Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Moskvasse tagasi ei taha

Stanislav Bulganin koduses Kalamajas, paigas, kuhu üha enam andekaid loojaid elama asub. FOTO: Eero Vabamägi

«Eesti laulu» konkurss läheneb hirmutava hooga ning Arter tutvustab meie endist kolleegi, multitalent Stanislav Bulganinit, kelle ainus võistlusele saadetud laul «Sally» eelvaliku lobedalt läbis.

Stanislav Bulganin on Moskvast pärit venelane, kes tööülesannete tõttu 90ndate keskel Eestisse sattus ja kümmekond aastat hiljem siia elama tuli. Töötanud mitu aastat venekeelses Postimehes, suutis ta ometi juba 2009. aastal Moskvas peetud Eurovisioonilt eestikeelseid uudiseid kirjutada. Nüüdseks on temast saanud vabakutseline tõlkija, pillimees, laulja ja laulukirjutaja, kes üllatavalt kiiresti kohalikku kultuuriellu lõimus. Kui Tšehhovi «Kolme õe» kangelannad õhkasid, et tahavad Moskvasse, siis tema ei taha.

Üks septembripäev

Kui Stass – just nii teda Postimehes töötamise ajast kutsutakse – Moskva ülikooli teise kursuse ajakirjandustudengina telekanalis NTV praktikal oli, sai ta ootamatu ülesande sõita üheks päevaks lähetusse Tallinna. Oli 1996. aasta ning saatesarja «Päevakangelane» tarbeks tuli teha intervjuu Lennart Meriga, kes oli just uuesti presidendiks valitud. «Ta oli esimene eestlane, kellega kohtusin ja kelle kätt surusin,» meenutab Stass muheldes.

See Tallinnas veedetud septembripäev jäi kauaks meelde ning Stass vandus endale, et siia tuleb ta veel tagasi, maksku mis maksab. Reisi jäid muide veel kauaks meenutama siit soetatud kaks Vennaskonna ja üks J.M.K.E. kassett (seda viimast bändi teadis ta juba varem), mis aastatega said lausa ribadeks kuulatud. Just sellest reisist saati jäi Stassile kõrvu ka eesti keel, mille vastu ta hakkas suurt huvi tundma. Mis sest, et esialgu mitte muhvigi sellest aru ei saanud.

Moskvas hakkas igav

2000. aastate esimesel poolel olid Stassil juba tekkinud eestlastest sõbrad, kellel tihti külas käis, ning 2007. aastast – jätnud sinnapaika hispaania keele õppejõu töö Moskva riiklikus rahvusvaheliste suhete instituudis – ta siia elama koliski.

«Mul hakkas Moskvas igav. See oli majanduskriisi-eelne aeg, mil peamisteks väärtushinnanguteks ühiskonnas olid glamuur ja kõik muu, mis võlts,» põhjendab ta.

Eesti keele õppis Stass selgeks uskumatult kiiresti. «Ma olen ju keeltehull,» tõdeb ta. Lisaks vene, eesti, hispaania, inglise ja prantsuse keelele valdab ta vabalt katalaani keelt – sel alal sai ju ka Moskvas doktoritöö kirjutamisega alustatud.

Kuna Stassi süda on alati tuksunud ka muusikale, lõi ta kõrvuti tööga venekeelses Postimehes kaasa nii mõneski bändis või nokitses alatasa stuudios.

Viimastel aastatel on aga Stass lisaks tegelnud eesti keelest vene keelde tõlkimisega. Juba on valmis kolm teost, mis ootavad ilmumist: Olavi Ruitlase «Naine», Kaur Kenderi «Kuidas saada isaks» ja Lauri Isotamme «Päev pole öö ei ole». Ja muidugi laulutekstide tõlked – just Stassi sulest on pärit Ott Leplandi «Kuula» vene-, inglis- ja hispaaniakeelsed versioonid ning Birgit Õigemeele euroloo «Et uus saaks alguse» hispaaniakeelne variant.

Muidugi pole kuhugi kadunud ka musitseerimine. Jää-ääre pillimeeste Jaan Söödi ja Tarvo Jaaksooga loodud folkbändi Moskva-Odessa solistiks oli Stanislav Bulganin. Nagu ka Jää-ääre 25. sünnipäevaks tuleval suvel ilmuval venekeelsete lauludega plaadil – lisaks sellele, et Stass neid esitab, on ta kõik kümme tuntud hitti eesti keelest ümber pannud.

Päris oma bänd

Ent hing ihkas ikka midagi päris oma. Aastatega sahtlisse kogunenud ingliskeelsed laulud – mis sest, et muusikalist haridust tal pole – ootasid juba ammu salvestamist. Aga kellega? See küsimus vaevas autorit pikka aega.

Helirežissöör Martin Kikase avastas Stass «Eesti laulul» osalevale bändile Go Away Bird Tartust, ameeriklasest pillimees Dirk Lloyd kuulus tema tutvusringkonda juba ammu. Naissolisti otsimine kestis kõige kauem – kui seda õiget ei leia, kaotab asi igasuguse mõtte, arvas Stass.

Hanna Parmanist, kes muide mängib ka basskitarri, kuulis multitalent esmakordselt sõpradelt, kuid otsus just tema Go Away Birdi lauljaks kutsuda sai lõplikult tehtud pärast seda, kui ta seda siniste juustega neiut Von Krahli baaris esinemas nägi ning esimene ühine proov teoks sai.

«Millest «Sally» jutustab, on raske öelda. Aga kui ma Hannale laulusõnad saatsin, ütles ta kohe, et pilt tekkis silme ette. Et ta kujutab täpselt ette, kes see Sally-nimeline tüdruk on ja miks niimoodi käitub,» räägib autor. Laulu kangelanna Sally on elupõletaja. Ja kuna bändi solist on niigi piisavalt karismaatiline ja hea laulja, siis mingit suurt lavashow’d (Stass kasutab tegelikult sõna «klounaad») «Eesti laulul» seetõttu oodata pole.

Ette rutates võib öelda, et ega lauluvõistluse finaali ja sealt Eurovisioonile jõudmine pole Go Away Birdile eesmärk omaette – teada värk, et parim viis Eestis laiemalt tuntuks saada on just «Eesti laulul» osaleda.

«Koduigatsus mind ei valda,» kinnitab Stass. Kui kaks korda aastas Moskvat külastada, siis sellest piisab talle täiesti. «Juba Eestisse tulles mõistsin, et ennast loominguliselt teostada tahan just siin. Pealegi on mul ka kõik muu, mis vaja, just siin (eestlannast naine ja väike tütar – toim) ning plaani tagasi kolida mul küll ei ole.»

11.12.2015 14.12.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto