P, 3.07.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Enam kui ajutine pop-up

Liisa Pool
, teatriteaduse magistrant
Enam kui ajutine pop-up
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Soolisest ebavõrdsusest ja stereotüüpidest räägitakse lavastuses «Sugu: N» nii iroonilise muige kui täie tõsidusega.
Soolisest ebavõrdsusest ja stereotüüpidest räägitakse lavastuses «Sugu: N» nii iroonilise muige kui täie tõsidusega. Foto: Kris Moor

Soolisest ebavõrdsusest on kunstis ja teatris räägitud varemgi, kuid «Sugu: N» juures on kokku saanud kõik vajalikud tingimused, tekitamaks meie konnatiigis vajalikku veelainetust: tuntud sõnumiedastajad, selge ja kunstiliselt tugev sisu ning läbimõeldud turundustöö.

Teater on oma olemuselt sotsiaalne ja kommunikatiivne, kuid ühiskondliku mõju taotlus pole sugugi enesestmõistetav. Suur osa esietenduvatest lavastustest «juhivad tähelepanu probleemile» ja «kutsuvad kaasa mõtlema», vähemalt teevad nad nägu, et selle poole püüeldakse. Valdavalt jäävad teemapüstitused liiga arglikuks ja ambitsioonituks, mistõttu soovitud diskussiooni tegelikult ei järgne.

Toetava tugistruktuurita ühekordne poliitilise sõnumiga pop-up ei avalda mõju, vaid hajub üldisesse kultuurikihti. Nelja näitleja (Evelin Võigemast, Mari-Liis Lill, Ursula Ratasepp, Hilje Murel) eestvedamisel loodud «Sugu: N» on aga just nimelt ambitsioonikas, julge, terav ja läbimõeldud. Senini on sellist poliitilist teatrit viljelenud eelkõige teater NO99, millega on kerge soovi korral ühisjooni leida.

Märksõnad
Tagasi üles