T, 17.05.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Marti Aavik: Savisaare kõne oma peremehele?

Marti Aavik
, arvamustoimetaja
Marti Aavik: Savisaare kõne oma peremehele?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Marti Aavik
Marti Aavik Foto: Peeter Langovits / Postimees

Vähemalt poolteist kümnendit on keskerakondlased edendanud legendi, et Edgar Savisaar ühendab eestlasi ja vene kodukeelega inimesi Eestis. Ühendajad? Pigem ikka teadlikud lõhestajad ja selles veel propagandistlikult osavad.

Kusjuures eestlastele on keskerakondlased seda fenomeni esitanud suure saavutusena: et vaadake, me oleme neutraliseerinud venelaste rahvuspõhised erakonnad. Venelaste jaoks trükitud propagandalehtedes pole aga seesama Keskerakond häbenenud joonistada eestlaste näkku Hitleri-vuntse.

Võtame või Savisaare viimatise kõne välispoliitika osa – miskipärast alustas ta sellega, ehkki oleks võinud sest demagoogilis-imagoloogilisest lobast ju ka üldse loobuda. Miks ta seda teeb? Ma arvan, et on kaks omavahel põimuvat põhjust. Mõlema ajendit tuleks otsida vast kusagilt Moskva-lähedasest Barvihast, kuhu KGB kooliga võimumehed on vene inimestelt varastatud raha eest ehitanud oma absurdselt kallid villad. Mihhail Saltõkov-Štšedrin: «Kui Venemaal hakatakse rääkima patriotismist, siis teadke: kuskil on midagi pihta pandud.»

Milles on asi? Kompenseerimaks inimeste päriselu igapäevast viletsust ja õigusetust, pakutakse kujutluspilti vägevast deržaavast – see on siis tugi inimese identiteedile, ta tunneb ennastki selle sära osana, ehkki midagi materiaalset ta sest õigupoolest ju ei saa (hoopis ära võetakse). Tänavad on ikka porimülkad ja santehnik Potapovi pingutustele vaatamata keldris uputab, aga vot meie pommilennuk lendas ümber kuradi geiropa ja ukroobidele vääname korralikult. Aastaid tagasi oleksingi piirdunud seletusega, et Keskerakonnal on vast lihtsalt väga mugav kaasa lohiseda propagandareel, mida KGB mehed Venemaal oma huvidest lähtudes veavad – korruta kaasa ja populaarsus tuleb.

Olles aga näinud Savisaare avalikku väänlemist lihtsate küsimuste peale Krimmi ja Ida-Ukraina kohta… Kremli võimumehed otsivad praegu väljapääsu isolatsioonist, millesse nad ise end rahvusvahelise õiguse räige rikkumise ja inimeste tapmisega paiskasid. Nüüd kordab siis Savisaar oma kongressil kohati sõna-sõnalt KGB meeste vastavat propagandat. Miks? Kas on nii, et nagu lömitajad kiidavad mõõdutundetult ja maitsetult Savisaart ennast, peab temagi omakorda lömitama?

Savisaare retsepti järgi peaks Eesti minema Süürias sõtta koos Iraani, Hamasi ja Sergei Šoiguga ning kaitsma kõik rõõmsalt koos al-Assadit, kes ei kohkunud isikliku võimu hoidmiseks tagasi selle eest, et tappa keemiarelvaga tuhandeid oma kaasmaalasi, sealhulgas süüta lapsi. Praeguse seisuga pole sellises koalitsiooni ükski demokraatlik riik. Kas Eesti peaks Savisaare soovituse järgi olema esimene? Kasutama ära kõik oma rahvusvahelised kontaktid ja auväärsete organisatsioonide liikmeks olekud, et edendada diktaatorite koalitsiooni.

Me teame, et Ida-Ukraina sõjas on hukkunud tuhanded inimesed ja miljonite elu on rikutud. Need on suurelt jaolt ju venelased, kelle vaesevõitu, aga siiski rahulikule olemisele seal eelmisel aastal järsku Kremli tahtel kriips peale tõmmati. Kusjuures Donetski lennujaama kaitsesid Ukraina poolel lõvidena venekeelsed Ukraina kodanikud. On absoluutselt selge, et Kreml saatis sinna alguses oma provokaatorid, siis sõjapealikud ja komissarid ning raskerelvastuse kuni reisilennuki alla tulistanud raketisüsteemini välja. Savisaar pole aga pooleteise aasta vältel üle huulte saanud ühtegi sõna sealsete vene inimeste kaitseks. Miks?

Ka vene inimesed Eestis võiksid rahulikult mõelda, kas on põhjust ennast siduda deržaava-identiteediga, mis on kõigile teadaolevalt toonud surma Ida-Ukrainas  ning paisanud segadusse ja vaesusesse terve hulga piirkondi postsovetlikus ruumis.

Esialgu vaikselt, üllatavate suude läbi öeldakse meile, et mõjusfääride poliitika ongi normaalsus – rahvaste tahe ei loe midagi. Selle juurde korratakse KGB meeste valelikku juttu mingist russofoobiast. Andke andeks, aga see, et demokraatliku riigi kodanik ei nõustu ühe diktaatori agressiivse välispoliitikaga ega taha siia tema stiili, võimust rääkimata, pole viha ühegi rahva vastu. KGB mehed pole siiski kogu vene rahvas ega kultuur, nagu Edgar Savisaar pole Tallinna linn.

Siht on suurendada kindlusetust ja segadust Eestis ning edendada deržaava-identiteeti vabade kodanike identiteedi arvelt. Teine siht on kasutada ära Eesti väiksemat või suuremat mõjujõudu organisatsioonides, mille vaenlaseks on Kremli võimumehed end ise kuulutanud, ent ometi ka laua äärde tahavad.

Omaette teema on fanaatiline USA-vastasus, mis ei lähtu üldse sellest, mida see riik teeb või tegemata jätab. KGB kooli järgi on maailmas USA ja Moskva – kõik ülejäänud on lükata-tõmmata.

Salvesta lood hiljem lugemiseks!
Minu lood
Eesti uudised
Majandus
Maailm
Arvamus
Kultuur
Sport
Tarbija
Tartu Postimees
Tagasi üles