Venemaa sõjaline sekkumine Süürias on tekitanud palju küsimusi, vastukäivaid tõlgendusi, lootusi ja hirme. Ühed on pidanud seda läänevastaseks poliitikaks, teised lootnud, et seeläbi tekib Süürias ühine ISISe-vastane koalitsioon. Kuidas siis tõlgendada Venemaa tegevust Süürias? Miks nad seal on? Mida neilt oodata ja mida mitte oodata?
Venemaa tegevuse ajendid Süürias paigutuvad kolme konteksti: Süüria-keskne, geopoliitiline ja sisepoliitiline. Viimasel kahel siinkohal pikalt peatuma ei hakka. Piisab ehk, kui öelda, et majandusliku heaolu vähenedes on Putini režiimil riigisisese seisakutunde tõrjumiseks julgetest välispoliitilistest aktsioonidest palju kasu; geopoliitilises plaanis loodab Kreml aga tõenäoliselt, et konteksti avardades ja fookust muutes on võimalik välja murda rahvusvahelisest isolatsioonist ning saavutada vähemalt mõningad oma eesmärkidest Ukrainas, kus Moskva oli muidu sattumas venivasse patiseisu.
Selle artikli seisukohalt pakuvad kõige enam huvi Venemaa tegevuse otseselt Süüriat puudutavad ajendid. Mõistagi tahab Venemaa hoida oma baasi Tartusis, ent see pole peamine. Venemaa tõepoolest üritab leida Süüria probleemidele mingit lahendust – kuid paraku erineb see drastiliselt lääne loodetud lahendusest. Põhimõtteline erimeelsus ilmnes täie selgusega president Obama ja president Putini kõnedes ÜRO peaassambleel 28. septembril, kaks päeva enne Venemaa pommirünnakute algust: nende seisukohad lahknesid küsimuses, millised on õieti kestliku riigi alused.