Evelin Ilves: jah, ma leinan, kuid ma ei ole õnnetu

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Evelin Ilves

FOTO: Meisi Volt

Päeval, mil kohtume, kirjutab Postimees oma horoskoobi-veerus Evelin Ilvese tähemärgist nii: «Elumetsa ära eksimine ei olegi nii kohutav, kui alguses arvasid. Pigem on see seiklus, mis toob kõik varjuta päevavalgele.» See on üks novembri keskpaiga õhtu, Evelin Ilves on otsustanud pärast kuid kestnud kaalumist anda Arteri jõulunumbrisse avameelse intervjuu. Me vestleme tunde ja lepime kokku, et fotosessiooni teeme detsembri algul. Ent pildistamine lükkub külmetuse tõttu edasi.

Korraga kõik muutus.

Täna on nii, et Evelin Ilvese intervjuu avaldamiseks õigemat aega praegu riigipea eraelus toimuvat arvestades ei ole. Fakt on, et elus ei lähe kõik nii, nagu me plaanime ja soovime. President ja Evelin teavad seda lõppeva aasta näitel iseäranis hästi.

Me kohtume novembri keskpaigas, vaikses kambris vanalinnas. Evelin on rahulik ja ütleb kindlalt, et on valmis kõnelema. Peab siis pikema pausi ja kui rääkima hakkab, on ta hääl kohati loomupärasest kõrgem. Justkui kurgus tulvaks.

On teil mõni ehe viimase aasta jooksul ära lagunenud?

On. Aga olen elu jooksul palju harjutanud ja lõpuks üsna selgekski vist saanud, et vähemalt asjade puhul ei ole küll millegi kadumist või katkiminekut vaja kahetseda. Mitte et asjadel poleks hinge, aga kui läheb, siis läheb. Põdemine midagi tagasi ei too. See aga ei tähenda, et hoida ei oska.

Mõraste nõudega muide on mul sama suhe. Viskan kõik täkke või mõraga asjad ära, sest mu vanaema õpetas, et mõraenergia pole hea.

Üks minu moto on: «Tuba peab puhas olema.» Nii olgu ka su hingetuba. Ja see ei ole puhas, kui hoiad seal mõranenud tundeid.

Evelin Ilves Kanal 2 rõdul. Foto: Liis Treimann

FOTO: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Kui aga südames on mõra?

Arstina ütlen, et siis on lõpp. Romantilised mõõtmed mu suhtumist ses osas ei muuda. Mõni ütleb jah, et ta südames on mõra, mina ütlen, et mul on hing haige. Nii nüüd ongi.

Kui nüüd ilukirjanduslikult mõelda, siis minu jaoks on süda suur tuledes maja, kus on palju kambreid. Kui kuskil midagi juhtub, siis kustub mõni tuli lihtsalt ära, ent maja kokku ju ei kuku sellest.

Muide, selline tunnete ja protsesside bioloogiale taandamine aitab ratsionaalselt asju võtta, lihtsustab. Olen seda korduvalt nüüdki teinud. See aitab mul enda sisse n-ö tagasi tulla, vaimselt ja füüsiliselt terveks jääda.

Millisena te lapsena abielu kujutlesite?

Lapsena ei unistanud ma abielust üldse. Unistasin hoopis kahest ametist: tahtsin saada moeloojaks ja teadlaseks.

Nüüd olen kaks korda abielus olnud ja mõlemal puhul uskunud, et elan teisega aegade lõpuni koos. Mõlemad on suurepärased abielud olnud, millest ühtegi päeva ma ära ei annaks, on siis läinud nagu on.

Usun ka, et armsad inimesed jäävad me ellu alatiseks.

Olete te ambitsioonikas?

See pole õige sõna mind kirjeldama. Olen nõudlik. Ambitsioonikus tähendab seda, et tahad kuhugi kõrgele ja kaugele jõuda, kasvõi vähemalt silmapaistmise mõttes. Nõudlikkus tähendab, kui teed kõike hästi, võimalikult hästi, nii hästi, kui suudad ega tee ses osas enesele iial hinnaalandust.

Kas see on teil ka suhetes õnnestunud?

Ega seda lihtne teostada ole, sest me kõik oleme ju erinevad. Kõige olulisem on säilitada väärikus. Elu on nii seatud, et meie teel on ridamisi igasuguseid suhteid ja suhtekesi. Nii on minu jaoks kõige olulisem säilitada neid suhteid, mis ennast paremaks teevad, arendavad, paremad küljed esile toovad.

Kui aga suhe hakkab sind alavääristama, alandama – mis iganes sel skaalal välja tuleb – tuleb taolisest suhtest kohe eemalduda.

Seda piiri on raske tabada, aga juba esimene märk on oluline.

Tõsi, võib olla, et juhtunu oli arusaamatus – ent siis tuleb omavahel kiiresti ja korralikult rääkida. Kuni rääkida saab, on veel uusi võimalusi.

Abielludes seisame me alati tundmatuse lävel. Keegi on öelnud: abielu ei ole vaiksesse randa sõudmine, vaid tormisele merele jõudmine. Nii et kui sa tormi kardad, siis ei tasu minnagi.

Autojuhtimisest, töölkäimisest ja Kadriorust

Evelin Ilves räägib südamelt ära: «Seal majas ja selle institutsiooni sees on palju asju, mida on ühtviisi kirjeldatud, kuid tegelikkus on teine. Paljud asjad otsustatakse eelneva kogemuse põhjal: nii on olnud, nii peab edasi olema.

Võtame või näiteks auto juhtimise. Mul on 17-aastasest alates juhiluba. Ka Toomasega kooselu algul, kui kuhugi sõitsime, istusin mina alati roolis ja tema tegi kõrvalistmel tööd.

Presidentuuri algul kadus see kõik, ent 6 aastat hiljem selgus, et mul on siiski õigus autot juhtida. Sest presidendi ja perekonna puhul on seaduses erinevad kirjed. Töölkäimine oli teine teema, kus oli tõlgendamiseruum. Kuid Kadriorus  valitses lihtsalt öeldes suhtumine: kui midagi viltu läheb, on klattimisega nii palju jama, et hoiame parem kogu olukorra kohe eos ära.

Seadus ei keelanud mul tööd teha ja mina tahtsin tööle minna, et ennast teostada. Kuid ma ei saanud teha erialast ehk turundusjuhi tööd, ent seda ma alguses kõige enam soovisin. Kadriorus peeti päriselt ka mitu pikka koosolekut sel teemal – arutati minu töölemineku plusse ja miinuseid. Leiti, et kui presidendiproua läheb firmasse tööle, teenib ta kasumit ja kasutab ära infot, mis ei oleks selles töös ehk muidu ette nähtud, lisaks saab firma kasu, sest minu palkamisega kaasneks teatav tähelepanu, mis toob konkurentsieelise jne. Samas nähti võimalust, et võin tekitada otselingi presidendile jne.

Lõpuks öeldi mulle lihtsalt, et võin minna koerte varjupaiga juhatajaks. Saan kantseleist aru tegelikult, sain juba siis. Ent ma tahtsin ennast teostada. Kui arstilitsentsi taastama läksin, oli mul neist keeldudest juba tõesti kõrini. Mu mõõt oli täis ja otsustasin, et nüüd ma lihtsalt lähen, teie lahendage, kuidas teile vaja on. Ehk et kui leiate, et ihukaitse peab perearstikeskussesse kaasa tulema, suhelge otse ja leppige kokku. Mina tahan teha tööd ja punkt.»

Oma esimeses abielus Karli Lambotiga olite mõlemad vabad, lahku läksite sõpradena. Toomas Hendrik Ilves oli siis aga endiselt abielus.  Nii on teid tembeldatud abielulõhkujaks. Olete te seda?

Ei. Leian, et keegi ei saa teise elu lõhkuda. Kui pole mõrasid, siis ei saa ju ka vahele tulla.

Mis lõhkuja-nimetusse puutub, siis mind on igapidi nimetatud. Sildid pole elu. Ma tean ise kõige paremini oma väärtusi ja tõekspidamisi.

Nõmmel, Piiri tänaval olid avatud kodukohvikud ja toimus palju muudki huvitavat. Evelin Ilves koos Shubi ehk Shubertiga: ta on minu elus täna kõige tähtsam mees. Foto: Jaanus Lensment

FOTO: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES/

Kas Komeedi terrassil 2014. augustis nähtud suudlus oli tagajärg?

Jah, see oli tagajärg. (Sel esmaspäeval sotsiaalmeedias tehtud avalduses ütles Evelin Ilves, et teade presidendi kihlumisest olevat vastus paljudele küsimustele, mida temalt viimastel kuudel on küsitud. – toim)

Kas Kroonikas ilmunud fotod olid teie teadlik lavastus?

Ei, seda kindlasti mitte. See ei ole mu loomuses.

Küll aga olin ma siis juba pikalt olnud kurb, sest kõik oli pikemat aega kestnud…

Mis täpselt?

Ei olnud hästi mu asjad, tunnetasin olukordi...

Milline abielu teil oli?

Esimesed 16 aastat olid suurepärased.

(paus)

Lähtun sellest, et kõik mida siin räägin, peab olema kuulatav ja loetav ka mu lapsele ja mitte teda kahjustama või haiget tegema.

Oled te oma käitumistega leheveergudele jõudes sama mõelnud?

Jah. Ent ikka juhtub asju, mida sa ei oska ette näha.

Milline on teie suhe oma 12-aastase tütrega?

Meil on Kadri Keiuga väga avatud suhe. Vastan kõikidele ta küsimustele, nagu olen seda teinud ka siis, kui olid meie peres kõige keerulisemad hetked. Mõistan ka, et arusaamine ajas muutub.

On teie tütar koolis viimase aasta jooksul märgatavalt viltusema tähelepanu alla sattunud?

Õnneks ei. Ta on ka sedavõrd heas koolikeskkonnas ja pigem ise selline  kiusatute kaitsja.

Aastaid tagasi, isadepäeva eel, tegime Vikerraadio «Keskööprogrammi» ja te ütlesite, et kõige enam naudite õhtuseid jutuajamisi Ärmal, teie ühises kodus ja et te räägite Toomas Hendrik Ilvesega väga palju… Miks te end oma suhtekriisist välja ei rääkinud? (paus)

Jah, me rääkisime palju aastaid ja hästi palju. Kuni siis äkki see muutus.

Ühel hetkel ei olnud puht füüsiliselt enam üldse aega, isegi üksteise jaoks. Lõpuks president töötas pidevalt, minu meelest isegi kolmekordse koormusega – nii ajalises kui ka energeetilises mõttes.

Võib öelda, et ma oleks pidanud teda veelgi rohkem toetama. Tõsi!

Aga minu eneseteostamise puudumine võttis minult igasuguse võimekuse veel kellelegi keskenduda.

Eneseteostuse all peate te silmas oma töötamist. Kas te ei võinud siis veel veidi oodata: 2016 oktoobris olnuks kõik ju läbi?

Ei, see ei käi nii. Kaas oli mu katlal juba ammu pealt lennanud.

Isiklik eneseteostus on mu jaoks sedavõrd tähtis. Üks toit on ühele õnnistuseks, teisele mürk. Oleksitega ma ei tegele.

Piirangute keskkonnas ei saa me keegi toimetada, sellest väljas olles mõistan alles, kui paljude ootustega olin ma seotud. Kõik traditsioonid pluss  isiklikud ootused. See on väga keeruline, kui kõik pilgud on ühte punkti suunatud, ja sina seisad seal. Sina, kes sa oled sattunud keskmesse sellepärast, et sa armastad kedagi ja abiellusid temaga. Kuid ootused on mõlemale kõrged, olgugi et erinevad.

Linnalegend räägib, et käesoleva aasta aprillis visati teid lossist lihtsalt välja. Et lahutusplaan tuli kiirelt ja ootamatult. Ometi jäeti teile õhtupoolik, et oma lähematele isiklik kiri saata. Mis sellele õhtule eelnes?

Olen mõelnud, et keegi ei saa sulle teha seda, mida sa ise endale teha ei lase.

(paus)

Mõtlesin väga palju asju läbi ja selgeks. Üritasin mõista, miks mingid asjad juhtuvad. Sest kui keegi oleks mulle kaks aastat varem öelnud, et aprillis 2015 oled sa lahutatud, poleks ma teda ühelgi juhul uskunud.

Sain aga nii pime olla vaid seetõttu, et ma lihtsalt ei adunud, kuidas mu eneseteostuse karikas täis tilkus.

Milliseks olete üksi elatud seitsme kuuga muutunud?

(paus)

Usun, et ma ei ole muutunud, sest olen kogu aeg olnud sama inimene. Olen mina, Evelin. Mind tahetakse näha kellegi teisena, ent tegelikult oli sisu ju sama, vorm lihtsalt muutus. Ja ma vormusin. Me kõik peame elus pidevalt midagi õppima, lihtsalt see, mida mina nendel aastatel pidin õppima, oli inimestele palju rohkem nähtav. Kuid see ei tähenda, et  olen kellekski teiseks muutunud.

Elu on muutusi täis ja kui neid suuruse järgi reastada, siis mind muutis kõige enam see, kui kolisin imikuga Ärmale metsa elama.

Olete te süüdlast ses loos otsinud või näinud? Oli siin kolmas osapool?

Mul ei ole olnud ega ole mingit noort armukest ja ma olen veendunud, et ka Toomasel ei olnud armukest. Ehkki mulle saadetakse siiani FB kaudu fotosid, kus Toomas on kuskil seltskonnas mõne naisega.

Kuni ma ei ole oma silmaga näinud või südamega tundnud, pole seda olemas.

Kas teie armastus hääbus?

Ei, seda ma ei usu. Kõik teiseneb ja muutub lihtsalt.

Abielu lihtsalt lõppes ära?

Jah, pigem niipidi.

Lõppev aasta viis teilt osa elust: väliselt positsiooni, sisuliselt kodu, mida ehitasite. Mis tundega te päriselt lahkusite?

Ma ei mäleta, päriselt ei mäleta. Inimesed ei usu mind, kui nii ütlen. Aga usun, et see on terve mõistuse kaitsereaktsioon. Parem on nii, et ma ei säilita ebameeldivaid olukordi. Midagi karta on samuti mõttetu – hirm ei aita meid milleski.

Millise mehega olite te 11 aastat abielus ja elasite 18 aastat koos?

Maailma kõige ägedama mehega, erinevates parameetrites mõõtes. Pidamata üldse silmas maailma mastaabis tiitlit, vaid teda kui inimest. Olen selle võimaluse eest väga, väga tänulik.

Nüüd, viimastel kuudel, olen mõelnud, et huvitav kui paljud meist üldse võivad oma abielust nii rääkida.

Ma imetlesin teda ammu enne, kui päriselt kohtusime. Ja kui lõpuks tutvusime, siis oli ta veelgi kütkestavam mu jaoks kui eemalt nähes.

Mis oli esimene asi, mida te tema puhul nägite?

Välimus, süda, pea – ehk et ta on meeletult tark, vaimukas ja sarmikas. Ta suudab eneses leiduvat tarkust kogu aeg elavana hoida. See on erakordne ja teeb temast erakordse. Ülikoolis oli mõni selline õppejõud. Aga suuta seda veel suurel areenil ja täiesti teises valdkonnas ja taolise auditooriumiga.

Eestlane on pidanud oma presidenti kohati ülbeks. On ta seda?

Kindlasti mitte. See mulje ilmselt sünnib sellest, et ta on lihtsalt nii palju üle enamusest inimestest – tajutakse, et me lihtsalt ei küüni tema tasandini. See tekitab alaväärsustunde.

Kas teie ei ole end alaväärsena Toomas Hendrik Ilvese kõrval kunagi tundnud, või oli teievaheline tundeside sedavõrd tugev, et see tasandas kõik konarused?

Ma ei kogenud seda kunagi nii. Ehk seetõttu, et suhestun kõigiga. Ma ei ole kuskil kihis elanud ega mõtle kastis. Nii tekivad mul ka kõik suhted üle piiride – see ei ole lihtne, möönan. Kuid see on mu elu ja ma teisiti ei oska.

Ja ometi jäite te ses liidus üksi. Miks?

Jah, viimased kaks aastat oli teisiti… tema fookus läks mujale ja minul tekkis selles abielus tähelepanupuudus.

Loomariigis on kõige kõvem valuuta tähelepanu, kõige suurem karistus on sellest ilmajäämine. Inimesena mõistan, et see ongi elu, kui aga seda tunnetad, tuleb suunda muuta.

Vaadake praegu presidenti – kuidas ta särab! Ta elab jälle, käib väljas, on lõbus ja elav. Mul on väga hea meel seda näha, sest vabatahtlikult ei teinud ta taolisi käike juba aastaid.

Evelin Ilves oma raamatu esitlusel. See jääb mõneks ajaks ainsaks raamatuks, usub Evelin täna. Foto: Mehis Palotu / Pärnu Postimees

FOTO: MEHIS PALOTU/PRNPM/EMF

Mahatma Gandhi ütles, et õnn on see, kui kõik su mõtted, sõnad ja teod kõlavad kokku. Kui sageli teie elus on nii olnud?

Me kõik püüdleme ju harmoonia poole, soovime tasakaalu. Kuid tasakaal ei ole püsiv nähtus, ent ma olen pidevalt sinnapoole teel.

Olen õnne ja õnnetuse teemal palju mõelnud… Viimastel kuudel olen end halvasti tundnud palju kordi, kuid ma ei ole õnnetu, sest teadvustan: see on areng, mille olen ise oma ellu kutsunud.

Mu keha ja vaim peavad selle leinaperioodi läbi tegema. Nii ma lihtsalt leinan seda, mis on teiseks saanud.

Mida te leinate?

Lõhnu, olukordi, hetki... see ei ole ratsionaalne kuidagi. Kuid jah, ma leinan, ent ei ole õnnetu.

Mind on halbadest hetkedest üle aidanud jooga ja kõrge intensiivsusega militaaralad ning need mõlemad on õpetanud: kui sul on nii raske, et hullemaks minna enam ei saa, ära ikkagi anna alla, sest just seda teadvustades läheb kergemaks.

Nii jälgin ennast reaalselt kõrvalt – kui on külm, pime, vihm, üksindus, kehakaal on juurde tulnud … ja siis, kui oled kõik enese ette heitnud, hakkab hetke pärast parem. Loe Kunksmoori, kus ta rippus korstna otsas, põlenud ja läbiväsinud ning ütles: «Oh, sa vaene Kunksmoorikene, küll sul on ikka halvasti!» Ma mõtlen niisamuti.

Kui aga võrrelda nüüd teie elu eelmist nn ühiskondliku kleidi perioodi ja tänast Kunksmoori perioodi – kumb kaalub kumma üles?

Vaikiv ühiskondlik kleit oli tõesti see roll, mida minu puhul oodati. Ja kuna kleit oli äkki kuidagi eriti tähtis, siis muide, minu jaoks on kleit alati sisemuse peegeldus olnud. Nüüd on need killuke Eesti kunsti, käsitöömeistrite ja moeajalugu. Suur osa neist mu oma looming, metsikult heas teostuses.

Kuid ma ei igatse seda etappi, sest elus käib kõik lainetena. selleks, et neid kleite kanda, on vaja taluda erakordsetes kogustes tähelepanu. See ei ole lihtne. Palju lihtsam on käia dressipükstes ja tähelepanuta.

Tähelepanu pole teid siiani jätnud. On's nüüd parem?

Tähelepanu on nüüd hoopis teistsugune. Inimesed teretavad, vaatavad ilma igasuguse probleemita mulle otsa ja iga päev soovib keegi vestelda.

Teist avaldatud fotodel on figureerinud ka üks noormees...

Mida temast rääkida?

Ta on üks armas hing, suhtleme Messengeris, aga ma ei ole teda juba kaua aega näinud.

Kas pinge läks liiga suureks?

Ei, lihtsalt meie igapäevaelu trajektoorid ei puutu kokku.

Kas vastab tõele, et te olete juba ammu lähedased?

Oi ei. Ma rääkisin temaga esimest korda juttu eelmise aasta oktoobris.

Kas naisel on elus üldse meest vaja? Kui, siis milleks?

Kui suhe teeb sind paremaks, võimsamaks, loomingulisemaks, siis muidugi. Kui ei, siis pole vaja suhet ka hoida.

Mõned on üksi tugevamad. Mina olen kellegagi koosolija, mulle meeldib pesa punuda, kokata ja küpsetada.

Praegu on mu elus selline etapp, kus palju puudub, järelikult pean ma midagi nüüd jälle õppima. Miks muidu elan ma kortermajas 10. korrusel? Tunnen end seal nagu kummutisahtlis.

Jah, selles korteris on parem aura kui Kadrioru lossis ehk et ma ei ole ka lossiinimene. Pigem maamaja mere ääres, mis tähendab, et Ärmal igatsesin ma merd, ent sain pidevalt käia paljajalu.

Nüüd käin tihti Hiiumaal. Viimati kogesin eriti selgelt: oli pime, märg ja külm, aga kohe, kui saarel jala maha panin, oli väga õige ja hea tunne. See annab jõudu.

Nii käingi seal lootuses, et leian äkki oma koha. Sest mu elus on nüüd ka see aeg esmakordselt, mil mul pole oma peenart.

See on ka koht, kus ma olen täitsa üksinda, näiteks siis, kui Kadri on isa juures.

Kuidas teil lapse jagamine käib?

Toomas on nii palju ära, et enamasti on Kadri nüüd minu juures olnud. Kui aga Toomas Eestis on, siis on laps koos koeraga isa juures. Nad suhtlevad muidu aga väga tihedalt – nad on ühest puust tehtud.

Milline isa president on?

Suurepärane, liialdamata. Ja seetõttu on neil tihe side. Ehkki jah, kõigi jaoks ei saaks pidevalt sõidus olev isa ju hea olla.

Kadriorus käib Toomas tunduvalt tihedamini kodus kui enne Brüsselist. Siis oli see intervall kahe-kolme nädala pikkune ja pidin ikka lapsele tutvustama, et näe, see on sinu issi.

Kadri on väga oma isa moodi, ehtne Ilves. Üks märk sellest on, et ta hakkas juba paar aastat tagasi kaasa lööma isa ja venna mitmekeelsetes kalambuurides, mida nad omavahel vahetavad. Mina ei sulandu sinna kuidagi, ehkki mul on keeletaju, aga no nad on selles ikka eriti andekad, luues ühest keelest teise sõnakonstruktsioone.

Toomas korjab õhust lapse arengut, kinkides talle just neid õigeid plaate, raamatuid või äppe. Millega Kadri praegu lõbustab, on issi kingitus: keele-äpp, milles kasutatakse korraga nelja keelt. Vahel on Kadri nii õhinas, et poole ööni ei saa magama.

Ma ei ole selliste kinkide pealegi tulnud, või osanud neid nimesid märgata. Toomas aga tajub. Millist isa üks laps veel soovida võiks?!

Presidendi emast ehk teie ämmast räägime ka. See on tema korter, milles elate nüüd. Millised on aga teie suhted oma ämmaga?

Selle korteri aitasin leida ja sisustada tegelikult mina. Ämm maksis raha. Mul on väga tore ämm, ja mul on väga soojad suhted oma mõlema ämmaga. Nad on üliarmsad inimesed mu jaoks.

Toomase ema on pikemat aega Ameerikas, nägin teda viimati aasta tagasi.

Kadri Keiu on välimuselt väga vanaema moodi.

Rahast rääkides olete öelnud, et finantsilises mõttes väljusite te abielust oluliselt vaesemana kui sisenesite. Samas on teada, et president võttis 200 000 eurot laenu, et teile lahutust korvata.

Ta tegi selle rahaga erinevaid asju, mida täpselt, ma kõike ei teagi.

Läksin oma kinnisvaraga meie abiellu ja müüsin maha oma mere ääres asuva korteri, laenates saadud raha Ärmat ehitanud firmale. Vaid osa sellest summast sain ma nüüd tagasi. Kui ma saan mingi summa tagasi, võib see ju tunduda ka suure summana, kuid fakt on, et ma läksin suure kaasavaraga. Seda, mis abielu ajal tekkis – ei saanud ma tagasi.

Ma ei põe, ehkki mul pole kodu, polnud hetk tagasi töödki. Ent mul oli võimalus puhtalt lehelt alustada.

Mis teil täna on?

Mul on töö tänaseks. Kõik muu tuleb, kui on selleks aeg.

Miks jätsite intervjuusaatesse «5 aastat hiljem» minemata?

Mul sai tahtmine otsa. Kadus igasugune motivatsioon minevikus tuhnida.

Evelin Ilves ja Siim Rikker 2015. aasta Viljandi Folgil. Foto: Elmo Riig / Sakala

FOTO: Elmo Riig/SAKALA

Eesti rahvas on pidanud teid aastaid enda omaks. Öeldakse isegi, et olete meile seletuse võlgu. Olete te midagi kellelegi võlgu?

Huvitav küsimus. Ma ei pea seletusi silmas, kui ütlen, et pingutan, et mitte võlgu olla.

See on lõunaeestlase mentaliteet – kunagi ei lähe tühja käega, ja kui tuleb külaline, siis paned talle veel midagi kaasa, et oleks ikka rohkem antud kui saadud. Kui peab midagi tasakaalust väljas olemas, siis olgu parem niipidi.

Nüüd aga teen ma nii, nagu mina tahan, mitte nii, nagu ma pean.

Kahjutundest rääkides: millest on teil kahju?

Mul on kahju, kui teen kellelegi haiget. Aeg-ajalt tuleb iga samm tagasi võtta. Mõni inimene on nagu deemon, kes inspireerib sind kahvliga tagumikku torkama. Teinekord teed tahtmatult haiget. Kogu meie lahkumineku jamaga tegin ma Toomasele nii palju haiget, et mul on sellest siiani väga kahju.

Kas ta on teile andestanud?

Ma ei oska öelda. Tean vaid, et ta ei ole hea andestaja.

Olete te pärast lahutust rääkinud?

Ei. Sellest kõigest on lihtsalt liiga vähe aega möödas.

Olete te kohtunud?

Ei, teadlikult. Isegi kui oleme samale üritusele sattunud.

Kui (tänane kihlatu – toim) Ieva Kupche presidendi sõbrana esimest korda avalikkuse ette toodi, olite sel kontserdil ka teie. Mis tunne teil oli?

Tead, ma ei näinud seda naist enne kui järgmisel päeval meedias.

Aga siis oli mul hea tunne. Sest mõistsin, et Toomas on ellu ärganud jälle. Et ta on president-olemises kõvasti tagasi tõmmanud ja jälle inimeseks muutunud.

Nii mõnigi naine ütleb täna, et tal oli teist siiralt kahju.

Ei ole vaja, see kõik on nüüd nii.

Kui keegi välimuse järgi kedagi hindama hakkab, siis see ei kirjelda suhte iseloomust mitte midagi. Loeb energeetiline väli, kui ollakse sünkroonis.

Issakene, kui ma vaatan neid pilte mehest, kellesse ma kunagi armusin – 30 kg paksem ja väliselt hoopis teine mees. See ei mänginud ju rolli…

Palun siduge ühte lõpetuseks kolm sõna: moraal, truudus ja eetika.

Kõik taandub aususele, eelkõige tuleb olla enda vastu aus. Kuid kellelegi teisele ei ole ka vaja valetada. Arsti elukutse puhul ju räägitakse sellest tuhandeid aastaid – kas rääkida täit tõtt, osaliselt tõtt või jätta rääkimata. Ent ühes ollakse kindlad: valetada ei tohi.

Eesmärk saab sellisel juhul oli vaid üks: võimalikult vähe kahju tekitada.

Üks inimene tahab teada kogu tõde kohe, sest ta suudab nii kõige paremini kogu olukorda hallata. Teine tunneb, et ta ei taha midagi teada, sest ta tunneb end nii palju turvalisemalt ja kõik ülejäänu on seal vahepeal.

Mina tahan teada kõike ja kohe, ükskõik kui raske see on. Kui ma tean, suudan kõigele otsa vaadata. Valet ma ei tolereeri.

Tagasi üles