Sisukord
AK
Tänane leht
21.11.2015
Eesti Male Mälumäng Dilbert Horoskoop Kolm päeva sünnipäevadeni Palju õnne Tagakülg Pidu jätkub: Suur-Karja tänava pubid said esialgse õiguskaitse Eesti lühiuudised Kallas loodab võita Tallinna jõuluturg rõhub kodumaisele Esikülg 22.11 «Agendijuhid» sundisid nuhkima Välismaa Euroopa kindlustab piiri Välismaa lühiuudised Arvamus Jaanus Piirsalu: terror ja avalikud kohad Postimees 1938. aastal: Inglismaa väljavaated pärast Müncheni rahu Juhtkiri: et Euroopas säiliks nii rahu kui ka vaba liikumine Digimaailma Robin Hood Peeter Langovitsi tagasivaade: Eesti avaldus Euroopa Liitu Positiivne Charlie Mees, keda vihkas tema oma perekond Piinlik lugu Priiduga Päeva karikatuur Paavo Väyrynen: Soomel oli ja on paremaid võimalusi kui euroliit Kultuur Luulehetk – hetk luules Kuidas saada iseendaks? Amokijooks üksinduse labürindis Nädala plaat. Lõpetatud pala klaverile Omal jõul läbi sovettide maa «Näljamängude» seeria kulmineerub õrna pauguga Jaak Joalast. Ausalt ja otsekoheselt Sport Eesti ujumislootust ei lubata EMile Kontaveit harjub suure mänguga, Kanepi jaoks oli õpetlik aasta Spordi lühiuudised Paar, kes sobib tantsupõrandale Tallinn Pidu jätkub: Suur-Karja tänava pubid said esialgse õiguskaitse Tarbija Töötaja rendile AK Nädala plaat. Lõpetatud pala klaverile Milline mees, ei väsi mammi Savisaart imetlemast Olev Remsu: Kaplinski fenomen Eestlased ja tšehhid – usukaaslased ateismis Pitsa paljastused vapustavad maailma Kohtumine lugejaga Viimane veerg Teeme rahval tuju paremaks Kuidas eestlased end ateistideks pidama hakkasid ja mida me tegelikult usume Arter Saara Kadak leidis sarja, mis viib une Heldur Tõnissoni pärand(us) Priit Pius ja Liis Lass «Mustast alpinistist»: ennast ekraanil on raske vaadata Vaikuse defitsiit Janek Joost usub, et on hing, mitte keha Eluteatri näitleja Meelelahutus Koomiks Sudoku

Olev Remsu: Kaplinski fenomen

5 min lugemist
Olev Remsu FOTO: Ergo Kuld

Kes nimetas esimesena Jaan Kaplinskit meie Voltaire’iks? Kas oli see Andres Langemets? Kahjuks ei mäleta, ent see on õige ja kõrgemat tiitlit poleks vist võimalik andagi.

Paralleel klapib veel sellepoolestki, et Voltaire’i puhul meenuvad paljudele esimesena tema pahandused võimudega, see, kuidas teda alati kahtlustati riigivastasuses. Siiski moodustab sekkumine päevapoliitikasse vaid tühise jao Voltaire’i vaimsest pärandist. Voltaire oli eelkõige särav filosoof, luuletaja ja näitekirjanik, suurvaim, kes ehk kõige enam on mõjutanud uusaja valgustuslikku mõtlemist. Seda, et kehtiks faktipõhisus ja loogika.

Voltaire oskas leida alati toetajaid, oma viimased aastakümned elas ta rikkurina, losside ja maade omanikuna Šveitsi piiri lähedal Ferneys, kust olnuks uute vastuolude tõttu lihtne naaberriiki põgeneda. Ta oli vabatahtlik eemaletõmbuja, näiliselt nagu sisepagulane, aga ta pidas kirjavahetust Euroopa monarhidega ning teiste selle maailma vägevatega. Ta õpetas valitsejaid, kuidas nad peaksid juhtima riigi- ja ühiskonnaelu, kuidas korraldama riikidevahelisi suhteid, et kõik oleks õige ja aus.

Kaplinski peab blogi «Ummamuudu», kus ta õige mitmes keeles ütleb välja oma arvamusi maailma kohta. Ajakirjanduse kaudu tean, et ta elab eremiidina Lõuna-Eestis oma talus. Aeg-ajalt satub ta tähelepanu keskpunkti tolles blogis avaldatud poliitseisukohtade tõttu, muidu massimeedia temaga ei tegele. Kaplinski kirjutab ning temast kirjutatakse väärikates kultuuriväljaannetes ning neid suletöid ei saada odav ilmakära. Kaplinski on eelkõige luuletaja ja mõtleja, ka proosa- ja näitekirjanik, ka ökoloog ja loodusetundja, vahest vaid paar protsenti poliitik. Ent kõik tema poliitsammud on olnud õilsad, meenutame siinjuures 40 kirja koostamist ning osalemist Eesti Komitee ja riigikogu töös. Murdumist tuli ette Voltaire’ilgi.

Voltaire’i nimi muutus ka üldmõisteks, tähistamaks puutumatut, immuniteediga intellektuaali. 1968. aasta mairevolutsiooni ajal arreteeriti Pariisis ka selle vaimne autoriteet, Nobeli preemia laureaat Jean-Paul Sartre, kui ta viimast veel sulgemata lendlehtede trükikoda oma kehaga kaitses. Kui president Charles de Gaulle vahistamisest kuulis, käskis ta Sartre’i kohe vabastada, öeldes ajalukku läinud repliigi: «Voltaire’e ei arreteerita.» (Teise versiooni järgi tehti presidendile alles ettepanek Sartre kinni võtta, aga vastus kõlas samamoodi.)

Kaplinskil oli ENSVs umbes samasugune positsioon, selle hiilgusest on piisanud tänaseni.

Mis on blogi- ehk veebipäevikupidamine? Kas see on sahtlisse kirjutamine, millega avalikkusel pole asja? Või just kontaktivõtuüritus üldsusega? On ka kolmas võimalus. Blogipidajal on niisamahästi kui ükskõik. Tema korrastab stoilise rahuga vaimses ülevuses kirjutamisega oma mõtteid, on juba ühiskonna asi, mida ühiskond tema mõtetega teeb, kirjutajale see suurt korda ei lähe. Kas ma eksin, kui ma oletan Kaplinski puhul just sellist suhtumist?

Kõik, mida Kaplinski kirjutab, on tehtud elegantselt, sõnataidurlikult. Ma võin mõne tema seisukohaga mitte nõustuda, kuid ma tõden alati, et kirja on see pandud eeskujuvääriva keelenõtkusega.

Nüüd on Kaplinski taas avalikkuse tähelepanu keskmes. Tema blogipostitust meie orientatsiooniküsimuses (kas ida või lääs, kas Venemaa või USA?) on ägedalt sarjatud, seda on teinud sajad anonüümsed ja õigenimelised kommentaatorid, avalikkuse ees pole talle armu andnud ka eksministrid Sven Mikser ja Urmas Paet, justiitsminister Urmas Reinsalu on tembeldanud Kaplinski teo koguni argpüksluseks, Venemaa ripatsluseks. Дальшеуженекуда

Juba mahtude vahekord on paljuütlev: Kaplinski sõnum koosneb paarikümnest reast, tema nahutajad on kulutanud meediaruumi lugematul hulgal.

Osa reageerijaid on kasutanud demagoogia põhinüket – utreeri oponendi mõtted absurdsuseni ning siis karjata: milline totter absurdsus!

Vähemalt ühes asjas on Kaplinskil sada protsenti õigus. Meil lokkab arutu russofoobia, mis minu meelest näitab lihtsalt matslust. Ometi ei ole see tekkinud üleöö ega deusexmachina, ikka on hoiakul põhjus. Ajalugu on ajalugu ning me teame, kui palju on meid vallutatud ida poolt ning mis rist ja viletsus on sellega kaasnenud. Ent loomulikult ei anna need traagilised tõigad meile pisimatki õigust suhtuda siinsetesse venelastesse kuidagi teisiti kui nii, et nemad on meie lugupeetud kaasmaalased. Kes arvab kuidagi teisiti, on vaimult putinist. Sama kehtib ka Venemaa kohta tervikuna, kui maha lahutada imperialistlik agressiivsus.

Ma arvan, et praegu õilmitseva veneviha seemned pole nõukogude ajal külvatud üksnes võigaste tegudega, vaid ka sõnadega, mis muidugi on samuti teod, nagu kirjanikud väga hästi teavad. Ma mäletan, milliseid proteste tekitas meie ajal koolis vene isemõtlejate raevukas pealesurumine. Me pidime tundides ja eksamitel vastama, et aurumasina leiutas Ivan Polzunov, hõõglambi Aleksandr Ladõgin, raadio Aleksandr Popov ja nii üha edasi. Meid sunniti valetama. Meie aga jõudsime koolis eranditeta järeldusele: kõik, mis on õpikus kirjas plussmärgiga, on tegelikult kole, kõik, millele seal anti eitav hinnang, on suurepärane. Niisugune omaksvõtt kehtis ka ajalehtede kohta, kus samuti kiideti Venemaad taevani, kus samuti pandi põlu alla Ameerika ja kogu lääs, kus samuti neeti Hitlerit nagu vanakuradit ennast… Ka meil vohava parempoolsuse juured peituvad samas. Sotsialismi, millest ainult head räägiti, saime tunda omal nahal (jõle!), kapitalismi me järele proovida ei saanud, ent kuna seda maha tehti, muutus see meie jaoks vaata et ideaaliks. Mida parempoolsem, seda ideaalsem! Alles nüüd oleme mõistnud, et kapitalismi kohta räägiti natukene õigustki.

Seda, et meid sunniti koolis ning hiljem ülikoolis ja eluski valetama, on raske andestada. Kuid ometi peaks. Veel hullem on viha nagu teatepulka järgmistele põlvkondadele edasi anda. Mulle tundub, et Kaplinski on andestanud, ning see on üllas tegu.

Niisugune on minu meelest meie veneviha põhi. Praeguse patoloogilise russofoobialaine (mida Kaplinski oma blogisõnumis taunib) on lõkkele puhunud EKRElased, nii selle partei liikmed kui toetajad, viimaste hulgas ka niisugused, kellel sellise erakonna olemasolust aimugi ei ole.

EKRE ise paistab olevat Edgar Savisaare salakaval projekt, et rahvuslikelt jõududelt, näiteks IRLilt valijate hääli ära rebida. Ja projekt töötab otsekui õlitatud välk, nagu mõni muugi Savisaare riugas. Oletan, et ta on selle eesmärgi nimel andnud sõsarparteile loa-käsu kiruda Venemaad. Ja kahtlase mõisaäri tõttu diplomaadikarjääri kaotanud mehel ei jäänudki muud üle, kui haarata kinni õlekõrrest, pakutud viimasest ja ainukesest šansist.

Oma blogipostituse argumentatsioonis teeb austatud kolleeg Kaplinski siiski loogikavea. See, et USA peab endale kasulikke suhteid salafiitliku, läänevastase Saudi Araabiaga, ei saa kuidagi olla põhjuseks, miks meie peaksime minema Vene mõjusfääri. Need kaks väidet ei seostu, nende vahel puudub piisav tingimus. Ignoratioelenchi, ütles selle kohta Arthur Schopenhauer. Tegelikult on just vastupidi, et mitte sarnaneda USAga (nagu soovitab Kaplinski), peaksime ju sel juhul Venemaast ekstra eemale hoidma, et olla puhtad ja ausad.

Sedapuhku on tavaliselt suuresti vaikiv Kaplinski õnneks siiski oma süüdistajatele vastu vaielnud. Jälle olen temaga nõus, et Eestis on rahvuslus otsekui religioon ning kes vähegi selle põhidogmades kahtleb, langeb vaimse inkvisitsiooni tapakirve alla.

Arvan, et niisugune hoiak on pärit meie riigi väiksusest. Väikeriiki ei tuleks määratleda rahvaarvu või pindala järgi, vaid niimoodi: kui riik kardab kaduda, siis järelikult on see väikeriik.

Ja mõjusfäärid, millest teisiti mõtlemise tõttu Kaplinski rünnakute alla sattus? Kui olla tõetruu, siis on need meil ikka vaheldunud. Esmalt toimis meil idakristlus (niivõrd-kuivõrd), seejärel läänekristlus. Ordu ja piiskoppide valitsemisele tegi lõpu Ivan Groznõi, tema hordidest laastatud maa haarasid lõpuks rootslased. Siis tuli Peeter Esimene ning meil oli paarsada aastat Vene keisrivõimu Balti erikorraga. Ja seejärel hakkas Aleksandr III venestama. XX sajandil läksid vahetused eriti kiireks. Niisugune on ajalooparatamatus ning oleks naiivne arvata, et see kõik saaks tulevikus kuidagi teisiti olema. Me oleme ikka kiikunud ida ja lääne vahel ise paigal olles.

Just sellepärast olen mina Ameerika (ja NATO) baaside toetaja Eestis, et praegune olukord kestaks kaua-kaua, et järjekordne mõjusfäärivahetus toimuks kuskil igaviku otsas.

Ja veel olgu tõdetud, et tegelikult on meil oma geograafilise kodukohaga õnne olnud. Kui me oleksime olnud sutike ida pool, kuhu poleks enam ulatunud lääne (Saksa) mõju, oleksime ammu venestunud. Kui me oleksime paiknenud rohkem lääne pool, kuhu poleks küündinud Vene mõju, oleksime saksastunud.

Poliitika ja emotsioonid ei tohiks domineerida filosoofia ja muu kultuuri üle, nagu meie üdini politiseerunud ühiskonnas on kahjuks juhtunud.

Ceterumcenseo, Kaplinski võiks saada Nobeli preemia.

Seotud lood
20.11.2015 23.11.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto