Sisukord
AK
Tänane leht
12.12.2015
Eesti Palju õnne Dilbert Näide lepingu liigi muutmisest Ninasarvikute õrnuseaeg Neinar Seli jäi kohtus lõplikult süüdi Tipust kõrvale Seli: Eesti õiguspraktika on väga kreenis Varjust püünele Eesti lühiuudised Eesti lühiuudised Heategevuslik autorinukkude müük lauluväljakul Seadused muutuvad terroriplaanija vastu armutuks Ieva Kupce naudib eesti keele õpinguid Horoskoop Tagakülg Male Armastus on nagu lõke Välismaa Me ei tahtnud enam oma laste tagant varastada Välismaa lühiuudised: 11.12.2015 Moraalne majakas Arvamus Egle Pullerits: päkapikud? Päkapikud… Mati Heidmetsa essee: sellist Eestit tahtsimegi! Juhtkiri: spordiarmastus on tähtis, aga… Postimees 1938. aastal: noorte tormiline austus Keresele Päeva karikatuur Jelena Skulskaja veste: meie aja kangelane jälle ohvitserivormis Soome mees vehkleb ka Eesti eest Varjust püünele Moraalne majakas Eriti tuttavalt kõlav nägu Peeter Langovitsi tagasivaade: Salmi auhind eesti kirjandusele Kultuur Neljanda albumi sündroom Oye como va Koopiafolk Seks, narks ja aisakell pluss kotitäis lolle nalju Eluviis nimega Jan Jõemets Mida arvab Postimehe žürii filmist «Puhta mõtte ruum»? Soome mees vehkleb ka Eesti eest Eriti tuttavalt kõlav nägu Ingomar Vihmar: kõige tähtsam on intuitsioon Vilja kui poliitiline nähtus Sport Žalgiris alistas Barcelona, Real väljalangemise äärel Spordi lühiuudised Pohlak: FIFAt juhivad praegu ameerika juristid ja PR-firma Pärast dramaatlilist võitu võib Augsburg saada vastaseks tippmeeskonna Rakvere pakkus senise hooaja suurima üllatuse Sildaru asub täna taas nimekate konkurentidega heitlema Tallinn Mis sandisti, see kohe uuesti Tarbija Jurist vastab Näide osaliste eriarvamustest Näide lepingu liigi muutmisest Tööandja soovidele ei maksa vaikides alluda AK Mati Heidmetsa essee: sellist Eestit tahtsimegi! Neljanda albumi sündroom Matemaatiline meditatsioon Disco Coldplay Gagarin Kuu peale ja Stalin demokraadiks Oye como va Koopiafolk Mida arvab Postimehe žürii filmist «Puhta mõtte ruum»? Eluviis nimega Jan Jõemets 61+ peod tekitavad masendust 50 asja, mida tahaks enne jõule näha Viimane veerg Teeme rahval tuju paremaks Vilja kui poliitiline nähtus Arter Geikristlaste jõulud Ingomar Vihmar: kõige tähtsam on intuitsioon Pöörased üheksakümnendad! Naised Süüria diktaator Assadi ümber Eesti parimale naisjalgpallurile meeldib maal elada Ebaromantiline remont Eesti laulumehed Tenerifel Moskvasse tagasi ei taha Tartu Pohlak: FIFAt juhivad praegu ameerika juristid ja PR-firma Meelelahutus Koomiks Sudoku

Mati Heidmetsa essee: sellist Eestit tahtsimegi!

5 min lugemist
Mati Heidmets FOTO: Postimees.ee

Põletav küsimus, mis on Eesti järgmine suur eesmärk, hakkab vastust saama. Viimase aja debatid on lauale pannud lausa kaks pilti unistuste Eestist. Ühte sihiseadet võiks nimetada edasi Euroopasse, teist tagasi Eestisse. Kumbki pole märgi otsijate ega muude tarkpeade looming, need on välja kasvanud elust enesest.

Pole kahtlust, paljud Eesti inimesed soovivad siinset elu näha märksa euroopalikumana, kui see praegu on. Unistus on kiiremini järele jõuda vanale Euroopale nii väärtuste, poliitikate kui käitumismallide mõttes. Edasipürgijate diagnoos tänasele on kriitiline: stressi tekitavad soolised palga- ja hariduslõhed, LGBT inimeste tõrjumine, rassistlikud silmavaated ja käeliigutused. Ei meeldi neile eluvaade, mis süüvimata jagab kõik kahejalgsed omadeks ja võõrasteks, õigeteks ja valedeks, headeks ja halbadeks. Edasiviijate terav pilk ja tundlik nina tajuvad, et paljud ärksamad noored lasevad Eestimaalt jalga mitte rahapuuduse, vaid põrnitseva ohvrimentaliteedi ja tõrvikut lehvitava tuleviku pärast. Nad usuvad, et 21. sajand on sallivuse ja sõbralikkuse sajand, kutsudes selle nimel laulma ja liha grillima. Edasiviijate suur siht on teha Eestist päris Euroopa.

Teisalt on palju inimesi, kelle diagnoos praegusele olukorrale on risti vastupidine. Eesti senine läände trügimine on nende jaoks liiga kaugele läinud – põhjendamatult on ära antud suveräänsust ning lontis kõrvadega vastu võetud meile ebasobivaid norme ja poliitikaid. Mis on lõppkokkuvõttes kahjulik nii ühiskonnale kui kultuurile. Nende unistuseks on tagasipöördumine Eesti elu põhiväärtuste juurde – ei mingit samasooliste kooselu legaliseerimist, pagulased pole meie asi, venekeelse hariduse andmine tuleb lõpetada, piirilepinguga aga oodata kuni Petserimaa ja Narva-tagune põlise isamaa rüppe naasevad. Brüsseliga suhtlemisel tuleb hoida karmi joont, NATO-le oma tahtmine peale suruda. Kui muu ei aita, astume välja. Eesti taastajate veendumuse kohaselt pole viimastel kümnenditel toimunu eesti rahva soov ega valik, selle on meile peale surunud käputäis oma rahva vihkajaid. Viimasteks on tuntud rahvakirjaniku sõnul Brüsseli ees koogutavad poliitikud, kultuurimarksistid ja noorharitlased. Järsk väljenduslaad on taastajate kaubamärk. Ägedamad lubavad maha lüüa.

Tulevikupiltide vastasseisus pole midagi unikaalset. See on kohalik versioon maailmas sajandeid hõõgunud pingest kogukonnakeskse elukorralduse ning üksikinimese õigusi ja valikuid rõhutava mõtteviisi vahel. See on vastasseis kahe väärtusmaailma vahel, mida reljeefselt eristavad nn veelahkme teemad – suhtumine aborti, surmanuhtlusse ja homoseksuaalsusesse, hoiakud soorollide ja rahvusvähemuste suhtes, perekonna puutumatus ning inimelu väärtustamine, arusaamad demokraatiast ja sõnavabadusest. Enamasti taandub vastasseis küsimusele võimust – mil määral otsustab oma elu ja saatuse üle iga inimene ise, mil määral suunab ja määrab seda kuuluvusgrupp, olgu selleks perekond, suguvõsa või rahvus. Vana Euroopa usub, et on küsimuse indiviidi kasuks ära lahendanud, sealsed tagasitoojad nii ei arva. Ida-Euroopa istub kahe heinakuhja vahel ja vaidleb.

Eestis kuumaks teemaks saanud põgenikud ja kooselu on vaid võrsed sügavamast juurestikust. Need on kaks ilmingut laiemast väärtuslõhest. Paljude meie inimeste peas istuv soov olla korraga nii eurooplane kui ka põhiväärtuste-eestlane on raskelt realiseeritav. Väärtuspilt on tervik, neist kompotti ei keeda. Eriti veelahkme-teemade osas. Kui oled homovastane, siis suure tõenäosusega ei meeldi sulle ka abordid ega feminism ning perekond on püha ja puutumatu ka siis, kui laps tuleb tühja kõhu ja sinise silmaalusega kooli. Traditsiooni-usku inimese maailmapilt on tervik, seda juhib kujutlus toredast vanaaja elust, kus olid selged reeglid, isal kõva käsi ning presidendil autoriteeti. Terviklik on ka edasipürgijate ilmavaade. Need, kes lähevad pagulasi vabatahtlikult abistama, ei võitle mittetraditsiooniliste kooseluvormide vastu ega unista surmanuhtluse taastamisest. Hommikul Vao külas kive loopiv ning õhtul Ameerika sõdurpoistele lilli viiv eestlane on erand, mitte reegel.

Veelahkme heinakuhjad ei kattu, nende vahel tuleb valida. Mis on teadagi vastik toiming. Et valimine ei jääks pelgalt emotsioonipõhiseks, võiks sihiseadeid oma silmaga vaadata ja käega katsuda. Ehk uurida paiku, kus üks või teine unistus on enam-vähem realiseerunud. Edasipürgijate puhul on katsumine lihtne, tuleb vanas Euroopas ringi kolada. Elukorraldus Prantsusmaal, Hollandis või Rootsis võib meeldida või mitte, aga potentsiaalne tulevikupilt on valmiskujul võtta.

Eesti taastajate jaoks on töötavat mudelit raskem leida. Siiski, kui väljapakutud päris-väärtused kokku kleepida, on analoog olemas. See on Venemaa. Tõepoolest, vähemalt veelahkme-teemade osas langevad Eesti taastajate unistused ja Vene praegused mõtteskeemid paljuski kokku. Nii siin kui seal on samasooliste lähedus ebanormaalne, abort kurjast ning surmanuhtlus kaalumisväärt mõte. Mõlemal pool on liberaalist saanud sõimusõna, diktaatorid seevastu pole pahad poisid. Marine LePen’i ja tema mõttekaaslasi käsitatakse nii siin- kui sealpool Peipsi järve Euroopa tulevikukuulutajatena. Venemaal andis Lapsevanemate Ülevenemaalise Vastupanuliikumise juht Maria Mamikonjan 22. oktoobril riigiduumale üle nõudmise lõpetada sotsiaaltöötajate ja teiste lääne agentide sekkumine vene perekonna siseasjadesse. Innukas perekaitsmine käib ka Eestis. Eesti-taastajate väärtusmaailm asub Narva jõe taga. Mis ei tähenda, et need väärtused seetõttu kehvad on. Jõetagust tuleks kaema minna.

Valmis tuleviku vaatamine on tore, paraku teab enamik inimesi tõde ilma elu uurimata. Ühed tahavad jätkuvalt edasi ja teised tagasi. Uuendajate ja säilitajate vahel on pinged alati olnud, praeguses Eestis on need saanud ohtlikult teravaks. Sõnavara, millega edasiviijad ja tagasitoojad teineteist meedias ja kommentaariumites klopivad, väärib kriminaliste ja paksu nahaga rahvaluuleteadlasi. Ka esimesed silmad on siniseks löödud. Mäng lõhnab halvasti ja on absurdne. Sest mõlemal pool rindejoont istuvad meie omad tublid Eesti inimesed.

Lõhkine ühiskond on ebamugav elamiseks ning meelitab ligi himustajaid. Praegune seis ootab lavale selge sõna ja tugeva selgrooga riigimehi. Neid, kes võtavad positsioone ja argumenteerivad, hommikul ja õhtul, söögi alla ja söögi peale. Hetkel tunduvad selgrood pehmekesed. Ka hinges eurooplased ei söanda seda valjult kuulutada, kammitseb hirm kaotada kõhklejate hääli. Ega julge ka tagasitoojad välja joonistada seda Eestit, kuhu nad tegelikult tüürivad. Järsku paistab liiga Venemaa moodi välja. Tulemusena kiirgab võimukoridoridest ebakindlust – kooseluseadus jääb poolikuks ja pagulased panevad kokutama, okupatsioonikahju nõuame ja ei nõua, piirilepingut tahame ja ei taha, Narvat lõimime ja igaks juhuks algatame kakluse piirilinna taksojuhtidega. Ikka natukene ühest ja natukene teisest heinakuhjast.

Eliidi ebakindlus on hea uudis tagasitoojatele. Neil on kirglikke eestkõnelejaid, tagataskus ka rusikamehed. Neid toetab Euroopa Liidu kohmakus põgenikekriisi käsitlemisel ning telepildi kaudu õhtul tuppa saabuvad õudukad lõunapiirkondadest. Taastajate reiting jääb lähiajal kõrgeks. Eriti kui nad suudavad oma kaugemate sihtide osas ähmaseks jääda.

Edasiviijate lohutus asub tunneli kaugemas otsas. Sest pikas perspektiivis pole edasiliikumisele alternatiivi. Kriisid tulevad ja lähevad, ajalookell tiksub vaikselt, aga kindlalt üha inimesekesksema elukorralduse suunas. Koos seda toetava väärtuste buketiga. Vana Euroopa on olnud siin eesastuja, kogu ülejäänud maailm vaikse nohinaga järel. Küll vahetevahel maha istudes ja hinge tõmmates, ajuti isegi tagasi hüpates ning siis jälle edasi rühkides. Kui ajaskaalat pikemaks venitada, kasvõi põlvkondadepõhiseks, pole arengusuunda raske jälgida. Toimub tiksumine elukorralduse suunas, kus järjest rohkem otsustusõigust ja vastutust langeb üksikinimese õlgadele, selmet alluda sugukonna vanameeste, usujuhtide või võimulolijate suunistele. Mis paratamatult tähendab ka väärtuspildi nihkumist vabadust, valikuid ja sallivust rõhutavate arusaamade suunas. Teravale silmale on sedalaadi tiksumine näha ka siin.

Sellest räägib töömaailmas kuumaks saanud paindliku ning iga töötaja eripärasid arvestava töökorralduse otsimine, talendikama ja innovaatilisema seltskonna puhul on see lausa vältimatu. Sellele osutavad pingutused sajandeid autoritaarsena toiminud koolimudeli nihutamiseks õpilasekesksema suunas, sinna, kus õpetaja ja õpilane pole enam pelgalt ülemus ja alluv, vaid ühte asja ajavad partnerid. Samast ooperist on ponnistused lükata peresuhetest välja sunnielemendid, lapsepeksust perevägivallani, asendades need mõttevahetuste ja kokkuleppimistega. Muutused on alati ebamugavad ning toovad kõhedust. Sellele vaatamata pole tiksumisest pääsu, selle viisid ja trajektoorid on tänaseks kenasti elust üles korjatud ning uurijate poolt kirja pandud. Kel huvi, võib süüvida kasvõi saksa sotsioloogi Christian Welzeli emantsipatsioonikäsitlustesse.

Kaks tulevikupilti on laual, nende vastasseisuga tuleb hakkama saada. Euroopa Liidust korjatud tarkus ütleb: rääkimine on parem kui kaevikus istumine, vihakõne toodab verisemat tulevikku kui kompromissid, argumendid kaaluvad lõpuks emotsioonid üles. Esmapilgul lihtsad asjad, Eesti tegelikkusse panduna aga keeruline väljakutse. Rahulik mõttevahetus oponendiga ega kompromissiotsingud pole kunagi olnud Eesti hinge tugevad küljed. Praegu pole sellest pääsu, alternatiiviks on vaikne libisemine elu tagahoovi, nii majandusarengu kui ühiskonna edenemise mõttes. Seda ei soovi ei edasiviijad ega ka tagasitoojad.

Seotud lood
11.12.2015 14.12.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto