Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Rein Veidemann: räägitagu põhilisest!

Rein Veidemann FOTO: Postimees.ee

President Toomas Hendrik Ilvese Eesti Vabariigi sünnipäeval öeldud sõnadest «See, mis meid siia tõi, ei vii enam edasi» on saanud lausa lendlause. Võiks ju järeldada, et Eesti poliitiline eliit tegelebki nüüd võistu ning palehigis uute arengumudelite väljatöötamise või vähemasti olemasolevate korrigeerimisega.

Vaadanud aga aasta viimast ETV «Foorumit» (16. detsembril) ning jälginud seal esinenud juhtivpoliitikute jutuveeretamist ja üksteisele õlale patsutamist, mida kroonis saatejuhi kergendusohe «Näete, saimegi hakkama», tundub, et seisaku- ning mitmes valdkonnas koguni taandumisaeg jätkub. Valitsemise energia kulub teise või kolmanda järgu küsimustele. Tüüpiline selles mõttes on mitmesuguste prestiižsete ja kõrgepalgaliste ametikohtade mehitamine vahetuskauba põhimõttel, milleks võivad olla hääled riigikogus või esindatus riigiettevõtte nõukogus.

Iseäranis silmakirjalikult mõjub valitsuserakondade kinnitus maailmavaatelistest erinevustest – kõlab tõesti juba nagu pragunenud heliplaat! – ja samas kiitlemine üksmeelse tööga parimas võimalikus koalitsioonis. Ilmavaade peaks ju selgesti esile tooma selle, et sotsiaaldemokraadid seisavad eeskätt töövõtjate ning ühiskonna sidususe eest. Nüüd aga korrutasid kõik koalitsioonipartnerid nagu ühest suust, et Eesti edu ainus võti on erasektori käes ja valitsuse peamine ülesanne on avalikku sektorit kokku tõmmata. Missugune analüüs seda õigustab? See, mida näeme ja kogeme, on hoopis välisinvesteeringute vähenemine ning siseturu jätkuv ahenemine. Olen aru saanud, et ettevõtlus ise peab läbi tegema struktuurimuutuse, orienteeruma oma tulemustega väljapoole Eestit. Turg teda selles ei aita, riigi protektsionism näib vältimatu.

Noor ühiskonnateadlane Aro Velmet märkis Vikerraadio saates «Kajalood» õigesti, et võimu teostatakse väga palju ka verbaalselt (sõnade ja terminitega). Jälgida tuleb sedagi, milliseid sõnu välditakse. Nimetatud «Foorumis», aga ka laiemalt on eesti avaliku diskursuse ääremaile tõrjutud sõna «ebavõrdsus».

Ometi iseloomustab mitte ainult Eestit, vaid kogu maailma aina kasvav ebavõrdsus. Mitte ainult sissetulekutes (näiteks kurikuulus 99 protsenti vs üks protsent või vaesus sünnitab vaesust), vaid ka võimalustes kasutada ressursse ning erinevate sotsiaalsete gruppide võimaluses mõjutada ühiskonnas toimuvaid protsesse. Kui nüüd vastulausena käiakse õrritavalt välja kõiki võrdsustava kommunismi alternatiiv, siis on see labastav lähenemine.

See, millest jutt on ning mis peaks vähemalt Eestis iga valitsuse lipukirjaks olema, on võimaluste võrdsus. Mida selleks teha, kuidas selle poole liikuda, milles see avaldub – need küsimused võiks püstitada uue aasta esimene «Foorum». Ja kinnitan, et juttu jätkuks seejärel veel mitmeks «Foorumiks». Sest minu meelest on just süvenev ebavõrdsus väga-väga paljude probleemide ja konfliktide allikas.    

17.12.2015 19.12.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto