Sisukord
Välismaa
Postimees
Soome pagulasabi pressiesindaja Anna-Maria Pasanen. FOTO: Sander Ilvest

Pasanen: Soome vastuvõtuvõime ei ole veel ammendunud

6 min lugemist

Asüüliotsijaid ja sõjapõgenikke paremini Soome ühiskonda sulanduda aitava Pagulasabi pressiesindaja Anna-Maria Pasanen ütles oktoobris Helsingis intervjuus Postimehele, et erinevalt enamikust soomlastest ei tulnud praegune rändekriis talle üllatusena.

Kas Soomel on riiki saabunud pagulaste jaoks tegutsemisplaan?

Praegu on olukord suhteliselt kaootiline, sest selliste pagulasvoogudega pole me varem kokku puutunud. Kui varem on meil olnud keskmiselt 3500 asüülitaotlust aastas, siis tänavu on taotlusi üle 20 000. Põhiline mure on, et kõik, kes Soome tulevad, saaksid ka registreeritud ning viie kuni kümne aasta perspektiivis plaanide tegemiseks pole aega.

Mis on Soome Pagulasabi roll varjupaigataotlejatega tegelemisel?

Meie laiem missioon on panna igaüht tundma, et tal on Soomes võrdsed õigused ja võimalused. Me lihtsalt ei abista neid, vaid tahame, et nad saaksid ühiskonna täisväärtuslikeks liikmeteks ja suudaksid iseseisvalt endaga hakkama saada.

Alustasime just tugiisikute gruppide loomist Helsingis ja plaan on teha sama ka mujal Soomes. Oleme loonud juhendajate võrgustiku, mille moodustavad varem ise Soome sisse rännanud inimesed.

Iga uustulnuk saab endale juhendaja, kes on pärit samast riigist või räägib sama keelt. Tugiisiku ülesanne on aidata juhendataval kõige igapäevasemate teemadega hakkama saada, näiteks anda nõu, kus poes käia. Meie roll Soome Pagulasabis on anda tugiisikutele vastav väljaõpe ja panna samasugune tugiisikute süsteem tööle Soome eri piirkondades.

Kuna inimesi tuleb väga palju, on riiklike institutsioonide roll taandunud sellele, et tagada kõigile põhivajadused, nagu toit ja arstiabi. Vastuvõtukeskustes elavatel inimestel pole tihtipeale mitte midagi muud teha, kui oodata oma asüülitaotluse vastust. Arvestades, kui palju see võib aega võtta, oleme aidanud ka seal vabatahtlikku tegevust korraldada.  

Lisaks tegeleme aktiivselt sellega, et vähendada kohalike hirme ja eelarvamusi siiatulnutega reaalse kokkupuute ja diskussiooni kaudu. Näiteks alustasime sellest aastast kogukondlikku vahendamisteenust ka vastuvõtukeskustes. Ehk kui mingis piirkonnas Soomes avatakse uus vastuvõtukeskus, korraldame seal avalikke diskussioone, kus on kohal nii asüülitaotlejad kui ka kohalikud inimesed. Mõlemad saavad rääkida oma hirmudest ja muredest. Üks meie vahendajatest juhib vestlust ja küsib mõlemalt poolelt küsimusi, vajadusel tõlgi vahendusel. Niisuguste ühiste arutelude abil leiavad inimesed ise lahendused, kuidas koos eksisteerida.

Kuidas te hindate Soome ühiskonna valmisolekut pagulasi vastu võtta? 

Soome ühiskond on praegu lõhestunud. On välja ilmunud väga palju inimesi, kes on valmis vabatahtlikuks hakkama, et pagulasi aidata. Teiselt poolt on aga soomlasi, kes arvavad, et peaksime oma piirid sulgema. Ja keskel on suur hall mass, kes tegelikult ei teagi täpselt, mida olukorrast arvata.

Millised on olnud varasemad migratsioonilained Soomes enne praegust rändekriisi?

Esimene pagulaste laine saabus Soome Tšiilist. See oli 1973. aastal ja neid oli vaid paarsada. Teise lainena tulid 1980. aastatel vietnamlased. Kõige suurem pagulaste sisseränne oli 1990. aastatel, kui siia saabus palju somaallastest asüülitaotlejaid.

Esmalt on alati saabunud inimesed ja alles siis on loodud olukorra haldamiseks ka mingi süsteem. 70ndatel polnud meil pagulastega tegelemiseks mingisugust lõimumisplaani. Pagulaste vastuvõtukeskusi hakati looma alles 90ndatel, kuna somaallasi oli niivõrd palju rohkem, et selleks tekkis vajadus.

90ndatel saabunud somaallaste kogemusest oleme õppinud, et kui me ei panusta piisavalt esimesse kahte aastasse, kui inimene riiki saabub, siis maksame hiljem tagajärgede eest veel rohkem. Somaallaste töötuse määr on tunduvalt kõrgem, võrreldes teiste siin elavate rahvustega.

Kui eesmärk on saada inimene võimalikult kiiresti süsteemist välja, siis tuleb arvestada, et see ei ole pikas perspektiivis kõige kuluefektiivsem viis. Pigem tasub alguses panustada aega sellele, et nad saaksid siin ka mingisuguse kvalifikatsiooni. Siis on tõenäolisem, et nad leiavad hiljem püsiva töökoha ega jää Soome riigi toetustest elama.

Miks taotlevad teatud rahvusest inimesed asüüli üldjuhul samades sihtriikideks, näiteks eelistavad iraaklased uue kodumaana Soomet? Kas siin võib rolli mängida ka see, et Soome on juba aastaid ÜRO ümberasumisprogrammide kaudu iraaklasi vastu võtnud?

Põhjusi on palju. Otsust langetama hakates valivad nad tihti oma sihtriigiks maa, kus neil on juba sugulasi või tuttavaid ees. Viimase viie-kuue aasta jooksul on tõesti kujunenud nii, et iraaklased eelistavad pigem Soomet ja süürlased Rootsit. Praegu on lihtsalt asüüli taotlevate inimeste arv massiliselt tõusnud.

Iraagi pagulasperekond. Foto: FOTO: Sander Ilvest

Probleem on ka see, et praegu pole ühtegi turvalist või seaduslikku teed, kuidas Euroopasse jõuda. Kui sa taotled asüüli, siis sa ei saa reisida lennukiga või taotleda viisat Euroopasse tulemiseks. Sa pead kasutama inimsmugeldajaid, kes otsustavad ise, mis trajektoori mööda sind sihtriiki kohale toimetatakse. Enamik neist ei teagi tegelikult, mis riiki nad Euroopas minna tahavad. Tundub, et praegu on loodud tee Iraagist Soome, mis meelitab paljusid inimesi.

Viimastel kuudel on ka võimendunud tendents, et paljud pagulased, kes jäid varem paigale Saksamaale, Ungarisse või Lõuna-Euroopasse, on hakanud liikuma Põhja-Euroopasse välja. Nende teekond Soome on läbi Taani, siis mööda silda Rootsi ja sealt lõpuks Soome. Kuid võrreldes inimhulkadega, keda Rootsi iga päev vastu võtab, on Soome mahud muidugi väikesed.

Miks otsustavad mõned inimesed siiski Rootsist Soome minna?

Kui neil on Soomes ees tuttavaid, siis nad tulevad tõenäoliselt siia. Määravaks võivad osutada ka kuulujutud, et siin on lihtsam tööd leida. Lisaks mõjutab seegi, et Rootsi vastuvõtukeskused on pagulasi juba puupüsti täis. Kui inimesed magavad raudteejaamades, siis on loomulik, et neil tekib mõte Rootsist edasi liikuda.

Kas te usute, et Soome suudab need inimesed siia edukalt integreerida?

Praeguse süsteemiga küll mitte, aga kui Soome valitsus ja parlament kuulaksid rohkem eksperte, kellel on pikaajaline asüülitaotlejatega tegelemise kogemus, siis usun, et see on võimalik. Selge on see, et integratsioon ei juhtu iseenesest ja selle nimel tuleb tõeliselt tööd teha.

Ma saan aru, et praegu toimuv on paljudele inimestele hirmutav, aga tahaksin rõhutada, et kui me sellega hakkama saame, siis on Soomel rohkem tööjõudu ja tõenäoliselt õnnestub ka vältida rahvastiku vananemisest tulenevaid probleeme.

Kas ka Soome pagulaste vastuvõtuvõimel on piir ja mis see olla võiks?

Tõenäoliselt kuskil on piir, aga ma ei oska seda praegu öelda. Pigem peaksime siis rääkima sadadest tuhandetest pagulastest. Aga kindlasti pole see praegune 20 000, mis on meie hetkeolukord.

Mida peab Soomes varjupaika taotlev isik tegema?

Enamik inimesi siseneb Soome praegu Tornio kaudu. Pärast registreerimiskeskust paigutatakse nad kogu Soomes paiknevatesse vastuvõtukeskustesse. Seal ootavad nad vastust oma asüülitaotlusele, mille läbivaatamine ja otsusele jõudmine võib migratsiooniametis võtta kuni pool aastat.

Varjupaigataotlejate registreerimise keskus Tornios. Foto: FOTO: Sander Ilvest

Positiivse vastuse puhul peab asüüli saanud isik vastuvõtukeskusest välja kolima ja vastava omavalitsuse vastutus on organiseerida talle elukoht. Tihtipeale on see olnud ajamahukas protsess, seega on inimesed leidnud endale ise elamispinna ja ennast seal sisse kirjutanud. Lisaks on neil õigus osaleda Soome integratsiooniprogrammis, kus nad saavad keeleõpet ja karjääriabi, et võimalikult kiiresti tööturule siseneda.

Kui vastus on negatiivne ja nad ei vaja tegelikult rahvusvahelist kaitset, siis saadetakse nad tagasi oma kodumaale. Sundväljasaatmise puhul peab aga Soomel olema nende päritolumaaga tagasipöördumise leping. Praegu on Soomel see leping olemas Somaaliaga, kuid mitte Iraagiga (samasugune leping on ka Afganistaniga – toim). Seega võib juhtuda, et kuigi neil inimestel ei ole enam seaduslikku alust siin viibida, võivad nad jääda Soome või minna mõnda teise Euroopa Liidu riiki edasi.

Mis vajaks asüüli saanute integratsioonis parandamist?

Soomes töö leidmiseks on väga oluline keeleoskus, sest on ka väga palju soomlasi, kes on töötud. Praegu pole aga oma asüülitaotlusele positiivse vastuse saanutele keelekursusi piisavalt pakkuda. Tihti peavad nad ootama kuus kuni kaheksa kuud, enne kui saavad keeletundi minna.

Samuti on küsimus keeleõppe ülesehituses. Pole mõtet päev läbi grammatikat õppida, pigem võiks seal olla näiteks kaks tundi keeleõpet ja siis ülejäänud aeg praktikat, soovitavalt samas valdkonnas, milles tal on haridus või töökogemus.

Kui inimene ei oska ka oma emakeeles lugeda ega kirjutada, pole seda muidugi võimalik teha ning siis tuleb alustada päris algusest. Lihtsustada tuleks ka pagulaste tööle saamist ja panna praktikaprogrammid paremini tööle.

Miks on just nüüd Euroopas migratsioonikriis plahvatanud?

Mulle ei tulnud see üllatusena, kuigi tundub, et enamiku soomlaste jaoks see nii oli. UNCHRi (ÜRO pagulaste ülemvoliniku ameti – toim) raportid on seda ennustanud juba viimased paar aastat, kuid sellele ei pööratud tähelepanu.

Praegu on maailmas 60 miljonit pagulast, see on suurim arv, mida me seni oleme alates Teisest maailmasõjast näinud. 2014. aastal oli maailmas põgenikke 52 miljonit, seega aastane tõus on olnud massiivne: see on rohkem kui Soome ja Eesti rahvaarv kokku. Samuti on praegu alates 1980ndatest saadik madalaimal tasemel kodumaale naasta saavate inimeste arv.

Seega on loogiline, et kui pagulaste üldarv maailmas kasvab, mõjutab see ka Euroopat. On oluline märkida, et enamik pagulastest on siiski vaesemates arengumaades ja ainult 3,6 protsenti neist on Euroopas. Seega on see, millega meie praegu silmitsi seisame, väga väike hulk koguarvust.

Maailmas on aina enam konfliktikoldeid, mis on kestnud üle viie aasta, ning see omakorda on põhjustanud pagulaste arvu suurenemise. Üldjuhul põgenevad inimesed konflikti puhkedes esmalt naaberriikidesse, nagu oli ka Süüria puhul.

Umbes aastaga tuleb nende riikide vastuvõtuvõimel piir ette ja ka pagulased ei suuda enam inimestest pungil põgenikelaagrites elada. Nad mõistavad, et võib-olla saavad nad kodumaale tagasi pöörduda alles 10–20 aasta pärast. Püüdes leida endale stabiilsemat elukohta, hakkavad need inimesed siis edasi liikuma. Algpõhjused on mujal, see, mida me Euroopas praegu näeme, on tagajärg.

09.07.2020 10.07.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto