Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Eestlased ja tšehhid – usukaaslased ateismis

Eestlased pole ainsad, kes püüavad Euroopa kõige ateistlikuma rahva tiitlit endale napsata. «Mis puudutab religioossust ja eelkõige mittereligioossust, meeldib tšehhidel mõelda endast kui väga erilisest rahvast,» räägib Praha Karli ülikooli protestantliku teoloogiateaduskonna religiooniuuringute osakonna juhataja dotsent Pavel Hošek.

Kõik tšehhide naabrid kuuluvad neist oluliselt enam kirikutesse ja usuühendustesse. Neli aastat tagasi toimunud rahvaloendusel selgus, et tšehhidest on side kirikuga vaid 12 protsendil ja praktiseerivaks kristlaseks peab ennast neist vaid pool.

«Eestlaste olukorraga tutvunult olen nüüd muidugi kindel, et me pole sugugi nii erilised,» sõnab Hošek.

Fakti, et vaid 12 protsenti rahvast on kuidagi kirikuga seotud, võib väga lihtsalt tõlgendada nii, et peaaegu 90 protsenti on järelikult ateistid, ent see pole sugugi nõnda. Vähene kuuluvus kogudustesse on rohkem seotud üldise usaldamatusega institutsioonide, eriti religioossete institutsioonide vastu, mis on Tšehhis Euroopa kõrgeim.

«Erakordne pole seega mitte veendunud usueitajate, vaid umbusklike osakaal tšehhide seas,» selgitab Hošek.

Sealjuures armastavad tšehhid mõelda, et on ajaloo religioossest perioodist lihtsalt välja kasvanud ja jõudnud valgustatud teadusliku ratsionaalsuseni – kenasti kommunistliku propagandaga sobiv väide.

Tšehhi ühiskonnas on aga väga palju neid, kes tunnevad huvi n-ö alternatiivse vaimsuse vastu, ka see protsent on seal Euroopa üks kõrgemaid. Usutakse astroloogiat, amuleti jõudu, ennustajaid ja tervendajaid. Sealjuures on rohkem lubatud naistele, nemad ka räägivad usust enam.

Sellest, mida keegi usub, räägitakse omavahel üldiselt vähe: usk kuulub väga privaatsesse sfääri. 2011. aasta rahvaloendusel jättis 4,8 miljonit inimest (peaaegu pool elanikkonnast) usulist identiteeti puudutavale küsimusele vastamata. 15 000 inimest märkis end aga «Tähesõdadest» tuntud jedi rüütliks.

Religiooni vähene populaarsus on sarnaselt Eestiga seotud 19. sajandi lõpus tšehhi rahvusliku identiteedi tõusu ajal toimunuga: toona peamiseks usutunnistuseks olnud katoliiklust, mis tõrjus 17. sajandil vägisi välja protestantluse, nähti Austria poolt pealesunnituna ja sellega käis kaasas saksastamine. Hapsburgide kuningavõimu ja saksastamispoliitika tõrjumisega öeldi ühtlasi lahti katoliiklusest, ehkki paljud tšehhid jäid nime poolest kiriku liikmeks.

Pärast Tšehhoslovakkia riigi iseseisvumist 1918. aastal hakati katoliku kirikust lahkuma, rahvusliku identiteediga sobivamaks peetud protestantlik kirik ja hussiidid ei suutnud vaakumit täita ning üha enam inimesi jäi määratlemata sfääri. Kommunistlik usuvastane propaganda andis oma panuse, ehkki tšehhide usuleigus ei ole kindlasti vaid kommunistliku mineviku tagajärg.

Samas ei põlga tšehhid kõiki kirikuid: 2000. aastatel on liikmeid juurde saanud näiteks väikesed evangeelsed ja karismaatilised liikumised.

Lähimineviku mõju on aga kindlasti tunda religioosse kirjaoskuse puudumisena, leiab Hošek. Inimeste teadmised religioonist ja usuga seonduvast on väga napid, ent on näha, et sellest ollakse teadlikud ja lünka püütakse täita. Religiooniuurijad on näiteks äärmiselt populaarsed saatekülalised ja intervjueeritavad, kellelt palutakse selgitusi maailmas toimuva kohta.

«Veel kümme aastat tagasi ei oleks ma kuidagi ette kujutanud, et religioon ja religiooniuuringud saavutavad maailmas nii olulise positsiooni,» räägib Hošek.

20.11.2015 23.11.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto