Putini kättemaksuks Türgile võib saada Kurdistani iseseisvuspüüete toetamine, ent kuna see on keeruline ja aeganõudev ettevõtmine, kiusab Putin seni Erdoğani enamasti pisiasjades, rääkis vene ajaloolane Juri Felštinski intervjuus Taavi Minnikule.
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tellijale
Juri Felštinski: Putinile on kättemaks Erdoğanile Assadi päästmisest olulisem
Kirjutasite septembris (vt Juri Felštinski «Miks otsustas Putin avada «teise rinde» Süürias», PM 15.09), et Putin on end ise roti kombel nurka ajanud. Kas islamiäärmuslastest lähtuv terrorioht ning hiljutised ohvriterohked terrorirünnakud Pariisis, Siinai poolsaarel jmt annavad Putinile nüüd võimaluse sealt välja tulla?
Putin on end nurka ajanud, kuid probleem on selles, et ta ise seda ei tea. Märtsis 2014 avas Venemaa uue peatüki oma ajaloos, alustades sõjalist agressiooni Ukraina vastu. Vähemalt Putini jaoks jäi see kampaania edukalt lõpetamata. Peatudes Krimmi poolsaare ning osa Donetski ja Luganski oblasti hõivamise järel, otsustas Putin suvel mitte alustada Ukraina vastu täiemastaabilist sõda, vaid läks 30. septembril 2015 Süüriasse, kus on aasta ringi suvi.
Selge, et sõjategevuse aktiveerumine Süürias on viinud uute terroriaktideni. Alguses Egiptuses, kus lasti õhku Vene reisilennuk, hiljem Pariisis. Kuid leevendada Pariisi terrorirünnaku tõttu Venemaa-vastaseid sanktsioone oleks kummaline ja ma ei usu, et see on reaalne. Pigem vastupidi: Venemaa poliitika Süürias on sedavõrd lääneriikide huvide vastu, et see võib kaasa tuua vaid uusi sanktsioone.