Kümmekond aastat juhtiva valitsuspartei Reformierakonna tipp-poliitikuna oluliste otsuste langetamise juures viibinud siseminister Hanno Pevkur on ühtlasi ka Eesti Olümpiakomitee (EOK) täitevkomitee liige ja Eesti Võrkpalliliidu president. Seega ilmselgelt õige mees andma vastust küsimusele, miks on Eesti spordi riiklikus rahastamises nii palju probleeme ja tegematajätmisi.
Spordi rahastamise juures on küsimus selles, kust ja kuidas raha Eesti sporti tuleb. Aastate jooksul pole suudetud luua toimivat süsteemi.
Tuleb tunnistada, et väga raske on murda muude valdkondade ja spordi vahelist kemplemist. Kui teeme ettepaneku eraldada riigiettevõtete tulust teatud protsendi spordile, siis tunnetame vastuseisu. See ju tähendab riigieelarvesse laekuvaid väiksemaid dividende ja see omakorda muudele valdkondadele vähem raha. Samas on riigil vaja tõsta arstide palka või teha midagi muud.
Vaidlus pole tegelikult selles, kas anda spordile vahendeid konkreetsest allikast, vaid selles, kuidas kõiki valdkondi võrdselt kohelda. See on koht, kuhu saatana detailid on peidetud.
Uuringud näitavad, et Eesti spordi rahastamise süsteem on halb, kuna selles pole selgust ja konkreetsust: raha eraldatakse korraga väga paljudest allikatest. Ammu oleks aeg midagi muuta.
