Sisukord
Kultuur
Postimees
05.12.2015
Eesti Horoskoop Male SUUR NÄGU: Poliitika pole sport Dilbert Palts keelaks IRLi liikmetel Tallinna TVs esineda Eesti suurendab osalust Mali missioonil Poliitmängud jätavad Partsi eurokohata Kultuurikatlas jagati tänavusi arhitektuuripreemiaid Üle 650 roboti ootavad TTÜ spordihoones huvilisi Loomaaia vanim kollane anakonda sai uue kodu Kohtunike palkamise kord muutub lihtsamaks Eesti lühiuudised Karis: Partsi kogemus on piisav tööks kontrollikojas Mälumäng Schengeni lepingut ei peatata Palju õnne Intervjuu Urmas Viilmaga: teiste mõistmiseks peab ennast tundma Välismaa Moskva ja Kiievi rahata on Minsk plindris Välismaa lühiuudised Arvamus Marti Aavik: ärge trööbake Euroopat Wolfgang Wagner: moslemite kiiret kohanemist Euroopas ei tasu loota Ene Pajula veste: Mammi ütleb: ära lihtsalt alusta VÄIKE NÄGU: Isainstinkt Juhtkiri: nagu laps leluga SUUR NÄGU: Poliitika pole sport VÄIKE NÄGU: Mees, kellele loodetakse Päeva karikatuur VÄIKE NÄGU: Lahja jõulukink Postimees 1911. aastal: õigesti ära tuntud riigisihid Kultuur Luulehetk – hetk luules Kas on kerge olla geenius? Põlvkondi siduva hobi kiituseks! Miks mitte vahtida võõraid elusid Jutulehe Lõbulisa kohtub Vladimir Ilitšiga Läti sõprade hea vana ilm Mitte ainult jänestest Nädala album. Miljonid koopiad veerandeakriisi Aja auk. Tumedate klaasidega hääl Sport Euroopa kaheksas mees Tribuntsov: finaalis läks iga pöördega raskemaks Spordi lühiuudised Jüri Tamm: kergejõustik vajab ellujäämiseks muutusi Renault võtab Lotuse üle ja naaseb meeskonnana vormel-1 sarja Talihärmi hommik: kohvi asemel intervalltreening Tarbija Õppepuhkused tekitavad küsimusi AK Põlvkondi siduva hobi kiituseks! Wolfgang Wagner: moslemite kiiret kohanemist Euroopas ei tasu loota Nädala album. Miljonid koopiad veerandeakriisi Einsteini vigurpiparkoogid. Sada aastat üldrelatiivsust Euroopa Toetab Juhan Partsi! Aja auk. Tumedate klaasidega hääl Akadeemikud lähevad näosaatesse Viimane veerg Teeme rahval tuju paremaks Rein Veidemann: eenduv ja taanduv horisont ERSP ja Isamaa ühinevad Arter Tiit Vähi: kogu aeg tuleb elus pöördeid juurde Pidu lossis, mis nakatas eestlasedki Muusikast mõjutatud Helen Sildna Viis aastat hirmsat elu Margit Härma: hirmus ilus jõuluaeg «Kahe mehe mahalaskmine polnud tol ajal mingi uudis!» Su nägu paistab tuttav Jan Uuspõld: kui palju me tänapäeval üldse oma mõtteid rääkida tihkame? Meelelahutus Koomiks Sudoku
minu meedia
Minu Meedia digi­paketiga saad piiramatu ligipääsu Postimehe ja maakonnalehtede tasulisele sisule nii veebis, mobiilis kui tahvlis.
Telli minu meedia

Läti sõprade hea vana ilm

3 min lugemist
Anšlavs Eglītis «Pansion lossis» FOTO: Raamat

«Võib-olla annab see tunnistust iseloomu teatud pinnapealsusest, kuid ma talusin paguluses olemist hõlpsamini kui nii mõnigi kirjanikust sõber,» tunnistab läti kunstnik ja kirjanik Anšlavs Eglītis (1906–1993) oma mälestuste romaani «Pansion lossis» teise lõigu alul. Kuid näe, tuli kätte aeg, Eglītis polnud veel kuuekümnenegi, ja avaldas 1962. aastal Los Angeleses oma raamatu. Leidsin selle Tallinna raamatupoe laialt poelaualt kui kõige jubedama kaanega teose ja millegipärast tuli tahtmine võtta ja vaadata, et ega see ometi lätlane ole. Ja oligi. Mis ei ütle midagi lätlaste, vaid meie kirjastuse kohta. Aga tõlge on suurepärane, eestiaegses keeles, mis mulle eriti meeltmööda, nüüdseks lahkunud Valli Helde poolt ammu tehtud.

Tellijale

Kui miski on maailmas viltu, siis see, kui vähe ma lätlastest tean. Mõnel rahvusvahelisel seminaril olen avastanud, et kokteilitunni lõpuks tõmbab küll iseenesest nende poole nagu soomlastegi suunas, aga tegelikult? Et Kaupo oli reetur või mis? Siit raamatust saab lugeda, et hoopis kangelane: Eglītise isa, kuulus kirjanik, sai riigilt 1920. aastal kingiks oma «lossi» – nagu nad seda juba enne maja nägemist nimetasid – just Kaupo ajaloolistel mail, mis tegi nad eriti uhkeks.

Eglītise oskus kirjeldada, pajatada ja keelt veeretada on suisa teraapiline. Soovitan soojalt depressiivsetele. Ehkki lõpuks pansionaadiks sätitud lossi asub alama parasjagu hulle, petiseid ja muidu neurootikuid. Kuid noorele Eglītisele see kõik ei loe. Ta kirjeldab suveelu oma «lossis», mis osutus parajaks ülisuureks puulobudikuks – kujutan ette, et umbes nagu Roela mõisa peahoone. Oma kalapüüke ja sportimisi naudib. Maailm on turvaline, vaene, aga kindel ja muretu. Eglītis kirjeldab oma «lossi» külalisi, tuntud läti kunstnikke, nii nagu oleksid need tema enese voolitud malendid, kenasti naeltest jalad alla löödud. Kunstnikuna oskab ta tabada olulist, tekst ei lohise, hakkab vaid, mida edasi, seda kiiremalt ja kaleidoskoopilisemalt pöörlema, nii et lõppedes on kahju, et otsa sai.

04.12.2015 07.12.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto