Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Anu Saagim arvustab: Stig Rästa – rosinasilmne pätipoiss

Kontserdilaval paipoisilikuna mõjuv Stig Rästa oskab üllatada ka oma teise poolega. FOTO: Viktor Burkivski

Nii kerge, nii pisike! See oli mõte, mis esimesena pähe turgatas, kui Stigi «Minu Kennedy» Rahva Raamatus teiste edevate raamatute vahelt lõpuks üles leidsin. Kiirelt sirvisin läbi paarkümmend pilti loo kangelase värvikatest hetkedest eluteel. Oi, kuidas mulle meeldivad piltidega raamatud! Need on justkui maiuspalad. Eriti sellised, kus peategelane jutustab  oma elulugu. Nimede taga peab olema nägu.

Tellijale Tellijale

Stigi raamat on lobe lugemine. Eessõnas hoiatab Stig, et tema raamat ei pruugi sobida lastele, ja soovitab seda rohkem lastevanematele, et nood oskaks oma kiirete ja tähtsate toimingute kõrvalt tähele panna, kuidas lapsed oma aega veedavad ja eelkõige, mida nende silmaterakesed tarbivad nii suu kui ka kõrvade kaudu. Mis mõttes? Mina soovitan raamatu kiirelt teismeliste kohustusliku kirjanduse nimekirja arvata. 

Mis mind enim hämmastas, oli tunne, justkui räägiks Stig minu lapsepõlvest ja tiineka-aastatest. Kontrollisin igaks juhuks üle, kas tõesti on meie vanusevahe paarkümmend aastat. Kuidas see võimalik on?

07.12.2015 09.12.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto