Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Egle Pullerits: päkapikud? Päkapikud…

Egle Heinsar FOTO: Postimees

Kas teil juba käivad? Meil sel aastal enam ei käi. Organiseerimist on sellega vähem. Saab mõelda Suurematele Asjadele. Ta on juba suur ka ja. Jõuluime ju ikka tuleb? Muidugi tuleb.

Kuidas kujutada päkapikudilemmat (kas nad siis käivad või ei?) meedias? Väga ju midagi öelda ei saagi, muidu lõhud midagi, mida ei saagi parandada. Lastele ja ka suurtele peaks ju jääma usk jõuluimedesse. Peres on ju korraga eri vanuses lapsi, mõned on juba sellest east väljas, teistele on kogu päkapikundus täiesti reaalne asi. Just hiljuti vilksas kellegi tuttava meenutus, et tema mäletab selgesti päkapikujälgi lumel. Mis need muud olla said! Tõendeid on ilmselt teistelgi. Mu poolteist aastat vanem vend olevat kunagi unesegasena öösel tõusnud, pomisenud «päkapikud, jõuluvana» ja pannud sussi ikkagi aknalauale, kuigi õhtul ei tahtnud panna. Vähemalt selline perekonnalegend meil on.

Päkapikud on ühed toredad tegelased, läbinisti positiivsed. Teisalt aga peaksime meie, lapsevanemad, tähele panema, mida me oma jutuga teeme, ja ma ei mõtle siin päkapikumaagia katkestamist. Kas hoiame enne jõule ülal mõistvust ja hoolivust, kas kasvatusvõtted on mõistlikud või üle võlli?

Näiteks hiljuti ilmus Postimehe jõuluportaalis pereterapeudi mõtlemapanev artikkel: päkapikukasvatusega (ehk päkapikkude abil lapse korralekutsumine) tuleb piiri pidada. On ju tuttav lause: «Päkapikk näeb nüüd, et sa siin jonnid ja hambaid ei pese. Ta räägib jõuluvanale ja siis äkki sa ei saagi kinke.» See, nagu terapeut ütleb, on ähvardamine, hoiatuste pildumine.

Pean kahjuks tunnistama, et midagi sarnast olen isegi öelnud. Päkapikud ju ei ole lapsehoidjad ega kurjad karistajad, vaid nendega võiks hoopis kirjavahetust pidada, rääkida ka argistest asjadest, oma tegemistest, rõõmudest ja muredest. Mõni selline kirjavahetus on ka raamatuna ilmunud, mulle meenub kohe Maarja Unduski koostatud «Päkapikk Ingo». Hambapesunäidet meenutades – on ju ilmne, et kui päkapikk loeb, et laps peseb igal õhtul hambaid, ja vastab, et see rõõmustab teda väga, mõjub see lapsele iga kell rohkem kui vanema ähvardus, mida teoks ei tehta. Kirjavahetust pidades tuleks muidugi lapsevanemal aidata ja lapsega suhelda, teda kuulata ja sujuvalt suunata, sealhulgas arutleda, millist kingitust laps tegelikult tahab. Tihti polegi see tegelikult mingi vidin või maiustused, vaid (üllatus-üllatus!) vanema tähelepanu.

See on ka põhjus, miks ma oma kodu päkapikupausi pärast väga muret ei tunne – saan lapsele muul moel toeks olla, näiteks loen talle igal õhtul unejutuks mõnda head raamatut, räägime niisama tema päevast, arutame pähetulevaid mõtteid. Ja päkapikud saavad «tugipersonalina» puhkust.

11.12.2015 14.12.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto