Rahapesu teema tundub tavalisele inimesele väga kauge – sellega tegelevad mingid kurjategijad ja ega eriti aru ei saa ka, mis see rahapesu üldse on. Selgitan näitega: kurjategija, kes müüb noortele tänaval narkootikume, omandab oma hobi ja töö käigus palju sularaha. Tal on vaja seda «pesta», et politsei talt seda ära ei võtaks. Mida lihtsam tal seda teha on, seda ahvatlevam on ka see karjäärivalik. See aga ei ole ju kuidagi kasulik ühiskonnale. Talle ei ole otsaette kirjutatud, et ta müüb narkootikume, mistõttu tuleb politseil otsida teda tänavalt, ning pangal kontorist ja veebis. Selleks et seda teha saaks, vajab pank andmeid kõikidelt klientidelt – ka sellelt valdavalt osalt, kellel ei ole oma sissetulekute juures midagi varjata.
Andmete küsimise kohustus on kõikidel finantsasutustel ja küsitakse kõigilt, kuid küsitakse vaid siis, ja niipalju, kui vaja. Eestis kui õigusriigis kehtivad seadused, mis kooskõlas põhiseadusega lubatud privaatsusõigusele kehtestavad kõikidele finantsasutustele, mida, millal ja kui palju nad sinult küsima peavad, ja ka tohivad.