Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Eluviis nimega Jan Jõemets

FOTO: Kaader filmist

Põhimõtteliselt peaks mul olema Jan Jõemetsast kerge rääkida, sest ta oli mu nooruspõlve kõige põnevama aja – ülikooliaastate – kõige inspireerivamaid inimesi. Me õppisime koos Eesti Humanitaarinstituudi nimelises hariduseksperimendis: Jan filosoofiat, mina pendeldasin filosoofia ja kultuuriteooria vahel.

Tellijale Tellijale

Jani teadmiste tase tundus kättesaamatu ja seetõttu ihaldusväärne (ning vastupidi). Mäletan üht Jõemetsa juhatatud seminari, mis puudutas mingit peatükki Martin Heideggeri «Olemisest ja ajast» – keegi ei suutnud õieti tema detailse ja paradoksaalse mõttega kaasas püsida. Peale tarkuse kehastas Jan mulle raskesti sõnastatavat ja seda kütkestavamat EHI vaimu: soovi võimalikult detailselt ja põhjalikult oma teemat tunda ning teadmist, et see on peaaegu võimatu.

Jani ja minu kunagine koolivend Vahur-Paul Põldma on nüüdseks teinud Jõemetsast dokumentaalfilmi «Puhta mõtte ruum». Filmi vaadates sain kinnitust, et tegelikult on mul Janist väga raske rääkida. Mitte ennekõike seetõttu, et ma pole temaga juba mõnda aega suhelnud. Või seetõttu, et mu olulisimad Janiga seotud mälestused ei põhine mitte tema toonastel arutluskäikudel või mõttemängudel – miski takistab nimetamast Jani mõistust «sädelevaks», see pigem miilas pidevalt nagu tuhka hõõguma ajavad söed.

11.12.2015 14.12.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto