Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Eduard Vilde portree

Nikolai Triik, «Eduard Vilde portree». FOTO: Erakogu

Kes arvab, et Eduard Vilde kirjad Rahel Uschmarowile on igav, huvituseta ja huumorivaene lektüür, arvaku üks kord veel. Tulise jutina läbib rahvakirjaniku ja Narva-Jõesuu apteekriproua romantilist kirjavahetust küsimus rahasummast, mille Vilde laenas kunstnik Nikolai Triigile.

Tellijale Tellijale

11. detsembril 1925 andis Vilde teada: «Minu fataalne unetus kestab ikka veel ja ähvardab minu närvid täielikult ruineerida. Ma põgeneksin kohe maale – see on mind varem kohe aidanud – aga mind peab jõuluvaheajal riigi kulul maalitama ja modelleeritama, sellepärast pean ma linna jääma.»

Klassiku tutvus Nikolai Triigiga, kellelt Eesti Vabariik maalimise töö tellis, algas paljutõotavalt. Mõni nädal hiljem pole Eesti kriitilise realismi algatajal Stieglitzi kunstikooli kasvandiku suhtes enam mingeid illusioone.

27.11.2015 30.11.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto