaliseks osutuvad (esimesena tuleb meelde keegi härra Madison, kes laevakajutites naiskolleege ahistab ja mobiile näppab).
Võib-olla sellistest valijaaruannetest kooruksid välja meie ühiskonna valupunktid, millele me praegu ei oska tulla. Muidugi ei jõua me kõiki neid arvamusi läbi lugeda, aga siinkohal saab ajakirjandus omapoolse eeltöö ära teha. Minule igal juhul pakuks palju enam huvi Priit Toobali valijate aruanded kui Toobali enda kuluaruanded.
Kui valijad tunnevad endal suuremat vastutust, ehk siis teevad nad seda tööd ka kohusetundlikumalt. Esiteks teised teavad, kelle ma valisin ja mida ma arvan. Ja teiseks olen valmis seda valikut ka sisustama. Koolis kippusin ikka rohkem tähelepanu pöörama nendele ainetele, kus oli oodata õpetaja kontrollküsimusi järgmises tunnis. Osalusdemokraatia saaks palju suurema tähenduse ja me võiksime uhkust tunda, et pole (:)kivisildniku kirjeldatud loomastunud mass. Ja kui selgub, et tehtud sai vale valik, siis järgmine kord teha parem otsus või paar aastat aktiivsest valimiselust hoiduda.
P.S. Vabandan sõna «mees» korduva kasutamise eest. Loomulikult on see kõik pädev ka naiste suhtes.
