Sisukord
Arvamus
Postimees
21.11.2015
Eesti Male Mälumäng Dilbert Horoskoop Kolm päeva sünnipäevadeni Palju õnne Tagakülg Pidu jätkub: Suur-Karja tänava pubid said esialgse õiguskaitse Eesti lühiuudised Kallas loodab võita Tallinna jõuluturg rõhub kodumaisele Esikülg 22.11 «Agendijuhid» sundisid nuhkima Välismaa Euroopa kindlustab piiri Välismaa lühiuudised Arvamus Jaanus Piirsalu: terror ja avalikud kohad Postimees 1938. aastal: Inglismaa väljavaated pärast Müncheni rahu Juhtkiri: et Euroopas säiliks nii rahu kui ka vaba liikumine Digimaailma Robin Hood Peeter Langovitsi tagasivaade: Eesti avaldus Euroopa Liitu Positiivne Charlie Mees, keda vihkas tema oma perekond Piinlik lugu Priiduga Päeva karikatuur Paavo Väyrynen: Soomel oli ja on paremaid võimalusi kui euroliit Kultuur Luulehetk – hetk luules Kuidas saada iseendaks? Amokijooks üksinduse labürindis Nädala plaat. Lõpetatud pala klaverile Omal jõul läbi sovettide maa «Näljamängude» seeria kulmineerub õrna pauguga Jaak Joalast. Ausalt ja otsekoheselt Sport Eesti ujumislootust ei lubata EMile Kontaveit harjub suure mänguga, Kanepi jaoks oli õpetlik aasta Spordi lühiuudised Paar, kes sobib tantsupõrandale Tallinn Pidu jätkub: Suur-Karja tänava pubid said esialgse õiguskaitse Tarbija Töötaja rendile AK Nädala plaat. Lõpetatud pala klaverile Milline mees, ei väsi mammi Savisaart imetlemast Olev Remsu: Kaplinski fenomen Eestlased ja tšehhid – usukaaslased ateismis Pitsa paljastused vapustavad maailma Kohtumine lugejaga Viimane veerg Teeme rahval tuju paremaks Kuidas eestlased end ateistideks pidama hakkasid ja mida me tegelikult usume Arter Saara Kadak leidis sarja, mis viib une Heldur Tõnissoni pärand(us) Priit Pius ja Liis Lass «Mustast alpinistist»: ennast ekraanil on raske vaadata Vaikuse defitsiit Janek Joost usub, et on hing, mitte keha Eluteatri näitleja Meelelahutus Koomiks Sudoku

Vaikuse defitsiit

2 min lugemist
Kaja Kallas. FOTO: Tanel Meos / Delfi / Eesti Ajalehed

Pariisi terrorirünnakute ohvrite mälestuseks peeti üle maailma vaikuseminuteid. Kuulates sõnavõtte ja jälgides reaktsioone internetis ja meedias, tundus, et tõepoolest, iga sõna ja iga liigutus võib kedagi solvata. Inimestel on toimunu kohta erinevad arvamused ja mõtete vahetamine nii emotsionaalses õhkkonnas viib paratamatult sõnasõjani.

Kui me räägime tunnetest või arvamustest, siis pidavat inimesed sõnade kaudu saama vaid seitse protsenti informatsioonist, ülejäänu loeme välja sellest, kuidas need sõnad on öeldud (Albert Mehrabiani teooria). Kui me lihtsalt loeme kirjutatud sõnu, siis selle, mil viisil need öeldud on, mõtleme sinna juurde. Kui me inimestega vahetult ei suhtle, siis siit tulebki suur osa üksteisest möödarääkimisi. Pole ime, kui tänapäeva maailma, kus üha enam suheldakse kas sõnumite, e-kirjade või sotsiaalmeedia kaudu, lähevad inimesed kirjutatu pärast tülli. Kirjapandud sõnadest võib välja lugeda midagi sootuks muud, kui kirjutaja oli kavatsenud.

Seetõttu tundub vaikimine olevat ainus, mis meid sõltumata religioonist, rahvusest, rassist, keelest või soost ühendab sel vaikusehetkel, kui sõnad võivad teha haiget või sõnu lihtsalt ei ole.

Vaikuseminutite traditsioon on väidetavalt alguse saanud Lõuna-Aafrikast Kaplinnast, kus pärast Esimese maailmasõja lõppu peeti iga päev kaks vaikuseminutit – üks selleks, et olla tänulik nende eest, kes sõjast elavana naasid, ja teine nende auks, kes sõjas elu jätsid. Tänapäevaks on see traditsioon lühenenud ühele minutile, mil mälestatakse hukkunuid.

Euroopa Parlamendi plenaaristungite saalis peeti samuti teisipäeval mälestusteenistus Pariisis hukkunute mälestamiseks. Kuulasin kõrvulukustavat vaikust nii suure hulga inimeste keskel ja keskkonnas, mis on tavaliselt täidetud sõnavõttude, vestluste, vaidluste ja mobiiltelefonide või tahvelarvutite piiksumisega, ja tundsin, kui mõjus on vaikus informatsiooniajastul, kus meid igal hetkel ümbritseb palju müra. Millal sina viimati vaikust kuulasid?

Ilmselt on paljudel raske sellele küsimusele vastata, sest ükskõik kui mõjus võib üks vaikushetk olla, ei armasta me vaikust, sest see võib olla ebamugav. Inimest peetakse sotsiaalseks loomaks, kes ilma teiste sotsiaalsete olenditeta elamist pikka aega välja ei kannata. Seetõttu on teadlased leidnud, et  sotsiaalsete loomade puhul võib vaikus olla ohumärk. Sel põhjusel armastavad üksi jäänud inimesed alateadlikult vaikuse vältimiseks ümiseda, vilistada, omaette rääkida või lülitada sisse raadio või teleri.

Tehnoloogiaajastul on vist isegi peaaegu võimatu leida kusagilt totaalset vaikust. Isegi kui sind ümbritseb vaikus, aga arvuti on lahti, ei ole sa ikkagi vaikuses, vaid ümbritsetud kõigist neist tuhandetest arvamustest, mis sulle arvutiekraanilt vastu vaatavad. Vaikusest on saanud defitsiit.

Mul on kahju, et vaikuseminutite traditsioon on lühenenud ainult ühele minutile hukkunute mälestamiseks ja ei kasutata enam teist minutit vaikust, et mõelda kõigi nende toredate elavate inimeste peale, kes meid ümbritsevad. Aga igaüks meist võib siiski proovida see väike minut oma kiirest päevast leida, et olla vaikuses ja oma tänulikkust mõttes väljendada. Sest usun, et igaühel on siiski nii palju sellist, mille või kelle eest tänulik olla just selles hetkes, siin ja praegu.

Seotud lood
20.11.2015 23.11.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto