T, 5.07.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Jaan Tamm: autokraatne valitseja ei sobi Eesti sümboliks

Jaan Tamm: autokraatne valitseja ei sobi Eesti sümboliks
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Jaan Tamm
Jaan Tamm Foto: PEETER LANGOVITS/PM/SCANPIX

Arheoloog ja kauaaegne muinsuskaitse seltsi esimees Jaan Tamm ei pea õigeks Konstantin Pätsi monumendi püstitamist Eesti Vabariigi 100 aasta juubelil kui sümbolit Eesti ajale. Bütsantslikul kombel tahetakse tõsta pjedestaalile ühte autokraatset valitsejat ning jäetakse hoopiski kõrvale enne ja pärast Pätsi läbi terve sajandi eestlust kandnud rahvas, kirjutab ta.

Sattusin kolleeg Trivimi Vellistega toimunud diskussiooni tõttu lugema Maarja Vaino artiklit «Sümbolitest loobumise talumatu kergus» (PM, 10.11), milles ta hoiatab meid sümbolitest loobumise eest, kuna see võib põhjustada ühe olulise, meid kõiki ühendava tasandi kadumise. Oma mõttearendust illustreerib ta näidetega Estonian Airist, ETV+, pooleliolevast haldusreformist, piirilepingust ja Tartu rahust, Konstantin Pätsist, Eesti Postist ja Fr. R. Kreuzwaldi nimelisest trammipeatusest ning rahvuseeposest.

Olles Maarja Vainoga mitmeski asjas nõus (meeletu bürokraatia, takerdumine pisiasjadesse, nürimeelse paberimajanduse vohamine), ei saa kuidagi nõustuda süüdistustega rahva aadressil, kes nagu ei tajuvat sümbolite kadumises peituvat ohtu kultuurile, rahvale ja riigile ning oskamatust näha suurt pilti.

Kuna ei pea ennast tulevikuvisioonide ega ka tänaste otsuste mõju hindamisel eriliseks asjatundjaks (seda näitab ikkagi aeg, mitte me soovunelmad), siis keskenduksin pigem ajaloole ehk mineviku «sümbolitele». Tahtmata lehelugejat koormata juba toimunu ehk sõjaeelse Eesti Vabariigi ajaloo ümberjutustamisega, soovitaksin siiski enne võimalikku diskussiooni laskumist lugeda kahte suurepärast ülevaadet sellest perioodist. Kõigepealt Toomas Karjahärmi ja Väino Sirki «Vaim ja võim» (Tallinn, 2001), milles vaadeldakse «vaikiva ajastu» kujunemise eellugu ning seda, kuidas Euroopa mõistes küllaltki demokraatlikust riigist sai ülimalt autokraatliku valitsemiskorraga ja tasalülitatud kodanikühiskonnaga moodustis, mida juhtis piiramatu kõrgeima võimuga Konstantin Päts.

Vapside võimuhaaramise kartusele viidates korraldasid Konstantin Päts ja Johan Laidoner sõjaväe toetusel 1934. aasta 12. märtsil riigipöörde, millest rahvas ja seni parlamentaarset riiki juhtinud riigikogu liikmeid informeeriti alles õhtul kell 22.00 alanud pressikonverentsil. Samas kuulutas Konstantin Päts Eesti rahva haigeks, mistõttu «teadlik ja tõsine otsustamine riigielu põhiküsimusis rahva kaudu on võimatu».

Statistiliselt on Päts Eesti riigipeadest pikima valitsusajaga riigijuht. Teistega võrreldes ainult selle erinevusega, et kui senini oli juhtimine vahetunud parlamentaarsel teel, siis 1934. aastal toimus see tema poolt üleriigilise kaitseseisukorra kehtestamise käigus, mil ta nimetas Laidoneri sõjaväe ülemjuhatajaks ning ennast peaministriks riigivanema ülesannetes. Autokraatlik riigikord tähistaski vaikiva ajast algust, mil ainuparteina valitses 1935. aastal moodustatud Isamaaliit.

Pätsi ideaalkuju loomise teenistusse rakendati 1934. aastal loodud propagandatalitus. Ükskõik milline Pätsi algatus sai meedias kohe kuningliku tähelepanu, raiuti raamatusse, põlistati foto- ja filmilindil. Pätsi pildiga postmark oli alles algus. Eestluse tugevdamise sildi all algas võitlus võõrapäraste nimede eestistamiseks, mille ohvriks langesid isegi senini oma identiteedi, keele ja kombed säilitanud setud, kes siseminister Kaarel Eenpalu (Karl Einbund) ja Politseivalitsuse abidirektori Oskar Angeluse 1935. aasta 28. veebruari määrusega loeti kõik eestlasteks.

Rahva isa kuju põlistamise vahepeatuseks sai isikliku ausamba rajamine sünnikohta Tahkuranda. Aga isegi tollases maailmapraktikas haruldasest isikukultuslikust eneseupitamisest (ausammas eluajal) oli talle veel vähe. Tavapärase riigivanema ametinimetuse vahetas Päts välja veelgi tugevama mõjuga riigihoidja vastu, mille ta peagi asendas ka Euroopas enam arusaadava presidendiga. Ja nagu talle juba kohaseks saanud: mitte vabade üldvalimiste kaudu, vaid pooleldi tema poolt nimetatud institutsioonide ühisistungil 24. aprillil 1938.

Maarja Vaino toob Konstantin Pätsi kui riigimehe populaarsuse näitajaks Karl Ristikivi poolt Pätsi valitsemisaja ühisnimetajaks toodud «seitset viljaaastat». Kuigi autoriteetidele viitamine on üks demagoogia põhivõtetest, tahaks meenutada, et sama mees hakkas end irooniliselt kirjavahetuses kolleegide ja sõpradega Karl Konstantiniks nimetama. Ning poetess Betti Alver lisas «Vaim on vardas ja väntab härg». Samas olen kohanud Saaremaal muldvanu memmesid, kes tõsimeeli arvasid kohtumise Konstantin Pätsiga oma lapsepõlve üheks kõrghetkeks.

Peatumata pikemalt Pätsi ja Laidoneri kahel viimasel valitsemisaastal, millest võite lugeda äärmise põhjalikkusega tegevtoimetajate Meelis Maripuu ja Enn Tarveli koostatud kaheköitelisest artiklite kogumikust «Sõja ja rahu vahel», võiks kahelda väites, et Päts jagas oma rahva saatust. Tegelikult vaenlasele vastuhakkamise või vähemalt sõjaväele ja rahvale võitlusesse astumise võimaluse andmise asemel otsustas ta võimu ise ilma ühegi püssipauguta üle anda.

Olgu selle illustratsiooniks tema viimane käskkiri nr 185 21. juulist 1940: «Riigivolikogu kokkutulek, mis toimus vastavalt minu otsusele nr. 175,5. juulist 1940 ja nr. 205, 19. juulist 1940, tähistab uut ajajärku Eesti Riigi korraldamisel. Kuna minu ülesanded Vabariigi Presidendina olid määratud senise Eesti Vabariigi põhiseaduses, siis uuele põhikorrale ülemineku puhul loen mina tarvilikuks oma volitused maha panna ja Vabariigi Presidendi ülesanded üle anda peaminister dr. Joh. Varesele. Ühtlasi pöördun mina Eesti vabariigi kodanikkude poole üleskutsega suhtuda täie usaldusega ja anda täit toetust Vabariigi Presidendi asetäitjale kõigis sammudes, mida ta peab tarvilikuks ette võtta Eesti riigi ja rahva üldiseks heaoluks, …».

Mõningate Konstantin Pätsi tegevuse õigustajate jutud, et ta püüdis aega võita, on õiged vaid osaliselt. Aega võitis ta eelkõige endale, mitte eesti rahvale. Erinevalt valdavas enamuses esimestel Nõukogude okupatsiooniaastatel hukatud sõjaväe- ja riigitegelastest ning nõukogulikus üldmobilisatsioonis tööpataljonides haigustesse või nälga surnud ca 10 000st Eesti Vabariigile truudust vandunud sõjamehest elas Päts neist peaaegu 15 aastat kauem.

Veelgi enam: ta mõisteti nõukogude võimude poolt ka õigeks ja rehabiliteeriti. Nimelt toimus 1954. aastal 15. novembril Moskvas N. Šverniku eesistumisel koonduslaagris, vanglas või asumisel viibivate, nn kontrrevolutsioonilistes kuritegudes süüdi mõistetud isikute kriminaalasjade läbivaatamise keskkomisjoni istung, mille otsus kõlab järgmiselt: «Tühistada NSVL julgeoleku Ministeeriumi 1952. a. 29. aprilli otsus Konstantin Pätsi suhtes ja lõpetada asi Vene NFSV KrK paragr. 11 alusel kriminaalkorras ning vabastada K. Päts sundravilt.»

Eelviidatud 1952. aasta otsusega oli Konstatin Päts juba vangistusest vabastatud ning paigutatud psühhoneuroloogiahaiglasse. Et tollane ENSV juhtkond võttis Moskva poolt rehabiliteeritud Pätsilt võimaluse kasutada rehabiliteeritule antud õigusi (saada korterit jne) ning selle asemel ta uuesti Venemaale saatis, jääb aga igavesti siinsete võimurite südametunnistusele.

Tahtes Pätsis näha Eesti Vabariigi 100 aasta juubelil sümbolit nn Eesti ajale, on pigem usu kui ratsionaalse teadvuse küsimus. Maarja Vaino kutsub oma artikli lugejaid mitte takerduma pisiasjadesse ning nägema suurt pilti. Tegelikult on asi vastupidine. Need, kes Konstantin Pätsi monumenti kui sümbolisse usuvad, unustavad aga ära Eesti ülejäänud ajaloo. Bütsantslikul kombel tahetakse tõsta pjedestaalile ühte autokraatset valitsejat ning jäetakse hoopiski kõrvale enne ja pärast Pätsi läbi terve sajandi eestlust kandnud rahvas. Erinevalt Pätsist on tegelikult ikka eesti rahvas see, tänu kellele me üldse rahvana säilinud ja tänasesse päeva jõudnud oleme.

Tagasi üles