T, 6.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Maidanil valitses täiuslik solidaarsus

Maksõm Kõjak
, Üleilmse Ukraina Fondi kaasasutaja
Maidanil valitses täiuslik solidaarsus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Meeleavaldajad Maidani väljakul detsembris 2013.
Meeleavaldajad Maidani väljakul detsembris 2013. Foto: SCANPIX

Veel palju varem, kui Ukrainas kõik algas, hakkasin ma tundma: tulekul on midagi erakordset ja märkimisväärset. Pool aastat enne Maidani tegin oma arvutisse isegi kausta «Revolutsioon», kuhu kogusin rohkelt artikleid ja muid materjale Janukovõtši režiimi kohta. Miss Revolutsiooni võis õhust tunda, kuid mitte keegi ei osanud pakkuda, millal täpselt ta lavale astub.

Päästiku rolli ei täitnud isegi mitte ainult fakt, et Janukovõtš ei kirjutanud Vilniuses alla Euroopa Liidu assotsiatsioonileppele, vaid hoopis asjaolu, kuidas seda tehti. Ilma igasuguse dialoogita, igasuguste selgitusteta. Lihtsalt, et näidata: teie kodanikena pole mitte keegi, teie hääl ja teie vaated ei tähenda absoluutselt mitte midagi.

Minu jaoks algas Maidan – või ka väärikuse revolutsioon, nagu seda tihti kutsutakse – 22. novembril 2013. Esimest päeva jälgisin ma internetiülekande kaudu. Pean tunnistama, et olin esimeste päevade ajal väga skeptiline. Oli raske uskuda, et sellised kogunemised ja isetehtud loosungid võivad kuidagi võimudele mõjuda. Peale selle panin tähele, kuidas sel ajal vähepopulaarsed opositsioonijuhid üritasid meeleavaldajate energiat ära kasutada.

Sellegipoolest oli väikene lootus, et Janukovõts kirjutab lepetele Vilniuses alla. Ka minul oli samasugune lootus ning ostsin lennupileti Vilniusesse. Lendasin sinna, kus võinuks leida aset ajalooline hetk. Samal päeval, kui algas idapartnerluse kohtumine, organiseerisid Ukrainast pärit kodanikuaktivistid Vilniuses protesti.

Mäletan, kuidas Ukraina meeleavaldajad olid Leedu politseinike käitumisest väga üllatunud: nad andsid meile kuuma teed ja käitusid väga viisakalt. Milline vastuolu Ukraina miilitsatega, kes olid vaid paar päeva varem peksnud Kiievi kesklinnas läbi Maidaniga liituda proovinud meeleavaldajad.

Pärast toda veresauna teadsin, et naasen absoluutselt teise riiki. Režiim arvas, et tugevus ja agressiivsus ajavad inimestele hirmu peale. Režiim eksis.

Esimene detsember. Mitte kunagi varem pole ma näinud nii palju inimesi. Ega näe ilmselt ka tulevikus. Miljonid kodanikud Ukraina kõigist osadest, eri vanuses – kuid kõigil põlemas silmades sama tuli. Sellisel päeval tõded lihtsalt: on veel vähemalt miljon inimest, kes mõtlevad ning käituvad nõnda nagu sina. Isegi ennast opositsioonijuhtideks pidanud ei osanud oodata, et sel päeval koguneb niivõrd palju inimesi. Selsamal päeval nägin ma pealt, mida võivad teha gaasigranaadid ja mis tunne on, kui sajad miilitsate eest põgenevad inimesed jooksevad sinu poole.

Kuidagimoodi on see seotud loomaliku enesesäilitamisinstinktiga. Lihtsalt jooksed ilma mingi põhjuseta koos nende sadadega. Peatud äkitselt, lülitad teadvuse sisse ja pöörad ümber. See päev oli režiimi jaoks lõpu algus. Oli ilmselge, et Maidan jääb püsima nii kauaks, kui vaja. Ning ta jäigi püsima peaaegu kolmeks pikaks ja külmaks kuuks.

Naaberriigi meedias on palju kõneldud sellest, et Maidan oli vägivaldne ja meeleavaldajad peksid süütukesi miilitsaid. Iga päev koha peal viibinud inimesena pean ütlema: see polnud nõnda. Sellepärast, et inimesed, kes on hüljanud oma kodu, töö ja perekonna ning pühendavad oma aja nende riigi paremale tulevikule, ei saa olla brutaalsed. Kujutage endale ette: Maidanil olid oma meedikud, tasuta juuksuritöökoda, raamatukogu, võõrkeeltekursused ja isegi omaenda ülikool loengutega.     

Minu jaoks oli Maidan täiusliku solidaarsuse sümbol. Kus igaüks teadis oma funktsiooni, mida ja miks ta peab tegema. Panin seda väga selgelt tähele ühel lumisel jaanuaripäeval 2014, kui levisid uudised, et Kiievis kuulutatakse eriolukord ja võimud liigutavad inimesed ära. Maidani barrikaadid polnud piisavalt tugevad, et panna vastu rünnakule. Aga teate mis! Äkitselt algas tohutu lumesadu ja lund kasutati barrikaadide jaoks materjalina. Sel päeval meenutasid meeleavaldajad mulle sipelgaid, kes täitsid oma osa ilma kõhklusteta.

Mõned kogusid lund, teised lükkasid seda kottidesse, kolmandad andsid neid üle neljandatele, kes tugevdasid seinu. Tol päeval mõtlesin ma äkitselt endamisi, et kui Venemaa ründab täna Ukrainat, siis ei alista ta kunagi sellist rahvast. Maidan on saanud nende jaoks vabaduse sümboliks ja eksistentsi osaks. Nad olid valmis andma selle eest oma elu. Ja nad olid kartmiseks lihtsalt liiga väsinud.

Mälestused on endiselt väga värsked ja mõne asja meenutamine võtab rohkem aega. Aga minu jaoks seondub Maidan alati sääraste tavainimestega, kes ohverdasid nii palju ja tegid ajalugu. Suitsuhaisu ja hunniku telkidega. Ning minu isa nutuga, kui ta kuulis esimest korda 20. veebruari täpsuslaskjate tulest.

Maidan oli lihtsalt nii, nagu ta oli, ega teki sel moel enam kunagi. Tegelikult oli palju erinevaid Maidane sama paljude osaliste ja toetajatega kui Kiievis, eri regioonides Ukrainas ja üle kogu maailma. Kuid ilmselgelt oli see igaühe jaoks absoluutselt unikaalne ja isiklik kogemus. 

Märksõnad
Tagasi üles